• Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Loll

    Hagenil on sidesõnaks saanud “loll”: mina olen loll, Axel on loll, Albert on loll, issi on loll. Sõnakordust sai nüüd omajagu. Loll. Ütlesin lasteaias ka, et meil on nüüd see sõna, aga nemad tegid näo, et pole kuulnudki. Valetavad. Raudselt. Ega ma nüüd nii loll ka ole – võin olla küll öösel sündinud, aga mitte eile. Käisime lastega maal Mamma juures. Ütlesin talle, et VÕIBOLLA tuleme ning küsisin, kas sobib. Kuidas ta seda tõlgendas? “Karga püsti ja hakka kähku kaneelisaiu tulema, me tuleme!!” Nojah, magasin peatäie ja see minekutuhin läks üle, aga siis tulid pildid saiukestest, jah, just nimelt saiukesed, mitte saiakesed, ning siis hakkas torkima kusagil südames, et ta…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    S**t, vesi ja wc-paber.

    Hagenil on kombeks üksinda vannitoas mängimas käia: keerab ukse lukku ning asjatab autokestega vaikuses ja rahus. Olgu, eks aeg-ajalt tuleb ette ka, et tal tulevad pähe toredad ideed, aga pigem käib ta seal nautimas oma mänguasju ja aega iseendale. Hagenile meeldib muidugi ka häda number 2 teha pisikesse potti, mitte suurde, vaid väikesesse, just nimelt oma sinisesse titapotti. Tuligi mehike lasteaiast, sulges ennast vannituppa ning tuli minu juurde veidikese aja pärast kaebeldes, et sukapüksid on märjad. Olin töölt tulnud paariks tunniks koju ja valmistusin uuesti öövalvesse minema ning ma lihtsalt ei jõudnud juurelda selle üle, kuidas need sukapüksid märjaks said. Kiskusin märjad sukakad Hagenilt jalast ning palusin tal need pesumasinasse…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Hull aeg

    Ei, ma ei ole tööl, olen kodus, või siis noh, see siin on kohati hullem kui töö. Nagu ma ühele härrasmehele ptlesin, siis olen haigete lastega kodus – teen ka seda tööd. Hakkas pihta eelmisel nädalal ja ma ei näe lõppu. Olgu öeldud, et Lauri on terve selle nädala olnud õppereisil ning nii ma siis maadlen kogu selle hullusega. Praegu näiteks üks rallib pissihaisu saatel oma punase autoga mööda tuba ning pistab aeg-ajalt röökima, et “kiki, emme kiki läks” ja siis ma pean saama tema fantaasiamängust aru ja seda autot parandama tormama, aga kui õigest kohast autot ei paranda, siis röögib ta veel rohkem. Ma nimesid ei nimeta. Üks magab…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Hagen

    Hagen 3 ja kõik teised ka!

    12.jaanuaril sai väike Hagen kolmeseks. Sünnipäevahommikul tuustis väike inimene oma kingitust lahti “wow” saatel, Albert jälgis kaugemalt. Hagen tõstis kingituse põrandale ja hakkas avastama, mängima, Albert vaatas vaikides kõrvalt. Minul hakkas väikesest Albertist kahju, pistsin tallegi auto pihku viisin ta Hageni ning viimase kingituse juurde ning näitasin kuhu miski käib ja mida kõike teha saab. Ja kae õudu, Alberti silmad lõid särama, kurbus kadus ning vennakesed hakkasid rahumeelselt koos uue mänguasjaga mängima. Hagen räägib palju ning on väga toimekas ja lisaks sellele ka domineeriv. Hageni ja Alberti uueks käskluseks on “mängida!” ning niiviisi kutsutakse siis teisi endaga koos toimetama – üldjuhul ootavad väikesed endaga koos mürama Alexanderit, kes on teadupärast…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Häbenen ennast.

    Ma pole päris ammu enam kirjutanud: poolikuid jutte on tervelt kaks, aga sinnapaika on need ka jäänud, sest lihtsalt pole aega, tahtmist jne. Täna hommikul sain teada, et peaksin ennast häbenema selle pärast, et panin Albertist üles pildi kus ta istub potil ja sööb putru. Jutt käis siis sellest pildist. Laps sõi potil putru, ja mis siis. Albert on viimastel päevadel hädas olnud jälle hädaga number kaks ning nii ta siis istub ja istub ja istubki tühja, aga et ka kõht tühi oli, siis nõudis ta putru ning seda ta ka sai. See on meie elu, Albert on minu laps ja see on minu valik, et ta putru potil sööb.…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Jõulud: rõõm, kurbus ja pisarad

    Jõule ootavad vist kõik: nii suured kui väikesed, karvased ja vähem karvasemad. Alexander on 8, puhas ja rikkumata, kohati veel väga siiras ning mis peamine – laps! Alexander uskus siiralt jõuluvana ja päkapikkudega kaasnevat maagiat ning mina sellest kannustatuna püüdsin talle pakkuda kõigest võimalikust maksimaalset. Kuna see aasta oli plaanis jõulude ajal maale minna, siis organiseerisin sinna õhtuks ka jõuluvana, et Alexander näeks vastupidist klassikaaslaste jutule – et jõuluvana on päriselt olemas, et see imeline ongi tõelisus, et ongi päriselt millesse uskuda ja oodata, et pahade laste nimekiri eksisteerib päriselt ning et tema ongi see hea poiss, kelle juurde tuleb jõulumees ka isiklikult kohale. Ma tahtsin, et ta tunneks ennast…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Lastest

    Alexander armastab jubedalt mängida, eksole. Tuleb koju ja esimese asjana küsib, kas mängida võib. Kui õpitud on, siis võib. Oleme seda küsimus-vastus nädalakese harrastanud ning lõpuks vaatas stuudiumist vastu eesti keeles 3 ning seda siis kodus loetud teksti tundmise eest. Küsisin rahulikult Alexanderi käest, et kuis siis nii, kas sul oli õppimata. Pojake vastas häbelikult naeratades: “Jah,” ning mina kiitsin teda aususe eest ning siis läks ta mängima. Ka Albert oskab valetada. Väike Moosi on hädas ikka oma number kahe tegemisega: jookseb mööda tuba, hoiab kannikaid kõvasti kinni ja röögib, aga potile ei lähe. Kui pepurohtu panna luban (loe: microlaxi), siis läheb duśśiruumi, paneb ukse lukku, toimetab seal vaikuses ning…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Isekas inimene

    Alustan kohe selle kõige olulisemaga. Albert keeras haigeks. Pole mingi uudis – köhimine on tema puhul tavaline. Mingi aeg oli juba päis hästi, aga siis tuli sügis ja köha hakkas järjest suuremaks minema. Lauril on õnneks puhkus, sest ma ei kujuta ette, mis moodi see haige lapsega kodus olemine muidu välja oleks pidanud nägema ja kes jaanuaris arved maksnud oleks. Albertil tõmbas nädala alguses kõigele muule ilusale ka palaviku üles. Ilus oli see, et käisime koos väikeste poistega Ahhaas dinosaurustega kooris karjumas ning kõike sealset katsetamas ja uudistamas. Koos köhaga muudkui kruvis ja kruvis palavik, kuniks ühe ilusa kolmapäevase päeva õhtuks oli 39.9 ja Albert oli päriselt täiesti siruli –…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Kuidas ma jõulutunde ära rikkusin

    Kell oli 22 ja Alexander määris endale nätsu juustesse. Karjus ja röökis, kui üritasin seda välja kammida ja lõigata. Karjus ja röökis nagu mina oleks talle selle juustesse, kulmudesse ja näkku hõõrunud. Mina olen süüdi. Tavaline hilisõhtu tegelikult. Ma olen viimase vindini närvi aetud. Kõikjal on nätsu, kass oli junninud ülemise korruse wc põrandavaibale ning ma astusin sinna sisse. Alexander ja Annabel käisid täna koos poes, andsin säästuka kaasa ja Alexander kuritarvitas seda siis sõgedalt nätsu ostes. Kõik lendas peale seda traali-vaalit prügikasti. Kui ma siin majas veelkord nätsu peaks nägema, siis… Ma ei saa aru, mis sellel inimesel arus oli. Alexander peab koolis kohustusliku kirjanduse, vabalugemise raames, menetlema Lotte…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Poisid ja killuke Annabelist

    Väikeseid poisse soovitakse lasteaias näha sagedamini, et harjutada etteasteid jõulupeoks. Hagen vaikselt nagu tahaks kaasa lüüa, aga Albert on vankumatult vastu ning nii siis see kõige pisem purjetab venna tuules. Hagen pidavat lasteaias tujutsema ja jonnima – ju siis on rühma omaks võtnud. Viskab pikali ja karjub ning seda nii põrandal kui ka ristseliti lumes, kõike tahab teha ise ja kui keegi püüab aidata, siis karjub ning solvunult varjub vetsu. Olgu öeldud, et seda kõike teeb ta ka kodus… Toppisin täna lõuna ajal Hageni esimesena lasteaias riidesse ning hakkasin Albertit riietama, Hagen aga otsustas minna õue. Ta oskab teha ust lahti ning mina naiivselt arvasin, et ta ootab meid õues…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Rahutus

    Käisin Albertiga teatris. Tegelikult oli nii, et praktiliselt kuni lõpuni polnud ma päris kindel, kumma poisi ma “Punamütsikest” vaatama võtan. Lasteaiast saadud tagasiside põhjal oleks mõistlikum valik Hagen, sest tema vaatab ja kuulab huviga, Albert seevastu vaevleb huvipuuduses. Olgu öeldud, et trükin kahe sõrmega, sest ülejäänud on külmast kanged – olen tööl ning kangete sõrmedega trükkides võib tavapärasemast rohkem vigu sisse tulla. Ma siin niigi kustutan järgemööda ja püüan anda endast parimat. Aga… Võtsin kaasa Alberti, sest pidasin vajalikuks anda talle võimaluse. Meil oli tööl samal päeval jõulupidu, aga kuna piletid olid ostetud juba suvel, siis ei tekkinud mingit küsimustki. Tegelikult poleks mingit küsimust olnud ka piletiteta, sest peole ei…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Kurat, Albert, Hagen ja Sass ning Freya

    Hommikuks oli maha sadanud paks ja märg lumevaip. Läksin poisse lasteaeda viima ja Veronika jäi hätta väravast väljumisega. Poisid autos ning viimane lumes kinni. Nikerdasin, tegin uuesti väravad lahti ja lasin auto tagasi aeda ning hooga sõitsin välja. Eks see “kurat” lendas mõned korrad vasemale ja paremale…. Õhtul istus Albert oma rattakese seljas, tegi nikerdamisliigutusi ning kordas: “Auto kinni, auto kinni… Kurat küll!” Laps on oma kodu peegel. Teate ju, et vaikus ei tähenda kunagi head, eriti siis, kui Sul on kodus oma Hagen. Õhtul jäi kodus kahtlaselt vaikseks ning kõige suurem kisakõri oli orbiidilt kadunud. Kui Hagen vetsu läheb, siis ta lihtsalt läheb ja paneb kenasti ukse ka enda…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Kõige suurem ärkamine.

    Esmaspäeval tuli Alexander tujutult koolist, viskas koti nurka ja läks trenni, sealt tagasi tulles oli ülimalt ärritunud ning suhtles ainult karjudes ja nuttes. Küsimuse peale, kas kooli juhtus midagi vastas ta, et ei juhtunud. Arvasin, et ta on väsinud ning kupatasin ta koos enda ja väikeste poistega magama. Nuttis ja röökis, et tema ei ole väsinud ja tema ei tule magama, aga vastasin talle, et ma pole küsinud, kas ta on väsinud, vaid magama tulemine on fakt: tuled ja kõik. Krabas oma Siutsu ja tuli kaissu, magama jäi ta kõigist kolmest esimesena. Ärgates oli ta endiselt nagu tige väike herilane. Eile selgus põhjus… Klassijuhataja kirjutas kõigi asjaosaliste vanematele, et on…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Lastest ja sellest, kuidas ma endale diagnoose otsin ja ennast peale määrin

    Pikk paus on sisse tulnud. Pole isegi öösiti tööl olles olnud mahti kirjutada, ammugi veel kodus. Üritasin täna lõuna ajal kõigest hingest Hagenit magama panna. Loomi pannakse magama, mina võitlesin ühe pea kolmesega, et see pigem unele suiguks, aga tema pidas targemaks minu peal anatoomiat õppida: ninaaaa ja näpp mulle ninna; silm ning konksuks keeratud sõrmega mulle lau vahele; suuuuuu eelnevalt ninasõõrmest tõmmatud sõrmega mulle suhu. Mõnus. Ja nii me siis vähkresime tervelt kaks tundi kuniks alla andsin. Albert sai loobumisvõidu juba ammu enne ning tema läks alla Alexanderiga lustima. Eelmisel nädalal helistas lasteaiast HEV kordinaator ning andis teada, et logopeed ja eripedagoog tahavad oma tähelepanekuid jagada. Käisin. Eripedagoogi käest…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Hagen

    Koolivaheaeg

    Olen taaskord tööl. Kell on peagi löömas kesköötundi ning taipasin, et mul on hirm, et söök saab otsa. Iga kord kui ma tööle tulen olen hambuni toiduga relvastatud ning nüüd hävitan seda nagu vaenlast. Mõtlesin hetk tagasi siibriruumis karamellikreemi taga, et tegelikult poleks ju ööseks toitu vaja, aga ikka kole lugu oleks ka kui toitu ei oleks, sest siis poleks midagi süüa ja sööma ju ometigi peab. Mul on lapsi palju ning head asjad on kallid, eriti, kui pead neid kõigile ostma. Tavaliselt on nii, et kui ma midagi head ainult endale koju ostan, siis keegi nõuab ja sööb selle ise ära – niisiis hellitan ennast näiteks siin, tööl. Külitse…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Kuidas läheb?

