-
2 tundi ja 40 muna hiljem
Käisin korra ära. Tagasi tulles, ehk siis 2 tundi ja 40 (!!) muna hiljem… …et siis 40 muna- 40 katkist muna… Toibun. Lauri on elus. Veel.
-
Soo ja tikksaag
Natukene nalja ka. Istusime kõik ühel õhtul koos ning televiisorist mängisid taustaks reklaamid. Tuli siis säherdune klipp ehitustööriistadest ja tikksae sooduspakkumisest. “Tikksaag” ja Annabel pistis kihistades naerma. Meie 14 aastane on saanud üle puuksu- ja persenaljadest ning nüüd oleme jõudnud siis etappi, kus sõna tikksaag paneb kõrvuni punastades naerma. “Soo”- mina olen kinos käinud ja näinud seda juba varem, aga tahtsin seda peale suruda ka Laurile. Mingil hetkel sättis Sass ennast minu kaissu ja asus meiega koos seda vaatama. Noh, ja siis tuli SEE koht: uh ja ah ja kibe töö. Hoidsin hinge kinni, et noooo millal siis küsimused tulema hakkavad ja ei saanudki kaua oodata, kui Sassikene küsis: “Emme,…
-
Heast ja halvast.
Heast ja halvast või siis halvast ja heast. Mõne õnn on teise õnnetus ja siis vastupidi. Albert on jõudnud küllastumiseni logopeedilisest abist või siis logopeedist. Ma isiklikult kahtlustan seda viimast. Näiteks tegevusterapeudiga neil koostöö sujub ning isegi liigagi hästi ja eduliselt, füsioteraapias oleme paar korda ka käinud nind tublisti toimetanud ja treeninud, aga logopeedi juures pole meil kunagi hästi läinud. Logopeed on Albertiga hästi ettevaatlik ja teeb poisi soovide ja tahtmiste järgi, tegevusterapeut jällegi ütleb ja Albert teeb. Üks on pehme ja järeleandlik, teine jällegi otsekohene ja sihikindel. Mind eelmine kord natukene häiris ka see, kui logopeed järjekordse ebaõnnestunud alguse järel küsis, kas Albert kusagil ka ilma minuta on olnud…
-
Pealkirjata
Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole? Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal…
-
Elust
Palju meil toidu peale kuus kulub? Ma arvan, et ainult toidu peale kulub kuus 500-600 eurot, aga siinkohal peab arvestama ka seda, et kui võimalik, siis ostan poest allahinnatud lihakraami, pagaritooteid ning kui juhtub, siis isegi piimatooteid. Kui aus olla, siis meie põhiliseks toidupoeks on saanud Lidl, sest sealt tuleb toitukorv oluliselt odavam ning ma ei saa öelda, et kvaliteet kannataks. Lisaks teen ma ise igapäevaselt süüa ning püüan, et laste ninaesine oleks võimalikult mitmekesine. Ma ei saa kindlasti öelda, et toidulaud oleks meil halvemaks läinud, pigem nõuab elus püsimine rohkem pingutust, vaeva ning nutikust. Sass ütles paar päeva tagasi, et minu toidud maitsevad paremini kui näiteks koolis pakutav. Võibolla…
-
Uus algus
Tahtsin juba eile kirjutada, aga silm vajus kinni enne soovi realiseerimist. Hetkel on elukorraldus selline, et Lauri mõnuleb E-R kusagil Tallinnas: tööpäevad lõppevad umbes kell neli/viis ja edasi on lebo ilma meieta. Üldjuhul käin mina ka tööl, lihtsalt see nädal on olnud natuke erilisem. Ma siin kujutasin ette, et see võiks olla päris tore nädal pisikeste poistega koos, et saame tiksuda omas rütmis, omade reeglite järgi, aga ikka on paar pealtnäha tühist asja selle nädala ära rikkunud. Hagen väljendab minu meelsust praegu kõige ilmekamalt. Udustasin meelega tausta ära, et dekoreeritud aknaklaas tähelepanu tähtsamalt eemale ei juhiks. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma vajan jubedalt abi ja mulle tuleb rõõmu…
-
Albert
Sass tõi koolist tuulerõuged ning nendega nakatus ka Albert ning ikka täpselt nii, et hoidsin hinge kinni, kas koorikud tulevad õigeks ajaks ja hoidsin pöialt ja varbaid, et haiglasse mineku ajaks enam punne juurde ei tekiks. Napilt mahtusime ajaaknasse. Esimesel päeval täitsime pabereid ning teisel läksime haiglasse tagasi söömata-joomata. Mina muidugi sõin kohusetundliku kodanikuna hommikul vara kõhu täis, kallasin kohvi sisse ning alles siis tõstsin magava Alberti voodist, pakkisin ta otsemaid riidesse ning viisin autosse. Eelmisel õhtul olime igaks juhuks kõik söödava silma alt ära tõstnud, sest ei tea ju, milliseks see hommik kujuneb. Jõudsime vaevu meie palatisse tagasi, kui juba tuli keegi meid lasteintensiivi viima. Albertile Dextor ninna, väike…
-
Maraton
Maraton on läbi. Lähen nüüd tööle uuesti kaheksa päeva pärast ja kokku on kuu lõpuni jäänud ei rohkem ega vähem kui neli tööpäeva. Lõhkusin tööl käia nii, et reedel tundsin reaalselt, et kui laupäevast valvet vahetatud ei saa, siis viskan ennast keset parkimisplatsi pikali ja hakkan nutma- iga mu keharakk karjus väsimusest vaba päeva järele. Ja ma sain selle, läbi suure häda ja pika otsimise. Huvitav on see, et kui valvet müüa, siis leiab soovijaid küll, aga vahetada on keeruline. Õnneks hea kolleeg tuli vastu ja sain selle ühe õnnetu valve lükata kuu lõppu. Ega see vahetamine ka lihtne ole, sest ma ei saa ju päris iga päeva vastu vahetada…
-
Insuldieelne seisund.