    Ausalt öeldes läheb päris hästi, kui välja jätta see, et tõmbasin parema käe pöidla tööl lõhki ning seetõttu on häiritud telefonis scrollimine ning ka sõrmejäljega sisselogimine on ajutiselt peatatud. Lisaks eksisin haiglas ära, ulme. Tegelikult olen ma päris rahulik inimene, aga vahepeal saab kõrini ning siis tegutsen. Duśśiruumi ehitust alustasime enne jaanipäeva ning lõpp toppas torutööde taga. Lauril oli kokkulepe mingite tüüpidega, aga nagu ikka, siis lihtsalt “unustati” meid ära ja Lauri kõnedele enam ei vastatud ja tagasi ka ei helistatud. Ja siis viskas mul üle ning helistasin neile ise. Jumal tänatud, et mul telefon on, eksole ja veel hoopis teine number ka kui Lauril. Jube kiire olevat, nii kiire,…

  • Albert,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Albert 4 ja Hageni õnnetus…

    Eile oli siis see kaua oodatud päev: Alberti sünnipäev! Valmistasin teda varakult ette, et varsti tuleb sünnipäev, tema jälle kuni lõpuni vastu, et “ei taha sünnipääv” ja “ei taha sünnipääv!” Eile oli ta igatahes terve päev maru muhe poiss, usutles järjepidevalt, et kas Mamma ka ikka tuleb. Siinkohal tuleb öelda, et Albertil on 2 Mammat – Mamma ja tädi Aune ning ega ma päris täpselt kuni lõpuni aru saanudki, et keda ta iga küsimise peale parasjagu silmas peab. Mamma tuli ja Albert oli rahul! Taastuses käies mängib Albert pea alati ooteruumis nukkudega ning sellest inspireerituna kinkisime Albertile nuku ja vankri ning pea külaliste tulekuni mängisid käks väikest poissi nukuga tööl…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

    Häbi

    Ma pole viimasel ajal kõige agaram kirjutaja olnud ning viimastel päevadel olen mõelnud vaikimisest ja häbist – kord koos ja siis jälle eraldivõetuna. Kas peaksin piinlikust tundma selle üle mis mul on või ei ole, või peaksin häbenema oma emotsioone ja väljendusviisi või siis peaks äkki hoopis kellegil teisel minu pärast häbi olema – näiteks Mammal, et kirjutan koledaid sõnu kasutades; lastel, et kirjutan nendest ilma nõusolekuta; Lauril, et kisun meie elu lahti lähemate ja natuke kaugemate inimeste silmadele. Ometi on minulgi filter ja nullist sajani hetkega päris ei küta. Õnnelikud on inimesed, kes saavad olla nemad ise ilma häbenemata enda emotsioone, hääletooni, juuksevärvi või siis kas või elukohta. Nüüd…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Hagen,  Lapsed

    Pole ammu näinud

    Sügis on nagu on: kool, töö, lasteaed. Hagen muutus lasteaias kurvaks ning see nädal olid nad Albertiga kaks päeva “puhkusel”- nädalavahetusega kokku suisa 4, et taastuks rõõm ja huvi ühel hommikul jälle lasteaeda seiklema minna. Eile pidin vennad suisa lõunaund tegema ning sellest kõigest tingituna saabus õhtul Albert koju ennast hingetuks nutnuna. Albert saab kohe-kohe 4 ja ma tean, mis ma talle sünnipäevaks kingin! 🙂 Pea iga kord, kui me taastusravis käime, siis Albert toimetab nukkudega – meil kodus neid ei ole, aga varsti saab olema. Vot, aasta ema, kes kingib pojale sünnipäevaks nuku ja ilmselt koos vankriga. Viimane kord taastusravile minnes oli Albert maksimaalselt trotsi täis: ei taha, ei…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Kuidas mitte hulluks minna?

    Alexander. Ta vihkab (!) lugemist ja kirjutamist vist ka. Kätte on jõudnud aeg, kus reedel tuleb esitada lugemispäevik suvel loetu kohta. Tal oli praktiliselt terve suur suvi aega, et neid lugemispäeviku lehti kirjutada, aga me karjusime, sanktsioonitasime, karjusime ja piirasime ning tulemus on see, et Alexander ulgus eile nutta ja heitis MEILE ette, et MIKS ta peab nüüd seda kõike KORRAGA tegema. Tänaseks on MEIL tehtud kaks lehekülge: “Tobias ja 2.B” ning “Pettson ja Findus mängivad peitust” ja “Punamütsike” ootab oma järge. Alexander luges ise läbi Punamütsikese ning umbes pool Tobiase ja 2.B raamatust. Ülejäänu lugesin talle ette mina. Jah, ma andsin alla. Lugemispäeviku lehed kirjutan talle ette ja temal…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Lasteaed ja lapsed

    Poisid käivad taas lasteaias. Lauriga hommikune minek on kergem, sest siis ei üürga poisid kaua ning rahunevad kiiresti ja lähevad mängima. Üllatus-üllatus, aga Albertiga annab läbirääkimisi pidada ja Hagen on hoopiki see kangem mees. Täna oli Hagen ennast salamahti wc-s paljaks koorinud ja tormas rühma kellukate ja kannikate välkudes. Ta on hästi väle ja seda palja peega jooksu võib igaüks ise ette kujutada. Hageni jaoks vabanemine, aga miskipärast õpetajale ei sobinud, et üks paljudest on paljas ning suunas teda riietuma, see jällegi väikesele inimesele ei meeldinud ning suurest protestist karjus ta emme ja issi järele. Õpetaja ütles, et Hagen on äge kutt ja ta on ju tegelikult oma rühma nooremate…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    1. september ja palju pisaraid

    Septembriga algab igas mõttes uus hooaeg meile kõigile. Suurematel sai läbi koolivaheaeg ning väiksematel lõigati järsult läbi suvi koos kodu ja vabadusega. Vabadusega ükskõik kuna pükstest välja hüpata ja palja peega edasi joosta, vabadusega murule oma junnid jätta… Albert ja Hagen alustasid oma lasteaiateed uues rühmas – liitrühmas. Lapsevanema soov oli, et vennakesed saaksid mõjuvatel põhjustel koos jätkata ning seda meil ka võimaldati. Liitrühm tähendab siis seda, et seal on lapsed vanuses 2-7 aastat, sõimest eelkooliealisteni välja. Tegelikult võib see mõnele julmalt kõlada, aga minu poistele on see igati mõistlik keskkond. Mulle meeldib, et koos on erinevas vanuses lapsed – see võiks neile tunduda kodune. Igatahes see uus rühm oli…

  • Elu,  Emotsioon

    Kuidagi on välja kujunenud, et kui ma käin kodust ära, siis juhtub siin asju. Enamjaolt on korraldajaks poisid, aga kuna erand kinnitab reeglit, siis seekord korraldas töömees. Meil on pesuruumi ehitamine käsil ning mul on kujunenud vaikselt visioon. Isegi plaatide järele sõitsin Valka, sest Tartus polnud soovitud kogust. Ei midagi erilist, aga ma tahtsin just selliseid plaate, tahtsin värvilist vuuki, tapeeti jne. Jonni ja kanguse toel ladusin saagi poes ehituskäru peale ja sealt autosse. Kodus tassis Lauri tuppa, sest minu selg enam ei kandnud. Olgu. Läksin eile paariks tunniks linna, töömees jäi tegutsema ja tagasi tulles jäin sõnatuks: pilk jäi pidama dušširuumi ukseaval ja sealt avanev pilt võttis südame alt…

  • Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Alexander 8!

    Täna oli kaua oodatud päev- Alexander sai 8! 21. august 2015 kell 12:38 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kaal: 4150g Pikkus: 52cm Apgar: 9/9 Sass kohe oskab! Paljuski meenutab ta mind, kui lapsena pildistamisel samamoodi veiderdasin, aga siis tuli need pildid ju ka ilmutada või siis filmirull koos teistega põlema panna – kumbki lahendus polnud ju soodne. Tegelikult on Alexander iseloomultki minu moodi. Ma lõviosa ajast hoian kahe käega pead kinni siin poistekarjas, aga siis jälle taban ennast mõtlemast, ehk on veel lootust, minust sai päris ok inimene vist, ehk saab nendestki. Sassile ei meeldi näiteks lugeda, ehkki ta loeb palju paremini kui kevadel. Mulle ka ei meeldi , näiteks ei ole…

  • Albert,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Pealkirjata

    Ma ei oska siia pealkirja panna, sest ei üks ega teine kajastaks tegelikkust. Tahaksin kirjutada, kuidas paljulapselisel olid lapsed ja koerad mööda küla laiali, aga tegelikult sai jooksu ainult Albert ja ühes temaga Latte, seetõttu on lühikest ja löövat pealkirja raske sõnadesse panna. Mina läksin hommikul väikest tööampsu tegema ning Lauri lahkus ühes minuga ja nagu hiljem selgus, siis ka Albert koos Lattega. Ei, Lauri ei surnud koos minuga ära, aga sõitis ka minema. Ei, ta ei jätnud meid maha, ebahuvitaval kombel läks temagi leiba lauale tooma. Ei, ei läinud poodi, tööle läks, tööle…Käin paar korda kuus paaritunniseid tööotsi tegemas: mõnes toidupoes põrandaid pesemas ja suurfarmis lehmi lüpsmas, et siis…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Esimest korda

    Väikesed poisid käisid täna esimest korda Tallinna Loomaaias, Sassi jaoks oli see teine ja Annabeli jaoks – vist ma ei teagi. Google tuletas meelde, et täpselt kuus aastat tagasi olime samas kohas, isegi ilm oli sama. Seekord tundsin, et oleksin just kui välismaal, sest eesti keelt nagu eriti ei kuulnudki. Mina jäin täna tagasiteel autos magama – esimest korda tõmbasin ennast kerra ja magasin päriselt autosõidu ajal. Esimest korda üle hulga aja jäi Lauri täna meist varem magama (jah, ta magab ja meie oleme veel tegusad). Ja mina nutsin täna esimest korda loomaaias… Meil kõigil oli raske. Kõik oli tore hetkeni, kui Albert otsustas, et hakkab karjuma, lihtsalt, tühja koha…

  • Albert,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Meie kord

    Paar päeva tagasi otsustasime Lauriga, et võtame Hageni ja Alberti näppu ning jalutame poodi. Hagen nautis kogu ettevõtmist algusest lõpuni: küll jalutas ta meist ees ja siis jäi jälle suu lahti bussi või mõnda mööduvat autot imetlema ning vudis meile siis jälle järgi ja meist ette. Albert seevastu kõndis rahumeelselt ülekäigurajani ja siis pistis karjuma. Albert karjus nii nagu ta meil kodus karjub – täiel võimsusel. Mis sa siis teed- muidugi, et lähed poodi lootuses, et ta maha rahuneb. Ei rahunenud vaid röökis hüsteeriliselt üle poe ning nõudis sülle. Ja siis oligi meie kord olla poes lapsega, kes karjub ja loobib ennast pikali: kord kõhuli, siis jälle selili käed-jalad laiali…

  • Elu,  Emotsioon

    Päriselu Barbie ja tema koer

    Päriselu Barbie tuli kinost koju ja pesi hilisõhtul elutoa põrandat, pani pesu pesema ja korjas mööda elamist musti nõusid. Kes aru sai, siis käisin kinos praegust hitti vaatamas. Kas ma soovitan? Teist korda ma seda ei vaataks, Annabelile näiteks meeldis VÄGA. Jäigi arusaamatuks, miks sellest nii suur hitt on kujunenud. Aga… Telefon on omal algatusel loonud sellise vahva foto Freyast. Freya teeb tasa nüüd aega, mida tal kutsikana ilmselt ei olnud: ta varastab jalanõusid, mürab ja mängib oma mänguasjadega. Pildil olevad plätud võttis ta mult sõna otseses mõttes jalast: jah, jube rõlged ja kulunud käimad, aga need on nii mugavad ja väga olulise sõnumiga – “sorry or whatever”. Õhtul magas…

  • Albert,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Mis siin haiseb?

    Mõned head päevad tagasi tundsin Alexanderi toast kohutavat lehka tulevat. Esimese hooga arvasin, et keegi on toas ära surnud, aga ma ei suutnud tuvastada laipa. Järgmiseks arvasin, et haiseb mõni madratsi vahele unustatud lihaviil. Madratsi alt leidsin mõned legod ja need ei haisenud. Nuuskisin ringi ja aru ei saanud. Lasin lastel segi keerata mänguasjakastid, et ehk on kusagile peidetud mõned trussikud ja siis on sinna sisse mõni väiksem kass ära surunud või siis mõni suuremat sorti hiir. Ei suutnud me Alexanderi toast leida trussikutesse surnud lemmikloomi ega isegi mitte musti pükse – tuba oli selle seitsmese noormehe kohta vägagi korras, aga ometigi haises. Kes mind teab, siis olen lõhnade suhtes…

  • Elu,  Emotsioon

    Lauri helistas täna: “Mul on vaja nõu: ühte potti või panni!” “Kumba siis?” L: “Mul ükskõik. Ma olen Bauhofis, mul on vaja, et sa läheksid kuuri ja võtaksid selle tööriistakohvri…” “Oota nüüd. Misasja, kuuri,” ja ajasin ennast diivanilt raskete liigutuste najal püsti ning hakkasin kuuri poole kõndima, ise veel Laurilt täpsustavalt küsides: “Kas ma pean poti kuuri kaasa võtma?” L: “Jah!” “Sellest oleks pidanud alustama, ma lähen otsin!” Kõndisin tuppa tagasi, võtsin sahtlist ühe poti ja alustasin teekonda tagasi õue. Rapoteerisin talle, et liigun juba kuuri poole, kas ta ikka kuuleb mu raskeid samme terrassil, kas ta kuuleb, et olen juba ust avamas jne. Tal oli vaja, et mõõdaksin hästi…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Paha tuju

    See, et ma hommikuti veidi pahur olen pole mingi ime, aga kolmapäeval ärkasin kohe eriti halva tujuga: lõin silmad lahti ja kõik oli halvasti. Järgnev pilt siis Alexanderist, kes saab minust aru ja mina omakorda temast. Keetsin pudru valmis, titted hakkasid ennast toppima ja minul käis klikk, et tuleb minna. Nädalavahetusel käisime paaris avatud talus ja Lauri leidis, et selliste tittedega küll kusagile kaugemale minna ei saa, kujutagu ma ette, milliseks see käik kujuneb, sest ühest farmist teise tited karjusid ja kaklesid, kaklesid ja karjusid…. Köitsin siis kolmapäeval oma elu õied ja enda paha tuju kimpu ning asusin teele Rakśi Loomaaeda. Tahtsin sinna minna juba eelmisel aastal, rääkisin sellest ka…

  • Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Annabel 15!

    Annabelil oli 14. juulil sünnipäev – 15! “Mis sa sünnipäevaks saada soovid? Ma tean küll, mis me sulle kingime; trussikuid ja sokke!” Ja siis enne sünnipäeva ja enne jõule käib ikka see jutt, kuidas keegi saab sünnipäevaks neidsamuseid – ka see aasta polnud teistsugune, kuigi seekord said lubadused tõeks ning pisikesed poisid ulatasid õele sünnipäevahommikul kingikoti lubatud püksikute ja 10 paari sokkidega. Te võite vaid ette kujutada, kui kurvaks vajus Annabeli nägu… Pärast tunnistas ta mulle, et sisimas lootis, et see pole ainus. Ei olnud ka! Lastega on alati nii, et neile tahaks rohkem ja veel ning ka siis jääks väheseks. Lastele annaks oma hinge tagant viimsegi ning siis hakkaks…

  • Albert,  Alexander,  Annabel,  Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Porno ja unistused

    Albertist on saanud päris muhe väike kaaslane, aga Hagen on see, kes suudab Albertit päevas korduvalt endast välja ajada: kisub mänguasjad käest, torgib ja kakub ning Albert on see, kes ei oska ennast muul viisil kaitsta kui ainult karjudes. Hea küll, on olnud ka hetki, kui käed lähevad käiku, aga seda pigem harva. Albert on avastanud herned ning tatsab iga kätte saadud kaunaga kellegi suurema juurde, et see aitaks lahti teha. Täna sai maha külvatud siis ka teine sats herneid. Mustikad juba vaikselt valmivad ning nobedamad on saanud juba suu magusaks teha. Freiku koos Annabeliga näiteks. Pisike peninukk võttis kahe nädalaga juurde 1,6 kg. Tal on seljas veel traksid ja…

  • Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Mõtlemiskoht

    “Mõtlemiskoht” oleks justkui pärit karupoeg Puhhi suust, aga see selleks… Mängisime jälle lastega arvuti taga rallit ja juhtus nii nagu poleks pidanud: rooli laba lagunes minu sõrmede all ja nii õnnetult, et seda parandada ei anna. See on Alexanderi rool, tema enda taskuraha eest ostetud ja nüüd on see katki minu pärast… Alexander hakkas aga lohutama, et ma poleks kurb, sest ikka juhtub. See seitsmene poiss lohutas mind, mitte mina teda. See seitsmene lohutas mind, sest mina lõhkusin tema asja… Ja siit siis mõtlemiskoht mulle, kui suur võib olla ühe väikese seitsmese süda… Kuna ma hakkasin seda siin kirjutama eile õhtul ja jätkan nüüd, siis hommikuks on toimunud arenguid: Alexander…

  • Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

    Lihtne elu ja Freya

    Saage tuttavaks: Freya. Annabel valis nime, Sass ja Lauri kiitsid heaks ja nii ongi. Et nüüd keegi pahaseks ei saaks, siis ütlen, et tegemist on chow laadse kutsikaga, kuigi tegelikult ei ole ta “laadne”, vaid päris, selle väikese vahega, et ta on Eestimaa Loomakaitse Liidu poolt üks neist õnnelikest, kes kutsikavabrikust päästeti. Ma ei teagi, kuidas seda kohta õigesti nimetatakse, on see siis kutsikavabrik, kas tegemist on millerdajaga, ma ei tea… Tean vaid seda, et Freya on pärit kusagilt, kus oli liiga palju koeri ja vähe süüa. Lapsed ei teadnud kutsika tulekust. Ütlesime eile Lauriga, et käime korra linnas ära, et pakk tuli. Annabel oli väikestviisi kuri, et kus me…

  • Elu,  Lapsed

    Niiviisi

    Albert on tänasest ametlikult ka silmakliiniku patsient. Albert on alati valmis minema: tema jaoks tähendab minek siis kas poodi või “tädidega mängima”. See viimane tähendab taastusravi, aga tihtilugu käime hoopis Kliinikumis. Minu “vabad” päevad on sisustatud – haiglast ei saa ma üle ega ümber. Augustis tuleb tagasi minna täiendavateks uuringuteks ja seni peame Albertit ette valmistama protseduurideks. Samal päeval ja ajal tuleb sinna ka üks Alberti vanune tüdruk, et ehk saab Albert temast tuge. Kes aru saanud, siis teab, et Ääbik ei ole koostööaldis, ta vajab kohanemiseks väga palju aega ja kannatust ning tal on kommunikatsiooniprobleemid. Silmaarst oli fantastiline, mul lihtsalt puuduvad sõnad, sest ta sai lõpuks Albertiga jutule ja…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Laupäev ja muu pudi

    “Sa tahtsid ta ära tappa! Ma tean küll! Sa tahtsid ta püksi pista ja ära tappa,” karjus pisarais Alexander ja hoidis pihus oma Siutsut – oma kaisukat. Lõhkusime jälle rallit sõita ja radade valimise vahele tavatseb Alexander Annabeli asjadega sigatseda: topib tagumiku alla õe lõualiigeste jaoks mõeldud soojakotti, loobib tema voodist patju ja hõõrub oma pepuga Annabeli padja otsas ning sõna ei kuula. Lubasin Annabelile, et võib võtta Sassi kaisuka ja selle endale püksi pista. Ülepiiriliselt sõge Alexander oli karistuse äärel: Annabel tormas tema tuppa Siutsu järele ning tagasi tuppa naastes siis juba vennas nuttis. Asja pärast. Pole juba paar õhtut lastega mänginud. Eile olin öösel tööl ja puhkasin kodusest…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Mask

    Kirjutasin eile õhtul ühe postituse ja salvestasin selle mustandina. Seda ma ei avalda, sest seal on puhas emotsioon, puhas mina ise, valus tõde ja alasti kistud reaalsus. See on postitus, kui mask langes eest. Eilne päev oli raske. Albert karjus ja kiskus minus esile kõik. Käisime taastusravil ja edulugu eile ole – kõik on kirjas tegelikult eilses avaldamata postituses. Olime täna taaskord Kliinikumis, arst oli rahul Alberti reieluupeade luustumisega. Tal on luustumishäire, aga hakkab juba ree peale saama. Röntgenis olid nii toredad töötajad, eriti üks noormees, kes oli Albertiga nii nunnu, et mul süda sulas. Albertil ei sulanud midagi, tema nuttis. Tagasiteel autosse mõtlesin, et võtaks talle R-kioskist ühe kõrremahal,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Märjad jutud

    Lubasin iseendale, et sellest tuleb üks positiivne postitus ja siin ma nüüd siis olen.. Ma püüan leida rõõmu, et poisid on mähkmevabad, ehkki tegelikkuses näeb see välja nii, et kusiseid riideid jagub kõikjale, päriselus haiseb pesukorv uriini järele, trussikuid leiab diivani eest, selle tagant, alt ja pealt. Kusiseid. Kuna nädalavahetus möödus peamiselt pesu menetledes ja koristades, siis juhtus nii, et haarasin magamistoa põrandalt pihku ühed pealtnäha puhtad pisikesed bokserid, arvasin, et ehk need siis kukkusid käe vahelt maha, aga päris kindel ka polnud ning nuusutasin. Jah, ma tean, et vandusin endale, et mitte kunagi enam ei nuusuta ühtegi asja, jah, ma tean. Jah, need olid kusised. Kui loll õpib iseenese…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Mudaköök

    Olen juba korduvalt avaldanud soovi, et poistele oleks vaja mudakööki, aga see mõte ja soov köitsid ainult mind ennast. Üleeile õhtul ajasin välja ketassae, akutrelli ja tikksae ning kõiksugu jääkidest ja juppidest tegin siis poistele mudaköögi. Jah, seda on vaja veel täiendada ning lõpuks tahaks selle ka üle värvida, aga see sobib juba praegu mängimiseks. Kõige rohkem rõõmu tunneb sellest hetkel Sass… Ja mina olen enda üle ikka nii uhke, sest esimest korda elus tegin tööd ketas- ja tikksaega ning poistele näib ka poolik tulemus meeldivat! Ma ei saa mitte midagi sinna parata, et mulle meeldib trimmerdada ja et mind tõmbab pahteldama ja lihvima, saagima ja ehitama. Hübriidnaine. Juhtusin kusagilt…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Parem klots pihus kui trahheas

    Viimased päevad ja ööd on olnud päris rasked. Albert. Iga kord, kui lasteaiast koju tuleme jagab õpetaja meile päevast ääretult positiivset tagasisidet: poisid on olnud nii tublid, kõik on potti tulnud, suuremaid konflikte pole olnud, teevad kaasa ning magavad ja söövad hästi ja siis me tuleme koju… Eile näiteks oli kodus situatsioon, kus kogu pere oli köögis ning kõik tahtsid midagi. Albert viskas mingil hetkel karjudes põrandale. Kujutage nüüd ette ühte kolmepoolest, kes täiest kõrist üürgab nii, et põrand märg ja tatti voolab. Mingil hetkel tõusis ta püsti ning suure röökimise saatel hakkas ennast juustest kiskuma ja lööma. Võtsin lapse sülle, silitasin ja sügasin selga, püüdsin vaikselt rahustada, et kõik…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kaunis naine ja emadepäev 2023