Viimaste päevade jooksul tunnen, et insuldist pole enam palju puudu, sest selle äärele suudab mind viia ei keegi muu, kui minu armas Alexander ning lisaks temale mõned ekstrad argipäevast. Alexanderi klassijuhataja jällegi iseloomustab teda, kui rahulikku, sõbralikku, püüdlikku ja abivalmist poissi, kes tahab olla hea ja sõnakuulelik… Arvab, et Alexander elab koolist kaasa saadud pingeid kodus välja. Võibolla. Ma ei tea, mina näen õhtuti hoopis teistsugust Sassi ning meie saame siis tunda ja näha pingetest laetud väikest Alexanderit. EI teagi, kellele kaasa tunda. Annabel andis teada, et leidis spordihoonest ka kadunud tossu üles… Albert ja Hagen kallasid orbeezid laiali. Kes veel ei tea, siis need on pisikesed vees paisuvad terakesed.…
-
Armastusest
Kust tuleb armastus? Hakkasin eile peale tööd köögis süüa tegema: paneerisin liha ning seisin juba pikemat aega pliidi ääres. Ühtäkki hakkas Albert toas söögitooli kallal nihverdama. Need on suured ja rasked seljatoega toolid, mida ühel kolme aastasel pole just kõige kergem punktist A punkti B sikutada, aga Albert oli järjekindel. Poisi silmad läikisid kavalusest ning lõpuks jõudis ta läbi raskuste tooliga kööki minu juurde. Ma ausalt arvasin, et ta üritab midagi köögi kapi pealt kätte saada, aga ta lükkas hoopiski tooli pliidi ette, sirutas oma pisikese näpu tooli suunas ja ütles: “Istu! Ma almastan sind!” Almastma ja ammastama tähendab siis tema keeles armastama. Mitte üks teine suurem pärdik ei tulnud…
-
Eesriie langeb.
Eesriie langeb. Ma pole viimastel päevadel suur asi inimene olnud. Siinkohal siis kirjutan, sest nii on minu jaoks kergem, ma ei taha küsimusi, sest mul ei ole endalgi vastuseid, ma ei taha teatud teemal rääkida- isekas nagu ma olen, ainult minu vajadused ja minu soovid. Ma tean seda, aga siinkohal tahan, et minu soove austatakse. Ei mingeid küsimusi ja ei puuduta seda teemat, kui tahan, räägi ise, jagan ise. Miks sellest siia kirjutada, kui see ei jää privaatseks? Sest ma ei oska rääkida, aga jagamine pidavat koormat kergendama, ma siis kirjutan… Käisime Albertiga lastekliinikus. Aasta emana olin järelkontrolli unustanud ning poolest aastast sai siis aasta-poolteist… Seekord vahetasin arsti, mitte seetõttu,…
-
Mina, Albert ja 2 tassi kohvi
Kell on pea-aegu kuus. 6.20 on äratuskell, aga minul on “Wendsday” teine episood juba vaat, et vaadatud. Pettumus Annabelile- talle meeldib seda ja “Sturm der Liebe” minuga koos vaadata. Ei mingeid kommentaare. Käisin Albertiga lastekliinikus. See ei olnud valik, see oli miski, mida ei saa valida. Albert seekord ei karjunudki väga palju, ainult siis, kui keegi võõras ähvardas oma kohaloluga lähedale tulla, et progress seegi… Veel oli Albert kohutavalt häiritud kampsikust, sest sellel olid nööbid ja talle ei meeldinud see. Juba kodus üritas seda seljast kakkuda ning jätkas vaikselt ja sihikindlalt selle tegevusega ka haigemajas. Peale traumeerivat kogemust tahtsime Alberti sööma viia, aga Lõunakeskuse CHI töötajad ei suvatsenud poole tunni…
-
Jõulud
Kas see aasta saabusid jõulud teisiti? Ma ei tea, aga jõulutunnet küll ei ole- võibolla on selle tunde tekkimise jaoks vaja aega, aga aega ei ole ja ümberringi toimuv röövib tegelikult selle tunde tekkimise võimalusegi…. Haigekassa maksab omadele tulemustasu (“jõulupreemia” on sõna, mida pole heaks tavaks enam kasutada, see on põhimõtteliselt sama, et idanaabrite juures ei tohi kasutada sõna “sõda” selle kohta, mis toimub teadagi, kus) ning see on nii banaalne, et puuduvad sõnad ilmestamaks olukorda. Janno ja Maarja saaks selle summa eest hingata mõemad 4 kuud ja natuke jääks ülegi, selle summa eest saaks osta insuliinipumpasid I tüüpi diabeeti põdevatele lastele ja täiskasvanutele, selle summa eest saaks… Ainuüksi selle…