    See emadepäev oli kuidagi teistmoodi, sest seekord tundsin, et minu peale oldi mõeldud: Axel oli aiast poolnärtsinud tulpe ja nartsisse kitkunud ning neid vendadega jaganud, lisaks veel poest mulle śokolaadi ja nätsu ostnud, Annabel oli joonistanud mulle põleva draakoniga kaardi ja Lauri oli see, kes organiseeris mulle suure karbi Raffaellot ja hommikuse äratuse kogu kambaga kell 9. Ja nii oli see mul esimest korda. Vidukil silmadega tahtsin kogu selle soorituse ka pildile püüda. Mul on suva, et pilt on nagu on, aga siin sees on emotsioon ja see hetk on väärt talletamist. Pisikesed poisid ulatasid lahkelt lilled ning Albert jäi Raffaello kommide ootuses mulle voodisse. Annabel küsis, kas ma ikka…

  • Elu,  Lapsed

    Essust saia

    Albertiga oli vaja täna taastusesse minna. Olin unustanud, et mis meid täna ees on ootamas ning seepärast helistasin hommikul igaks juhuks üle, et teaks arvestada. Selguski, et e-kiri pole meieni jõudnud ning logopeedi täna ei ole ning jääb ainult füsioteraapia. Olen varemgi veeretanud peas mõtet, et võtaks Hageni kaasa, et koos oleks ehk tugevam tunne ning täna oligi siis reaalne võimalus oma mõte teoks teha. Mamma oli muidugi nii pettunud, et ei saanud Hagenit hoidma tulla… Hagen sukeldus reaalselt otse pallimerre: pea ees sisse-välja, üles-alla. Kõikidele tädidele hõikas kõva häälega “sau” ja lehvitas tervituseks, pärast koju minnes tadaatas kõik võimalikud inimesed läbi ja seletas koju minekust. Hagen liigub kordades kiiremini…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kõigest

    Poisid käivad nüüd lasteaias ja see harjumisaeg oli nii lühike – seda nagu polnudki, sest kõik on kuidagi valutult läinud. Lasteaias hakati poisse potile harjutama ning nagu ikka on Hagen see, kes esimesena kõiges vedu võtab. Nüüd jookseb mehikene kodus aluspükstega ning häda number üks tuleb kenasti potti. See on jube naljakas, kuidas Hagen jookseb potile, pissib ära ja siis tormab pott käes ning püksid rebadel seda kõike suurde potti valama. Valab ikka nii, et üle enda käekest ja nii, et kõik ujub, aga vahet pole, rõõm pissimisest peab talle jääma. Number kahte hoiab ta õhtuks, et siis peale suurt pesuskäiku ja enne ööund ennast kõrvuni täis lasta. Albert käib…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kui hilja on hilja?

    Pole ammu enam kirjutanud, sest ma ei taha enam jagada. Tunnen, et pole enam midagi öelda. Kes tahab, see tunneb huvi ja kes ei taha, see ei peagi ju teadma. Aga… Siit see tuleb nüüd. Kui hilja on hilja? Albertil lõikus: mandlid ja adenoid. Kuidas läks? Tänan, tal läheb nüüd paremini, palju paremini. Käisime uue logopeedi juures ja hammustasin läbi, et Albertile lihtsalt ei meeldi vanemad naised, aga taastusravis peab käima ja ma ei saa talle valida inimesi nagu restoranis salatit. Väikesed poisid läksid lasteaeda, sest Mamma ei jõua ja see on ok, isegi siis, kui jõuaks, isegi siis on arusaadav, et tal on vaja aega ka enda, oma kodu,…

  • Elu,  Lapsed

    Ma ei tea, mis minuga toimub…

    Veel mõni hetk tagasi avastasin Alexanderi voodipesu pestes, et uue lina sisse on tekitatud kaks auku: üks suurem ja teine natukene väiksem. Jah, need olis sinna tekitatud ja kuna Sass magab kõrgel lae all, siis ei saanud olla kuidagi võimalik, et keegi väikestest ronib kääridega tema asemele ja kukub lõhkuma. Sass ise lõikas oma voodilina sisse kääridega auagud. Miks? Ta ise ka ei tea. Eile oli päev, kus avastasin, et lamineeritud Lasse Maia detektiivibüroo teemaplakatist on kääridega haugatud selline 5×5 cm tükk nurgast välja ning öölambi filmilint juppideks lõigatud. Kes? Sass väitis, et Albert tegi, raius et see polnud tema ning ikka Albert ja Albert. Lõpuks tunnistas üles, et jah,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Unetu

    Unetuse foonil palju hala ja kaeblemist ning palju pilte. See kuradi kellakeeramine: olen tööl ning mõju on positiivne- ma ei maga, ei saa magada. Mida enam seierid edasi sammuvad, seda enam nihkub lähemale algav tööpäev, kus lisaks tööle tuleb jõuda veel Albertiga arsti juurde. Ei, ma ei muretse, ehkki kõik käigud nõuavad sõitmist, täit teadvusel olekut. Inimvõimed on piiritud. Albert karjus eile öösel päris pikalt ja sõgedalt. See oli üks väheseid kordi, kui tema karjumise sees olid ka sõnad “ai-ai-ai-ai” ja Albert kakkus kõrva. Meil jäi lõikus ära, sest tal oli nutu taustal kõrge palavik, 37,0 ning silmas odraiva ja kõrvad olid põletikus. Kõrvad on põletikus ilmselt suurest adenoidist tingituna…

  • Elu,  Emotsioon

    Soo ja tikksaag

    Natukene nalja ka. Istusime kõik ühel õhtul koos ning televiisorist mängisid taustaks reklaamid. Tuli siis säherdune klipp ehitustööriistadest ja tikksae sooduspakkumisest. “Tikksaag” ja Annabel pistis kihistades naerma. Meie 14 aastane on saanud üle puuksu- ja persenaljadest ning nüüd oleme jõudnud siis etappi, kus sõna tikksaag paneb kõrvuni punastades naerma. “Soo”- mina olen kinos käinud ja näinud seda juba varem, aga tahtsin seda peale suruda ka Laurile. Mingil hetkel sättis Sass ennast minu kaissu ja asus meiega koos seda vaatama. Noh, ja siis tuli SEE koht: uh ja ah ja kibe töö. Hoidsin hinge kinni, et noooo millal siis küsimused tulema hakkavad ja ei saanudki kaua oodata, kui Sassikene küsis: “Emme,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Heast ja halvast.

    Heast ja halvast või siis halvast ja heast. Mõne õnn on teise õnnetus ja siis vastupidi. Albert on jõudnud küllastumiseni logopeedilisest abist või siis logopeedist. Ma isiklikult kahtlustan seda viimast. Näiteks tegevusterapeudiga neil koostöö sujub ning isegi liigagi hästi ja eduliselt, füsioteraapias oleme paar korda ka käinud nind tublisti toimetanud ja treeninud, aga logopeedi juures pole meil kunagi hästi läinud. Logopeed on Albertiga hästi ettevaatlik ja teeb poisi soovide ja tahtmiste järgi, tegevusterapeut jällegi ütleb ja Albert teeb. Üks on pehme ja järeleandlik, teine jällegi otsekohene ja sihikindel. Mind eelmine kord natukene häiris ka see, kui logopeed järjekordse ebaõnnestunud alguse järel küsis, kas Albert kusagil ka ilma minuta on olnud…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Pealkirjata

    Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole? Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal…

  • Elu

    Elust

    Palju meil toidu peale kuus kulub? Ma arvan, et ainult toidu peale kulub kuus 500-600 eurot, aga siinkohal peab arvestama ka seda, et kui võimalik, siis ostan poest allahinnatud lihakraami, pagaritooteid ning kui juhtub, siis isegi piimatooteid. Kui aus olla, siis meie põhiliseks toidupoeks on saanud Lidl, sest sealt tuleb toitukorv oluliselt odavam ning ma ei saa öelda, et kvaliteet kannataks. Lisaks teen ma ise igapäevaselt süüa ning püüan, et laste ninaesine oleks võimalikult mitmekesine. Ma ei saa kindlasti öelda, et toidulaud oleks meil halvemaks läinud, pigem nõuab elus püsimine rohkem pingutust, vaeva ning nutikust. Sass ütles paar päeva tagasi, et minu toidud maitsevad paremini kui näiteks koolis pakutav. Võibolla…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Uus algus

    Tahtsin juba eile kirjutada, aga silm vajus kinni enne soovi realiseerimist. Hetkel on elukorraldus selline, et Lauri mõnuleb E-R kusagil Tallinnas: tööpäevad lõppevad umbes kell neli/viis ja edasi on lebo ilma meieta. Üldjuhul käin mina ka tööl, lihtsalt see nädal on olnud natuke erilisem. Ma siin kujutasin ette, et see võiks olla päris tore nädal pisikeste poistega koos, et saame tiksuda omas rütmis, omade reeglite järgi, aga ikka on paar pealtnäha tühist asja selle nädala ära rikkunud. Hagen väljendab minu meelsust praegu kõige ilmekamalt. Udustasin meelega tausta ära, et dekoreeritud aknaklaas tähelepanu tähtsamalt eemale ei juhiks. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma vajan jubedalt abi ja mulle tuleb rõõmu…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Albert

    Sass tõi koolist tuulerõuged ning nendega nakatus ka Albert ning ikka täpselt nii, et hoidsin hinge kinni, kas koorikud tulevad õigeks ajaks ja hoidsin pöialt ja varbaid, et haiglasse mineku ajaks enam punne juurde ei tekiks. Napilt mahtusime ajaaknasse. Esimesel päeval täitsime pabereid ning teisel läksime haiglasse tagasi söömata-joomata. Mina muidugi sõin kohusetundliku kodanikuna hommikul vara kõhu täis, kallasin kohvi sisse ning alles siis tõstsin magava Alberti voodist, pakkisin ta otsemaid riidesse ning viisin autosse. Eelmisel õhtul olime igaks juhuks kõik söödava silma alt ära tõstnud, sest ei tea ju, milliseks see hommik kujuneb. Jõudsime vaevu meie palatisse tagasi, kui juba tuli keegi meid lasteintensiivi viima. Albertile Dextor ninna, väike…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Maraton

    Maraton on läbi. Lähen nüüd tööle uuesti kaheksa päeva pärast ja kokku on kuu lõpuni jäänud ei rohkem ega vähem kui neli tööpäeva. Lõhkusin tööl käia nii, et reedel tundsin reaalselt, et kui laupäevast valvet vahetatud ei saa, siis viskan ennast keset parkimisplatsi pikali ja hakkan nutma- iga mu keharakk karjus väsimusest vaba päeva järele. Ja ma sain selle, läbi suure häda ja pika otsimise. Huvitav on see, et kui valvet müüa, siis leiab soovijaid küll, aga vahetada on keeruline. Õnneks hea kolleeg tuli vastu ja sain selle ühe õnnetu valve lükata kuu lõppu. Ega see vahetamine ka lihtne ole, sest ma ei saa ju päris iga päeva vastu vahetada…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Insuldieelne seisund.

    Viimaste päevade jooksul tunnen, et insuldist pole enam palju puudu, sest selle äärele suudab mind viia ei keegi muu, kui minu armas Alexander ning lisaks temale mõned ekstrad argipäevast. Alexanderi klassijuhataja jällegi iseloomustab teda, kui rahulikku, sõbralikku, püüdlikku ja abivalmist poissi, kes tahab olla hea ja sõnakuulelik… Arvab, et Alexander elab koolist kaasa saadud pingeid kodus välja. Võibolla. Ma ei tea, mina näen õhtuti hoopis teistsugust Sassi ning meie saame siis tunda ja näha pingetest laetud väikest Alexanderit. EI teagi, kellele kaasa tunda. Annabel andis teada, et leidis spordihoonest ka kadunud tossu üles… Albert ja Hagen kallasid orbeezid laiali. Kes veel ei tea, siis need on pisikesed vees paisuvad terakesed.…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Armastusest

    Kust tuleb armastus? Hakkasin eile peale tööd köögis süüa tegema: paneerisin liha ning seisin juba pikemat aega pliidi ääres. Ühtäkki hakkas Albert toas söögitooli kallal nihverdama. Need on suured ja rasked seljatoega toolid, mida ühel kolme aastasel pole just kõige kergem punktist A punkti B sikutada, aga Albert oli järjekindel. Poisi silmad läikisid kavalusest ning lõpuks jõudis ta läbi raskuste tooliga kööki minu juurde. Ma ausalt arvasin, et ta üritab midagi köögi kapi pealt kätte saada, aga ta lükkas hoopiski tooli pliidi ette, sirutas oma pisikese näpu tooli suunas ja ütles: “Istu! Ma almastan sind!” Almastma ja ammastama tähendab siis tema keeles armastama. Mitte üks teine suurem pärdik ei tulnud…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Eesriie langeb.

    Eesriie langeb. Ma pole viimastel päevadel suur asi inimene olnud. Siinkohal siis kirjutan, sest nii on minu jaoks kergem, ma ei taha küsimusi, sest mul ei ole endalgi vastuseid, ma ei taha teatud teemal rääkida- isekas nagu ma olen, ainult minu vajadused ja minu soovid. Ma tean seda, aga siinkohal tahan, et minu soove austatakse. Ei mingeid küsimusi ja ei puuduta seda teemat, kui tahan, räägi ise, jagan ise. Miks sellest siia kirjutada, kui see ei jää privaatseks? Sest ma ei oska rääkida, aga jagamine pidavat koormat kergendama, ma siis kirjutan… Käisime Albertiga lastekliinikus. Aasta emana olin järelkontrolli unustanud ning poolest aastast sai siis aasta-poolteist… Seekord vahetasin arsti, mitte seetõttu,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Mina, Albert ja 2 tassi kohvi

    Kell on pea-aegu kuus. 6.20 on äratuskell, aga minul on “Wendsday” teine episood juba vaat, et vaadatud. Pettumus Annabelile- talle meeldib seda ja “Sturm der Liebe” minuga koos vaadata. Ei mingeid kommentaare. Käisin Albertiga lastekliinikus. See ei olnud valik, see oli miski, mida ei saa valida. Albert seekord ei karjunudki väga palju, ainult siis, kui keegi võõras ähvardas oma kohaloluga lähedale tulla, et progress seegi… Veel oli Albert kohutavalt häiritud kampsikust, sest sellel olid nööbid ja talle ei meeldinud see. Juba kodus üritas seda seljast kakkuda ning jätkas vaikselt ja sihikindlalt selle tegevusega ka haigemajas. Peale traumeerivat kogemust tahtsime Alberti sööma viia, aga Lõunakeskuse CHI töötajad ei suvatsenud poole tunni…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Jõulud

    Kas see aasta saabusid jõulud teisiti? Ma ei tea, aga jõulutunnet küll ei ole- võibolla on selle tunde tekkimise jaoks vaja aega, aga aega ei ole ja ümberringi toimuv röövib tegelikult selle tunde tekkimise võimalusegi…. Haigekassa maksab omadele tulemustasu (“jõulupreemia” on sõna, mida pole heaks tavaks enam kasutada, see on põhimõtteliselt sama, et idanaabrite juures ei tohi kasutada sõna “sõda” selle kohta, mis toimub teadagi, kus) ning see on nii banaalne, et puuduvad sõnad ilmestamaks olukorda. Janno ja Maarja saaks selle summa eest hingata mõemad 4 kuud ja natuke jääks ülegi, selle summa eest saaks osta insuliinipumpasid I tüüpi diabeeti põdevatele lastele ja täiskasvanutele, selle summa eest saaks… Ainuüksi selle…

  • Elu,  Lapsed

    Äratus kell 3.49. Vist oli nii, kui kella vasatasin, aga sellele eelnes siis Alberti röökimine, tema paitamine, röökimine ja nii oligi. Kes Albertit teab, siis teda rahustada on võimatu- ta karjub lihtsalt ennast tühjaks ja nii on. Mina enam magama ei jäänud. Tunne on, nagu oleks trammi alla jäänud, kuigi ma ei tea, mis tähenab sõna otseses mõttes sinna alla jääda. Kolasin interneti läbi, tegin endale jõulukingituse, siis hakkas ähkima oma voodis Hagen ja siis otsustasin ma lõpuks voodist lahkuda. Positiivne, sest koolilapsi ootavad nüüd soojad pannkoogid- nad ise ei tea seda veel. Ahi köeb, õues tormab ja tegelikult on päris hästi. Arvestades seda, et õues on päris suur tuul,…

  • Elu,  Emotsioon

    Lendur

    Vahepeal ma… Üks võõras mees küsis, kuidas mul läheb. Mitte päris võõras, aga ikkagi selline, keda ma ei saa nimetada ei sõbraks ega tuttavaks, sest me oleme kohtunud mõned korrad ning sedagi vaid viivuks. “How are you?” Olgu ääremärkusena öeldud, et vestlus toimuski inglise keeles… Vaatasin talle otsa ning jõudsin mõelda, et miks ma peaks ütlema viisaka inimesena: “Fine and how are you?” Miks? Ei pea. “I am so-so,” ning tegin käega sellist vastavat liigutust. “What about you?” “Oh, I am also… I am tired.” “Yes, I am tired too, so tired, I have four children and this job…” See vestlus oli mulle märgilise tähendusega. Mul on kodu ja töö…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Aasta ema ja Albert

    Aasta ema viis täna ühe oma poegadest koera sita väljaheidete seest läbi tõmmatud kombekaga lasteaeda. Mul on poistele õnneks lasteaeda ka varuriided kaasa pandud ning seetõttu sain määrdunud kombeka kiiresti kotti pakkida nii nagu poleks midagi olnudki. Lasteaias õue minek ära ei jäänud ning mina ei pidanud ka silmi peast välja häbenema. Alberti lainel jätkan. Albert oli täna lasteaias täitsa tubli poiss: esimest korda sõi ja kohe isukalt, nuttu oli kõvasti vähem ning olukord tundub juba lootustandvam. Hagenist ma ei räägi, sest tema on pisike pudrukuul, kes jõuab kõikjale ja on kõikjal ning võtab elu kuidagi kergemalt. Täna selgus puhtalt jutu käigus, et Albertile on lasteaias 2 korda nädalas võimaldatud…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Äärmused

    Viimasel ajal on Sass hakanud paukuma ning kohati on tema lärtsumised nagu peegelpildi vaatamised. Vist. Ma kõike ei mäleta ka, aga kuidagi tuttav tuleb ette. Ma tegelikult ei teagi, kas seda kõike saab nimetada plärtsumiseks ja paukumiseks, aga ta on hakanud julmalt vastu ütlema ning tuleb tunnistada, et tegelikult on tema mõttevälgatusetel ka ivakene sees. “Miks sa karjud mu peale, kas sa ilusasti rääkida ei oska, kas minuga ei või ilusasti käituda,” see on lihtsalt üks väike näide viimasel ajal aktuaalsete teemade peale. Mille pärast ma siis karjun? Näiteks siis, kui ta sõgedalt vendasid kiusab ja ei taltu paarikümne viisaka pöördumise peale. Võibolla ta ise ei saa aru, et nii…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Süümepiinad

    Pisikesed poisid käisid täna üle pika aja lasteaiaga tutvumas. Mida see tutvumine siis endast kujutas? Viisin Alberti ja Hageni hommikul kella kaheksaks ja tõin kella poole kaheteistkümne ajal koju. Sain kasvataja käest hurjutada, et eile liiga hilja teada andsin, et nad täna tulevad. Kell oli 13, kui neile eile helistasin. Teatasin vastu, et ma olin tööl ja päris nii ka ei ole, et ripun telefoni otsas… Kasvataja arvas, et nüüd võiks harjutada iga päev ja nii tunnikese kaupa, et tulen ja toon poisid tunnikeseks õue mängima ning nii iga päev. Ma ei tea, millises paralleeluniversumis ta elab?! Otsekoheselt tegin selgeks, et ma pean tööl ka käima ja see lasteaias lendlemine…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Armastus

    Meie igaõhtuseks rutiiniks on kujunenud “ma armastan sind” leierdamine edasi ja tagasi. Paremale ja vasakule. Lapsed mulle, mina lastele ja siis nemad jälle veelkord ja veelkord mulle… Olin siis paar õhtut tagasi nii väsinud ja tülpinud kõigest, et vaikselt hakkas kogu minult tähelepanu saamise vajadus nii väga murdma, et… Sass tuli pesust, rallis ringi, rõõmutses ja kilkas ja tuli mind kallistama ja ütles selle igaõhtuse “ma armastan sind” fraasi ning ma siis küsisin, et mida tähendab “armastama”. Sass vastas sellele hoobilt nii: “See tähendab seda, kui sulle keegi väga meeldib ja sa tahad temaga koguaeg koos olla”. Sass suutis kogu oma siiruse ja headusega sulatada südameid. Ma meeldin talle ja…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Pole ammu näinud

    Mul on täna vaba päev. Vaba, noh, kui seda nii saab nimetada, sest keskpäeval pakin poisid kokku ja viin Annabeli linna Unimedi. Tahaks minna poistega raamatupoodi, aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas see võiks toimuda ja toimida. Meil on siin üks mega suur Peppa fänn, ehk ostaks talle mõne raamatu juurde või midagigi… Peppa ruigab söögi alla ja söögi peale ning Albert läheb koos oma raamatukesega isegi magama. Viimasel ajal magab Albert kaisus ning näiteks täna oli see öö, kus otsapidi minu külje all veetis öö voodis ka see kõvade kaantega Peppa raamat. Kui ma seda üritasin voodist välja visata, siis mingi hetke pärast Albert hakkas seda taga otsima…

  • Elu

    Ma olen unistuste naine!

    Vaatasin eilset Laserit ja lugesin täna Eesti Ekspressi. Laseri teine pool keskendus hinnatõusule ning inimeste toimetulekule, Eesti Ekspressi artikkel toimetulekule peale kaotust ja sellele, kui paidumatud on seadused. Hinnatõusust. Ma närin enne tapeeti, kui et lähen ja küsin abi. Õnneks nii kaugel veel asi ei ole, et peaks päriselt abi küsima, aga… Olen vist õppinud viimase paari aasta jooksul säästlikumalt elama. Kokkuhoidlikult toimetamine ei tähenda, et elukvaliteet langeks- see võibolla isegi mitmekesistub! Viimasel ajal käin tihti poes, pea-aegu, et igapäevaselt. Hea küll, karantiinis istudes tellisin Barborast, aga ka siis üritasin skoorida. Käin iga päev toidupoes, sest ainult nii on võimalik leida maksimaalselt häid diile ja kui aus olla, siis soodushinnaga…

  • Lapsed

    Kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert.

    Käisin Albertiga taaskord lastekliinikus ning jõudsin järeldusele, et kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert. Albert protestis juba enne kodust väljasõitu ja terve tee Tartusse ta ainult inises ja piiksus autos. Lastekliiniku uksest sisse astudes hakkas Albert karjuma ning koos tõusude ja mõõnadega üürgas ta järgmised kaks (!) tundi. Pidin korduvalt vastama küsimusele: “Kas tal on AINULT keele ja kõnepuue?” Paaril korral tuli endale ja sealsetele spetsialistidele kindluse mõttes öelda, et tegelikult on ta täiesti tavaline laps, tegelikult on ta muhe ja mõnus poiss.. Tegelikult ongi ta tore ja täiesti normaalne, aga ta kardab. Albert kardab lastekliinikut, kitlites onusid-tädisid ja kõiki, kes talle agressiivselt ja pealetükkivalt peale lendavad. Albert…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Põgenemine

    Põgene palju tahad, ükskord saab ta su kätte nii või teisiti. Punusin eile patse nii, et küüned kihilised ning ikka selleks, et täna konverentsile minna. Konverentsi kuulasin ja vaatasin täies mahu ja kogu oma ilus veebist- lokid olid asja ette! Ma olen positiivne, üdinisti positiivne. Sass tuli teisipäeval koolist koju, maandus diivanil ja jäi multasid nautima. Mingi hetk köhatas mehike korra ja siis natukese aja pärast kostus teinegi köhatus. Mõtlesin siis, et teeks testi, sest laupäeval saime teada, et Sassi klassijuhata on positiivne. Tegin testi ja tegin teise veel, sest ei suutnud uskuda oma silmi- Alexander on positiivne. 4.oktoober on teadupärast Alberti sünnipäev ning seekord juhtus siis nii, et pidasime…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Terror

    Täna oli see öö, kus otsustasin, et nüüd aitab ja vaatan, mis numbreid siis kell ka lõpuks näitab. Kell oli 2.48 ning selleks hetkeks oli terror kestnud juba terve igaviku ning meeleheide ja ahastus suurenesid iga sekundiga. See oli selline tunne, et ma ei tea, mida ma oleksin valmis tegema, et see kõik lõppeks. Rõdule magama minema, terrassi alla kaevuma, üheotsapileti Austraaliasse ostma? Ükskõik mida, ükskõik kuhu. Albert kukkus õhtul mulle kaissu magama ja ma mõtlesin, et olgu siis nii, las olla temalgi mõni helge hetk. Sellele õndsale hetkele eelnes muidugi sõge röökimine- voodis ja põrandal karjumine ei millegist ning mingil hetkel, kui suutsin ta voodisse saada, kukkus ennast pahupidi…

  • Elu,  Lapsed

    Imeline.

    Uued tuuled tõid meile uue elurütmi. Väikesed poisid said paar päeva lasteaias käia, kui juba olid küljes sõbrad nohu ja köha. Me siin kangelaslikult jätkasime rütmiga, kus tuli poisse lasteaeda harjutada ja ise tööl käia. Nohu tuli ja läks, aga köha jäi. Albert ja Hagen köhivad teist nädalat järjest ja eile saabus siis see päev, kus tuli tööl sõita poole päeva pealt tagasi koju. Sain rahulikult tööl olla ei rohkem ega vähem, kui 40 tundi ja natuke peale. Imeline, lihtsalt imeline! Ma olen antibiootikumiusku inimene. Mida iganes, öelge, mõelge- jätke enda teada. Ei huvita. Keegi Hagenile määranud ei ole, aga vaatan, et Alberti kõrvalt tallegi Ventolini anda ei tee paha…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Midagi olulist!

    Olen jätnud siia kõige muu melu kõrvalt kirjutamast midagi väga olulist: Alexander läks vahepeal kooli. Ilm oli muidugi esimese septembri kohta imeline: vihma sadas ning kiskus vägisi kapist kasukat haarama. Pidulik õues pildistamine jäi ära ning selle asemel tulevad millalgi klassikalised aulas tehtud pildid. Alexander teatas mulle, et tema on nüüd rõõmu koolipoiss! Rõõmu on tal need päevad tõesti jagunud, sest seda elevust ja sädet silmist läigib kaugele ning kooli läheb ta hea meelega. Ütles, et tal on maailma parim õpetaja. Loodan, et seda vaimustust jagub järgnevateks aastateks! Alexanderi aktus oli oluline sündmus ka Annabelile ning tunuds ülekohtune teda titevalvesse jätta- kutsusime Mamma väikeseid poisse valvama ja läksime kolmekesi Alexanderi…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Imelise elu lainel.

    Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima…

  • Elu,  Emotsioon

    Elu

    Alustan millegi naljaka, siira ja armsaga. Laupäeva hommikul tõusin voodist ja astusin kogu oma ilus terrassile. Ilu: öösärgis, värskelt voodist tõusnuna, juukse pealae peal krunnis ja loomulikult segamini magatud ja turris. Lauri sahmerdas midagi õues ja ma läksin teda tervitama ja niisama vestlema ning nõjatusin kogu selle tegevuse tegemiseks üle terrassi ääre. Veelkord: kogu oma ilus. Meie naabrimees astus järsku õue, viskas muheda naeratuse saatel käppa ja nii me siis tervitasimegi. Mul oli nii piinlik, et katsin näo kätega ja häbenesin. Ütlesin, et mul on nii piinlik, et ta mind nägi öösärgis ja sassis juustega nõiana. Selle kõige peale hakkas Lauri kõrvalt naerma ja teatas: “Ma olen juba harjunud!” Nagu…

  • Elu,  Lapsed

    28.08

    Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik. Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes…

  • Emotsioon,  Lapsed,  Retseptid

    Tordileee… Alexander 7! …ja pisut koolijuttu ka.

    Alexander sai 21. augustil seitse ning kui juba seitse, siis tuleb ikka korralikult ette võtta- kaks päeva, kaks erinevat torti ning palju häid inimesi ning toredaid emotsioone. Õigel päeval oli menüüs siis selline isend, milleks inspiratsiooni sain kuulsalt Prantsuse tordilt- Fraisier. Reptsepti kodustasin ja kaunistasin ka mitte just traditsiooniliselt. Tort tuli kõrge, biskviit õnnestus seekord veatult ning tulemuseks oli ilus, mahlane ja hea õhtu nael, mis oli täpselt Alexanderi vääriline! Mulle meeldib enda laste jaoks teha, see ei ole saladus. Mulle meeldib pidada nende sünnipäevasid, valmistada neile rõõmu- Sass oli rahul ja õnnelik! Annabel käis ja tundis väikest kadedust, sest selgus, et temagi oleks tahtnud enda sünnipäevaks midagi sellist. Päev…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Olukord on sõge.

    Meil hakkas siin millalgi vaikselt kätte jõudma trussikupõud ning selle leevendamiseks tuli pesumasin tööle panna. Raske südamega panin masina tööle, kuid kuivatit käima panna käsi ei tõusnud. Õnneks on praegu päikselised ja kuumad ilmad ning pesu kuivatasin hoopiski rõdul. Need, kes vaimusilmas rõdul nööre ja nendel suspesid rippumas näevad, siis kujutage edasi endale ette. Meil pesunööre ei ole, resti ka mitte, aga meil on suhteliselt privaatne rõdu (sealt näeb ainult Lembitu varbaid ja neid ka vaid teatud olukorras) ning seega tekitasin sinna pinnalaotuse puhtaks pestud pesust…. Siit saab järeldada, et me seilame endiselt börsil. Ole loll, aga visa. Jah, loll ja visa veel ka pealekauba. Meil seda pesukest ikka siin…

  • Elu,  Lapsed

    Naljakas on kõigil teistel peal minu.

    Nali on muidugi minu kulul, eksole. See olukord on kestnud juba pikemat aega ning peategelaseks on Albert- ikka ja jälle Albert. Inimesed magavad öösel ikka pea padja peal, eksole: mina mitte ning see olukord hakkab väljuma kontrolli alt. Albertil on mingi teema patjadega: ta kisub kõigilt enda patjadelt püürid ümber ja viskab padjad enda voodi taha, aga minu padi on vat see püha lehm, mis sobib magamiseks, millelt ei kisuta püüri ümbert ning mida ei visata voodi taha ega voodi alla. Nii ongi, et meil käib Albertiga võitlus minu padja pärast. Kaotajaks olen alati mina. Püüan olukorrale läheneda loominguliselt ning lahendanud enda peaalust küll tema pisikest tekki padjaks voltides ning…

  • Elu

    Latte

    Inimene õpib. Loll iseenese, tark teiste vigadest. Mina olen see esimene. Latte, käis täna lõikusel: mädaemakas. Kevadel ravisime, nüüd tundus, et hakkab jälle hapuks kiskuma ja esmaspäeval helistasin kliinikusse, et lugu on ilmselt selline ja meil on nüüd vaja lõigata. Täna oli siis see päev…. Alles täna nägin ja tundsin, mida tähendab Lattele minu hääl ja võlusõna “koju”. Mingil hetkel hakkasin arvama, et ehk ma reageerin üle, aga Lattele järele minnes öeldi, et oli jah mäda täis ja suur, et lõikus oli möödapääsmatu ning vastasel juhul oleks see lõppenud teisiti. Sisetunne ei valetanud. Teisiti lõppes see aasta 2018 sügisel, kui meil täpselt sama diagnoosi nahka läks Marta. Ja mul on…

  • Elu,  Lapsed

    Aasta täis hala.

    Mott on maas. Ma pole ammu kirjutanud, sest see siin kipub hala olema, aga ma ei oska teisiti. Ma olen vist inimene, kellel on klaas alati pooleldi tühi. Tegelikult on nii, et kui päris kriitiliseks kisub, siis jällegi on see klaasike pigem ikka pooleldi täis. Mis siis vahepeal uut? Ei midagi, lastekliiniku seinad on endiselt roosad, krohvi koorub ja Albert kardab paaniliselt kõiki arste. Käisime ühe ja teise juures ning nüüd ootame viimast epikriisi, et saaks hakata pabereid vormistama, sest Albert vajab rehabilitatsiooni: logopeedi, füsioteraapiat ja tegevusteraapiat. Kui Albert oli väike, päris pisike, siis tekkis tal ühe kehapoole mahajäämus… Füsioteraapia aitas toona mehikest kõvasti, aga siis tuli covid-19 peale ja…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Piiri peal.

    Esmaspäeval oli idee, et läheks lastega Järvemuuseumi Akva:rium külastama, aga õnneks vaatasin nende kodulehte ja selgus, et see on esmaspäeviti suletud. Pettumus oli suur, sest tahtsin ju minna ainult Alexanderi ja Annabeliga ning kasutada juhust, et Lauri koos väikestega koju jätta. Teisipäeval sättis Lauri ennast tööle ja mina jäin kogu tsirkusega taas nädalaks üksi. Eile pakkisin lapsed kokku ja viisin ikkagi kalu uudistama. Eks ma natukene kartsin ka, et kuidas need kaks kõige pisemat hakkama saavad, aga kae õudu, täitsa tublid olid ja muuseumis tsirkust ei korraldanudki. Alguses ei saanud Hagen vedama, siis ei saanud pidama- ei tahtnud lõpuks enam ära tulla. Suurematele meeldis väga ning tundus, et ka pisemad…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Albert

    Poolik tõde Albertist. Käisime täna taaskord ortopeedi juures kontrollis- Kliinikumis korhvi lahti karjumas. Registratuurist kaks sammu edasi ja Albert röökis nagu ratta peal. Ma ise oleks ka 2x nutma hakanud… Teda ei lohuta, et kõik on hästi, keegi ei tee haiget, kõik on korras. Teda lohutab ainult see, kui öelda, et lähme nüüd autoga sõitma, lähme koju, lähme poodi. Albert nuttis ja kartis kõike. Ta oli nagu udupasun. Kui keegi meditsiinitöötajatest täna küsis, et kes see siin, siis vastasin, et Rootsmaa ning selle all mõtlesin ka iseennast- mina nutsin sisemiselt, sest Albert ei rahunenud ja peale meie oli haigemajas veel hädalisi… Albert oli karjumisest lapiline, mina tatiplekiline. Pilte kogu meie…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kõigest, mis närvi ajab

    Viimasel ajal tunnen, et kõik hakkab kuhjuma ja kõike on liiga palju. Lauri on nädalate kaupa eemal ja käib siis ainult sokke pesemas ja muru niitmas. Ehk õnnestub seekord nädalavahetus pikemaks venitada, ei tea. Igatahes saime täna katkised kodumasinad ära viia, käisime poes ja siis andis issi lapsele kommi…. Nii, kui te tahate minu raevu, siis tulge külla ja tooge lastele midagi magusat, midagi sellist, mis oleks kaetud śokolaadiga ning mis sulaks kindlasti näppude vahel ära ja millega saaks kõik käeulatuses olevad asjad (sealhulgas mina!) kokku tõmmata. Mesikäpa DOPS küpsised liigituvad ka nende maiuste alla! Ma lähen nii närvi, et pidevalt olen mingi laga sees. Lapsed ei ole süüdi, et…

  • Elu,  Lapsed

    Sünnipäevad

    Käisime eile Annabeli ja tema sõbrannadega sünnipäeva tähistamas. Kõik oli timm, välja arvata see, et rahvast oli toidukohtades mega palju ja pitsat ootasime üle tunni. Noh, tund ja 20 või nii- Rally Estonia mõju, aga mõneti ka teenindaja saamatus, mida ilmestas olukord, kus toit toodi enne neile inimestele, kes alles pärast meid saabusid… Teenindaja vastas küsimusle, miks nii, et teenindatakse järjekorra alusel. Et siis, millises järjekorras meie oleme? Selle, kus läheb veel aega. Siis, kui tüdrukud oma asju ajasid, olime meie Alexanderiga ujumas. Jah, Alexander oli ka kaasas. See on suure auto võlu, kui koos minuga on kokku 7 reisijat ja kõigil on ruumi ja lahe olla. Veronika on ikka…

  • Elu,  Lapsed

    Üks igav postitus

    Ma millalgi kirjutasin kuhugi, et hakkan postitama rohkem pilte lilledest. Häbiga pean tunnistama, et polegi nagu eriti neid see aasta pildistada jõudnud. Küll pole olnud ilma ja kui ilm on, siis pole meeles või pole seda õiget hetke, piisavalt materjali. See aasta õitsevad roosid võrreldes eelmise aastaga ikka kordades paremini. Mingi hetk kartsin, et kuum teeb liiga, aga oleks võinud minna hullemini. See aasta õitsesid pargiroosid eriti külluslikult, kahjuks jäi nende õitsemine minu jaoks pingelisele ajale ja kõiki imelisi isendeid jäädvustada ei olnudki mahti. Mulle meeldib, kuidas mõne isendi sordikirjelduses on lubatud kõrguseks kuni 180cm, aga tegelikkuses on ilu 2m ja peale. Erinevaid sorte on üle 60. Mingil hetkel saabus…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed,  Retseptid

    Annabel 14

    Hurraa ja palju õnne mu väike armas Annabel! Ma ei tea mitte ühtegi nii armast, heasüdamlikku ja kannatlikku türdukut nagu Annabel. Tal on suur süda ja kõvasti mõistmist, selged silmad ja helge hing. Ma nii armastan seda, kuidas ta ütleb mulle igal õhtul oma õrna häälekesega : “Head ööd Emme, ma armastan sind!” Just see “emme” osa on nii armas ja ilus, midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna ja edasi anda. Oma laste sünnipäeva pärast oleksin ma valmis kas või nahast välja pugema- nii ka seekord. Jah, tort ei pruugi kõige apetiitsem välja näha, kuid see-eest on tehtud südamega ning maitseb imeliselt! Mille feuille suviste marjadega. Kuna meid on…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Taluvuspiir ja natuke head

    Minu taluvuspiir hakkab vaikselt kätte jõudma, mis ta nüüd siin hakkab, eks ta ikka olegi juba kätte jõudnud. Truult teeninud pesukuivati keeldus koostööst, eile lõpetas minuga ka lepingu külmkapp. Kui vaadata, mis elektrihind börsil teeb, siis võibolla ongi see pigem hea. Eelmisel nädalal ostsime uue pesukuivati, täna külmkapi. Mis järgmiseks? Palun nüüd aega hingata lasta, minu taluvuspiir on käes, elan ja toimetan veel vaevalt oma võimete järgi. Lauri on jälle kaugel ja kogu koduga seotud jamad on minu ajada. Mind üldse ei ärrita. Valetan. Aja jooksul on juhtunud minuga nii, et kui närvi lähen, siis hakkab vasak silmalaug tõmblema. Ma pole peegilist küll vaadanud, kas seda ka kõrvalistele näha on,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Pudrukuul ja see, mis päeva lõpuks loeb.

    Lauril on juba jupp aega mingi objekt kusagil kaugemal ja nädala sees olen ma lastega üksi. Vahel ikka juhtub, et Lauri üllatab meid oma ennetähtaegse vabanemisega ning külastab meid ka etteteatamata nädala sees- tuleb sokke pesema, ning nii ma siin siis toimetan. Õnneks on mul Annabel, kes annab hingetõmberuumi ja aitab väikeseid poisse ohjata. Me siin oleme teinud enda arvates palju, et aed oleks lastele turvaline ning minul, laisal lapsevanemal, mugav uks lahti teha ja lapsed südamerahuga õue suunata. Südamerahu ei olnud kauaks. Hagen jõuab kõikjale. Ma siin mingi aeg kirjutasin, et see liumängi röövis selle südamerahul. Hagen on mega kiire ning sõelub mööda liumäe treppi üles ja viuhti kõhuli…

  • Elu,  Emotsioon

    Kell tiksub.

    Miskit on nii kuradi valesti. Juhtusin lugema koolivenna postitust, abipalvet, ning nagu alati, siis mitte otseselt abi endale, vaid teistele- tema saatusekaaslastele. Jannol on tsüstiline fibroos, Janno on haiglas ning Jannol on halb, Jannol on halvasti ning Janno muretseb ikka teiste pärast, et teised saaksid ravi, et teised jõuaksid oodata. Oodata? Jah, võimalust elule. Janno on minu vana koolikaaslane. Vana, just nimelet VANA, sest Janno on minust vanem. Meid Jannoga seob mälestus harrastusteatrist. Kunagi mängisin mingis etenduses näiteks Janno ema. Etenduse nimi oli “Juhtub paremaski perekonnas” Ray Cooney sulest. See on selline, kus Jane (mina) läks siis haiglasse ühele arstile teatama, et meil on ühine laps. Janno. Et siis, Janno…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed,  Retseptid

    Huumor

    Vastus küsimusele, miks ma pidevalt toon esile, kui laisk ma olen ning miks ma kirjutan, et minu lapsed on kasimata ja kasvatamata. See on huumor, nali minu moodi. Kes saab aru, see saab ning kes ei saa- sellel polegi vaja saada ja mind tegelikult, pehmelt öeldes, ei huvita ka, kui keegi tõepähe võtab, et ma olen loll, laisk, saamatu, et minu lapsed on räpased ja kasvatamatud. Kui nii, siis nii. Headest asjadest räägin maskita, elust räägin nii nagu see on ning mõnest asjast vaikin sootuks. …et ma siis jätkan enda headuses. Sass käis kõigile peale, et keegi temaga poodi läheks. See keegi, kellel lõpuks süda haledaks läks, olin siis mina.…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Kasimata ja kasvatamata

    Albert sööb viimasel ajal mul hinge seest. Temast täna ei kirjuta. Ostsin kevadel Alexanderile uue jalgratta. Lauri arvas, et kevadel ei peaks seda tegema, sest poisil on suvel sünnipäev, et midagi peab ju ometi kinkimiseks ka jätma, aga ma läksin ja lihtsalt tõin talle selle ära, sest minu arvates on suvi rattaga sõitmiseks ja no milleks oodata. Mäletan Sassi, kes pidi nutma hakkama, kui nägi oma uut sõiduriista. See oli ost, mida ma kohe kindlasti ei kahetse… Sass kihutab rattaga mööda aeda ringi ning käib korduvalt kooli juures ronimas. Pean pidevalt tal sima peal hoima, et ta väravast välja räpaste riiete ja kasimata põskedega ei läheks ja et ta jalanõud…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Uued tissid

    Tänane päev saabus ootamatult. Ei olnudki aega valmistuda, praadida, oodata. Ma ütlen seda, et olen nii ääretult tänulik kogu personalile, tuttavatele ja omadele nägudele. Olen tänulik, et probleem sai noa abil lahenduse ja seda kokkusattumuste tõttu ülimalt kiiresti. Ma siin praegu hõiskan raudselt enne õhtut, aga peale pisikese kipituse pole valust jälgegi. Tulin koju ja roosid õitsesid uhkemalt kui ei kunagi varem. Pildil siis 2a tagasi istutatud Flammentanz. Ütlen ikka, et roosid on laisa inimese lilled ning selleks mul neid nii palju ongi, et ma olen ülimalt laisk inimene, aga… Roosid tahavad hoolt, armastust, rammu, vett ja kaitset kahjurite ning haiguste eest. Tegelikult on õieilu taga palju tööd. Piret ütles,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Siis, kui sõnadest jääb väheseks.

    Eile oli siis see päev, kui ma taaskord üllatusin. Nende aastatega on juhtunud see, et mind väga ei üllata miski. Närvid on terasest, kahe kõrva vahel ulub jäine tuul… Eile tundsin, kuidas see viimanegi kannatusenatuke tahab vägisi kõrvadest välja voolata. Alexander sai eile koduarestist priiks: käidi kooli juures ronimas, Oskaril külas, söödeti väikevennale kulbiga soola sisse. Jah, Alexander söötis Hagenile terve lusikatäie soola sisse, mille peale siis viimane metsikult karjuma hakkas, kätega vehkis ja terve elamise täis oksendas. Hagen oksendas kokku 6x. Ma ei kujuta ette, mis võis Alexanderi peas toimuda, et sellist kuritegu sooritada. Miks? Ta ei vasta mulle, istub taas koduarestis, konsoolis mängimisest ei või unistadagi ning nii…

  • Elu,  Lapsed

    Kadunud südamerahu

    Natuke nalja alustuseks ka. Alexanderil on sõber nimega Oskar. Oskar on sama vana nagu Alexander ning koos minnakse kooligi, ühte klassi suisa. Alexander ja Oskar mängisid täna meie juures ning mingil hetkel lasi Alexander toas puuksu. Tegelikult oli see peer, selline, mida oli kuulda ja tõenäoliselt ka tunda. Annabel ütles seepeale Alexanderile, et nii ei ole viisakas, et kui peeretada tahad, siis mine õue. Alexander vastas, et õues ei saa, seal on Tiina. Selle kõige peale vastas sõber Oskar, et kui õues ei saa, siis mine nurka ja peereta seal. Tiina on meie naabrinaine, inimene, kellest Alexander hoolib ja kes talle meeldib. Ma väikestviisi tunnen servapidi kadedust, sest Tiina on…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Läbi raskuste tähtede poole

    Annabel lõpetas kooliaasta puhta viielisena ning see pole tegelikult meile mingi uudis, et ta on mega tubli. Ta ise arvab, et ma ei tunnusta teda piisavalt. Tunnustan! Ma väga hindan Annabeli pingutusi õppetöös ning panust koduse tsirkuse ohjamisel. Eile käisid mul lõpetamise puhul külas SÕBRAD ning Annabel toimetas poistega. Alexander oli eile haige ning seega ei saa teda seekord dresseeritavate tsirkuseahvide hulka lugeda, aga ahve oli kaks ja need kaks metsikut tüüpi ei olnud eile kõige paremas tujus. Albert seltsis alguses meiega, aga kui ta sujuvalt Annabeli ja Hageni seltsi lükkasin, hakkas ka tema oma pahameelt ja rahulolematust Annabeli peal välja elama. Õhtu lõpuks, kui ma tuppa maabusin ning KÕIK…

  • Elu,  Emotsioon

    Natukene rännakust…

    Kaks aastat, palju kisa ja ohtralt pisaraid, hulgaliselt närvipinget ja palju rabelemist. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, aga ometigi… Kirjutan siis siia ka, et oleks jälg, mälestus ja pilguheit möödunust. Tegelikult oli mul aasta alguses teine plaan magistritööks, aga kuna teema oli tundlik, siis vajas see eelkaitsmiskomisjoni hinnangul eetikakomitee luba ning siis nii saigi, et tuli muuta suunda. Tahtsin uurida, millised on eakate mõtted nende enda surmaga seoses ning kuidas nad arvavad, et võiks nende matused välja näha jne. ning kuidas eakate surmakäsitlust on mõjutanud religioon. Selline huvitav, aga õrn teema. Kursavend viskas nalja, et kui Kersti tuleb jutuga, et teeme intervjuu, siis tähendab see seda, et varsti…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Udu ja pudru ning oksepidu

    Olen viimasel ajal emotsionaalselt nii tühi olnud, et ei taha enam kirjutada, ei jõua. Nädala jagu tagasi oli lõputöö kaitsmine ja ma pole sellest siiani täielikult taastunud. Kaitsmiseks valmistumine võttis energiat ning nüüd ei suuda taastuda. Seeda kahte aastat ei saa kokku võtta paari lausega- see vajaks eraldi postitust, aga las see kõik laagerdub ja natuke settib. Ikka ei usu, et läbi selle udu ja pudru sai midagi päriselt ka valmis. Vahepeal oli Alexanderil lasteaias lõpupidu, aga ka see vääriks eraldi kirjatükki, lisaks ootan veel fotograafilt pilte. Toimunud on palju, aga seda energiat ei ole, et saaks kirja panna… Käisime eile lastega Pühajärvel ujumas: Albertil läks süda sõidust heledaks ja…

  • Elu,  Lapsed,  Retseptid

    Hommik

    Tavaline hommik: Albert karjub põrandal, Hagen tatsab rõõmsalt ringi, taamalt üürgab Põrsas Peppa. Üürgab Peppa ja karjub Albert. Albert vihastas. “Tahan veel seda,” tõi kaasa saamise ajal pahameele. Talle ei sobinud saamise protsess ilmlselt. Albert kujutas ilmselt ette, et temea hoiab oma joogitopsi ja mina kallan talle sinna “veel seda”, aga mina tahtsin miskipärast topsi kindlasti enda kätte võtta ja see päädis siis kahese suure ja valjuhäälse pahameelega. Praeguseks on kõik jälle korras- poisid on hirsipudrust täis topidud ja “veel sellest” enda janu kustutanud. Sätime siin vaikselt õue minema. Eile õhtulk olid poisid õues oma kolm tundi järjest ja kukkusid magama. Enne magamist oli vaja muidugi kõik voldivahed liivast korralikult…

  • Elu,  Lapsed

    Pilguheit

    Üks hullumeelne hommikupoolik. Kõik algas nagu alati: Axel oli lasteaias, Annabel koolis, Lauri tööl ning mina kahe väikese poisiga kodus. Ärkasime hilja (loe: Hagen möllas juba enne kukke ja koitu oma voodis, aga mina ja Albert magasime kaua, kui seda saab magamiseks nimetada). Hagen oli suutnud kilkamise ja rööveldamise vahepeal tapeeti seina pealt maha koorida… Selle ma liimisin tagasi ning kahju on küll olemas, aga see on väike ja täiesti üleelatav. Mingil hetkel otsustasin, et nüüd on aeg õue minna ja kasvuhoone lahti teha. Lahti tegemisega ma ei piirdunud ning kallasin ühe hooga ka kaks kastekannu veest tühjaks. Tuppa jõudes oli Hagen ennast täis sittunud ning sügas tagumikku. Tal on…

  • Elu,  Lapsed

    Meie lastel on nüüd lõpuks mänguasjad!

    Barbora kuller tõi täna siia maailma teise serva kaupa ning meie suureks üllatuseks leidsid lapsed endale kottidest hunnik mänguasju. Mul on jälle kivi südamelt langenud, sest nüüd on lastel eakohaseid mänguasju piisavalt, vähemalt mõneks ajaks… Annabel roomas juba mööda köögi ja toa põrandat ning korjas tekitatud kaost kokku. Pean siinkohal kindlasti mainima, et tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega: mul on veel vähe jälgijaid, kuigi tuleb tunnistada, et üllataval kombel lugejate numbrid kasvavad. Ju siis leitakse siit midagi, mis kutsub lugema. Ma ei tea. See siin on minu koht ventileerida ja jagada. Usun, et ei pea häbenema oma emotsioone ja tõekspidamisi, et ei pea häbenema oma tegemisi ja seda värvikat argipäeva,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Pealkirjata

    Alustuseks midagi ilusat: pildid on ilusad. Meil on kooli juures madalseikluspark ja Alexanderile meeldib seal kohutavalt ronimas käia. Noh, kodust kiviga visata ja tegelikult suisa lust, et meil selline võimalus seal käia just täpselt siis, kui hing ihkab ja tahtmine peale tuleb. Väikesed poisid on veel liiga väikesed, aga usun, et Hagenile meeldiks seal suuremana ka turnida. Alexander ja Hagen on hästi sarnased ja oskavad elu nautida. Hagen tunneb näiteks huvi juba jooksuratta vastu ja tegi eile oma esimesed katsetused. Albert on Hagenist 1,4 aastat vanem, aga karjub jooksuratta peale. Albert karjub kiigu peale ka, aga Hagenile näiteks kiikuda meeldib. Alexanderile meeldib ka. Albert üldse karjub kõige ja kõigi peale.…

  • Elu

    Sõltuvus

    Mul on sõltuvus suhkrust, seda ma tean ja tunnistan, aga eile sai selgeks, et mul on sõltuvus, mida ma endale veel teadvustanud pole. Tõenäoliselt on see paljudel, mõnel rohkem, mõnel vähem, mina olen aga nii sõltuvuses, et jään suisa abituks. Kas just abituks, aga tekib trots, et miks ma pean?! Et siis… tehnikast. Ma olen sõltuvuses nõudepesumasinast, pesumasinast ja pesukuivatist. Nutitelefoni jätame palun välja. Aga jah…. Nõudepesumasin läks katki. Otsisin üles kõik vähegi allesolevad andmed ja sain teada, et see saadanas on ainult 4 aastat vana, aga… Küttekeha läks läbi ning rasvaseid nõusid ei saa külma veega isegi parima tahtmise juures puhtaks. Hea küll, Googel ütles, et seda küttekeha pole…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Emotsioonid lainetavad

    Lauamänguklubi. Kõikidel pühapäevadel on kalendris paks ja rasvane punane ring ümber: see on päev, kui heiskame lipud ning koguneme õhtuti pühalikult laua äärde, süütame küünlad ja Tiina loeb eespalve ning lauamängude klubi järjekordne kohtumine võib alata. Haigused on mõned ringid suutnud kalendrist kustutada, aga üldiselt on pühapäevane käimine minu jaoks nagu mõnele teisele aamen kirikus. Tõeliselt hea seltskond, titekisast eemal, vahvad mängud ja see aeg, kvaliteetaeg! Suupisted ja vein muidugi ka, muidu ei mängi välja. Tegelikult, kohutavalt halb, sest ma söön nagu loom. Stressist. Ma lihtsalt söön ja söön ja söön…. Eks see magistritöö, titekisa jne ajab lihtsalt sööma. Mõne ajab jooma, mina hakkan sööma…. Ma olin eile õhtul üldse…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Siis, kui katus sõidab…

    Mul vahepeal on reaalselt tunne, et mul ei ole alles vist mitte ühtegi närvirakku. Purustasime terve päeva õunapuude oksi- purustaja tõime rendist ja see sai vatti ikka kogu raha eest, aga jube tubli masin iseenesest. Olin päeva lõpuks nii väsinud, et oleks tahtnud ennast lihtsalt pikali visata, aga elu tuli vahele. Kui mõtlete, et mis see purustada siis ära ei ole, siis… Arvake edasi, sest lisaks masinasse toppimisele tuli ka oksi väiksemaks lõikuda ja see oli ropp töö. Ropp töö oli see selle jaoks, kes liigestes juba kevadet tunneb. Kes teab, see teab. Igatahes… Lisaks tööle on Sass nagu vurr ning teda jagub kõikjale, ta tahab kõike ja seletab ja…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Hei, kuidas läheb?

    Peale seda, kui hakkasin kirja panemema meie tegemisi ja toimetusi, on küsimisi jäänud väheks. Ise olen rumal, aga edev muidugi ka, et jagan ja kõigile lugeda annan. Olen seda varemgi kirjutanud, et olukord on nüüd selline, et meie/mina olen olemas ja teie teate, kuidas meil läheb… See kõik on ühepoolne. Ei, ma ei ole “maailmast” ära lõigatud, mul on ikkagi veel inimesi, sõpru (!), kellega päriselt suhtlen- vastastiku. Jah, vahepeal tunnen, et olen ise ka nii passiivne ja “hõivatud”, et alati ei jõua kõigile nendele vähestelegi vastata, minna ja olla…. Aga praegu tunne jälle seda, et kui teatud inimesed loevad, siin neile piisab, see ongi suhtlus, kui nemad teavad, kuidas…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Habras idüll

    Tähtpäeva puhul tuli menüüsse eestlaslik kamavaht, aga väikese vimka keerasin ka sisse: astelpaju-piparmündi toormoosi, mille tegin juhtumisi ise. Mulle isiklikult väga maitseb astelpaju igas olekus ning hea meelega kasutan seda ka toitudes. Ahjaa, garneeringuks on värske piparmünt otse õuest. Usukumatu, aga isegi mitte kasvuhoonest, vaid kohe lageda taeva alt. Moosi sisse keerasin küll sügavkülmast võetud lehed. Pean nüüd ütlema, et tegin magustoitu palju, aga see on otsas miskipärast… Lapsed kiitsid ja mõni sõi suisa mitu portsu. Neid pokaale nillisin juba enne jõule IKEA-st, kuum kaup! Ma isegi ei tea, kas neid praegu müügil enam on, aga need on ilusad, mõeldud küll peenema joogi jaoks, aga mulle meeldivad magustoidupokaalidena. Väikestele inimestele…

  • Elu,  Lapsed

    Mängime!

    Me ikka igal õhtul lastega mängime. Hea küll, viimasel ajal on mõned õhtud vahele ka jäänud, aga üldiselt ikka me üritame midagi koos teha ja emotsioone koguda. Tänases “menüüs” olid meil Azul, Exploding Kittens ja trips-traps-trull. Azul on laste seas praegu hitt ja mulle endale meeldib ka. See mäng võiks päriselt igas kodus olla! Mängulaual on kaks poolt, reeglid on lihtsad, vaja on strateegiat, tähelepanelikkust ja lihsalt õnne ka. Siin saab sõbrale käru keerata. On olnud õhtuid, kus isegi Lauri liitub ja koos meiega mängib, aga neid õhtuid on kahjuks harva. Sass on igavene lobamokk ja tal ei seisa mitte hetkeks ka suu kinni ning see muudab koos temaga mängimise…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Lihtsalt häbematu!

    Alustuseks midagi head ikka ka: käisin Annabeli ja Sassiga Otepääl tuubimas. Rennid olid jube libedaks sulanud ja minul õnnestus endale paar traumat tekitada ning kaotasin üldse igasuguse ise nii tuubi kui ka kelguga alla lasta, aga see-eest Annabel ja Sass tuhisesid mäest suurima rõõmuga. Parim osa tänase juures oli muidugi see, et Sass otsustas tuubist keset hoogu välja hüpata täpselt enne järsku laskumist nin seejärel jooksis tühjalt alla sõitnud tuubile järgi mööda rada nii nagu see oleks kõige normaalsem tegevus üldse. Talle tuub endiselt ei meeldi ning ta lustis kelguga liugu lasta… Koju tagasi jõudes olid väikesed poisid siin toimetanud täpselt nii nagu nende mõistus võtab. Hagenil on kombeks ülemise…

  • Elu,  Lapsed

    …ja tüli algas. Pühendatud Annabelile

    See siin ei ole niisama postitus, kohatäiteks, see siin on Annabelist. Meil tekkisid eile õhtul mõningased lahkarvamused ja selle käigus valas ta mind üle automaadivalanguga, kus süüdistas mind, et ma ei kirjuta temast kunagi midagi head, ainult siis, kui midagi halvasti on… Tegin eile õhtul tema toast pilti ja ütlesin, et postitasin juba feissbuuki. …ja tüli algas. Ma olen enda arvates olnud hästi arvestav ja püüdnud mitte tungida tema privaatruumi, aga selgub, et tegelikult tahaks ta, et ka talle kirjutades rohkem tähelepanu keeraksin. Valetasin, et postitasin ning lubasin siis õhtu lõpuks, et ei postita seda pilti, kui ta oma toa korda teeb. Ta tegi selle korda, aga ma postitan ikkagi…

  • Elu,  Lapsed

    Annabel ja südamevähk

    Annabel tuli täna koolist ja küsis, et kas ma olen nüüd rahul. Ta olevat südamevähi saanud- mina põhjustasin talle südamevähi. Ei mingit infarkti, ei mingit insulti, ikka vähi. Mina ise ei ole kunagi saanud südamevähki, ei tea, mis tunne oli? Mõtlesin, et teen talle natuke värinat ja saatsin talle Googlest esimese ettejuhtuva pildi katkisest mängukonsoolist. Kõigepealt sai ta vähi ja siis jagas kiiresti välja, et asi ei ole õige. Aga noh, ma võin põhimõtteliselt ürituse kordaläinuks lugeda. Konsool on tundlik teema siin majas: selle ostis jupp aega tagasi Annabel ise oma taskuraha eest ja sellega tahab ülekõige mängida Alexander, kes siis sellega mööda elamist ringi tatsab. Hagenile meeldib ka nupukesi…

  • Elu,  Lapsed

    Argipäev

    Kõige rohkem on mul pilte ilmselt endast ja Albertist- maskiselfisid. Keegi minust ju muidu lastega pilti ei tee, eks ma siis ise… Ei teagi, kelle jaoks, ilmselt laste jaoks, võibolla iseenda… Mulle see maskitamine tegelikult meeldib, sest paberkoti asemel saan haarata nüüd maski ja minna… Eks maskil ja maskil ole ka ikka vahe: mulle need riidest mähkmelaadsed lapid ei meeldi. Mähkmed või siis nõudepesulapid. Ma ei saa aru, miks mõned neid eelistavad, ju siis tahavad erineda ja eristuda. Kui muidu on kastisüsteem meditsiinis, siis ligi kaks aastat on see olnud ühiskonnas tervikuna: need, kes leiavad, et piirangud ja vaktsiinid on vajalikud ja siis need, kes arvavad, et inimese ärasaatmise ajal…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Alexander 6

    Alexander sai täna kuueseks! Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks. Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on…

  • Emotsioon

    Hetkeseis

    Selle postituse kirjutasin 10.augustil feisbuuki, aga väga tähtis, see kõige peamine, kaheksas punkt jäi välja. Lisan selle siis siia. Minu sisemine mina on täpselt praegu selles seisus nagu Albert pildil: sihuke kohutav kahene, pea-aegu kahene. Esiteks. Olen oma magistritöö valikuga pehmelt öeldes pekkis, sest kirjutada tahaks palju ja kõigest, laialt ja lõdva randmega, aga ei saa, tuleb minna kitsalt, valida sõnu ja olla akadeemiline. Ei oska. See on täpselt nagu seenel käimisega siis, kui keegi ütleb, et kõnni nüüd seda rada pidi ja kõrvale astuda ei tohi, aga hing ihkab terve metsa sinka-voka edasi-tagasi läbi silgata. Teiseks. Tahaks seenele. Käisin eile metsas, kuid koju jõudsin sületäie maltsaga, mille õues suurde…

  • Elu,  Emotsioon

    Kuidas siis ka päriselt läheb?

    Tänane pilt näoraamatus sai palju tagasisidet ja seetõttu kirjutangi kõigest pikemalt. Siinkohal hoiatan, et kasutan selles postituses sõnu, mida viisakad inimesed avalikult välja ei ütle. Öövalvest virgununa otsustasin enne koju minekut poodi minna – Lidl. Jah, ma käin väga tihti Lidlis, külastan ka Konsumit, Maximat, mõnikord Rimi ja üliharva ka Selverit. Tegelikult on nii, et ma ei vali, vaid lähen sinna kuhu juhtub ning Lidl jääb tegelikult ju koduteele. Kohe hommikul lajatati, et minu Lidlist ostetud kaup on pask. Täpselt nende sõnadega. Pask. See viis tuju ära. Kes ütles? Las jääda… Lisaks sain teada, et Albert kuses ennast kõrvuni täis ning et ma tegelegu siis kusiste voodiriietega. Lahe. Liigud öövalvest…