-
…
Äratus kell 3.49. Vist oli nii, kui kella vasatasin, aga sellele eelnes siis Alberti röökimine, tema paitamine, röökimine ja nii oligi. Kes Albertit teab, siis teda rahustada on võimatu- ta karjub lihtsalt ennast tühjaks ja nii on. Mina enam magama ei jäänud. Tunne on, nagu oleks trammi alla jäänud, kuigi ma ei tea, mis tähenab sõna otseses mõttes sinna alla jääda. Kolasin interneti läbi, tegin endale jõulukingituse, siis hakkas ähkima oma voodis Hagen ja siis otsustasin ma lõpuks voodist lahkuda. Positiivne, sest koolilapsi ootavad nüüd soojad pannkoogid- nad ise ei tea seda veel. Ahi köeb, õues tormab ja tegelikult on päris hästi. Arvestades seda, et õues on päris suur tuul,…
-
Lendur
Vahepeal ma… Üks võõras mees küsis, kuidas mul läheb. Mitte päris võõras, aga ikkagi selline, keda ma ei saa nimetada ei sõbraks ega tuttavaks, sest me oleme kohtunud mõned korrad ning sedagi vaid viivuks. “How are you?” Olgu ääremärkusena öeldud, et vestlus toimuski inglise keeles… Vaatasin talle otsa ning jõudsin mõelda, et miks ma peaks ütlema viisaka inimesena: “Fine and how are you?” Miks? Ei pea. “I am so-so,” ning tegin käega sellist vastavat liigutust. “What about you?” “Oh, I am also… I am tired.” “Yes, I am tired too, so tired, I have four children and this job…” See vestlus oli mulle märgilise tähendusega. Mul on kodu ja töö…
-
Aasta ema ja Albert
Aasta ema viis täna ühe oma poegadest koera sita väljaheidete seest läbi tõmmatud kombekaga lasteaeda. Mul on poistele õnneks lasteaeda ka varuriided kaasa pandud ning seetõttu sain määrdunud kombeka kiiresti kotti pakkida nii nagu poleks midagi olnudki. Lasteaias õue minek ära ei jäänud ning mina ei pidanud ka silmi peast välja häbenema. Alberti lainel jätkan. Albert oli täna lasteaias täitsa tubli poiss: esimest korda sõi ja kohe isukalt, nuttu oli kõvasti vähem ning olukord tundub juba lootustandvam. Hagenist ma ei räägi, sest tema on pisike pudrukuul, kes jõuab kõikjale ja on kõikjal ning võtab elu kuidagi kergemalt. Täna selgus puhtalt jutu käigus, et Albertile on lasteaias 2 korda nädalas võimaldatud…
-
Äärmused
Viimasel ajal on Sass hakanud paukuma ning kohati on tema lärtsumised nagu peegelpildi vaatamised. Vist. Ma kõike ei mäleta ka, aga kuidagi tuttav tuleb ette. Ma tegelikult ei teagi, kas seda kõike saab nimetada plärtsumiseks ja paukumiseks, aga ta on hakanud julmalt vastu ütlema ning tuleb tunnistada, et tegelikult on tema mõttevälgatusetel ka ivakene sees. “Miks sa karjud mu peale, kas sa ilusasti rääkida ei oska, kas minuga ei või ilusasti käituda,” see on lihtsalt üks väike näide viimasel ajal aktuaalsete teemade peale. Mille pärast ma siis karjun? Näiteks siis, kui ta sõgedalt vendasid kiusab ja ei taltu paarikümne viisaka pöördumise peale. Võibolla ta ise ei saa aru, et nii…
-
Süümepiinad
Pisikesed poisid käisid täna üle pika aja lasteaiaga tutvumas. Mida see tutvumine siis endast kujutas? Viisin Alberti ja Hageni hommikul kella kaheksaks ja tõin kella poole kaheteistkümne ajal koju. Sain kasvataja käest hurjutada, et eile liiga hilja teada andsin, et nad täna tulevad. Kell oli 13, kui neile eile helistasin. Teatasin vastu, et ma olin tööl ja päris nii ka ei ole, et ripun telefoni otsas… Kasvataja arvas, et nüüd võiks harjutada iga päev ja nii tunnikese kaupa, et tulen ja toon poisid tunnikeseks õue mängima ning nii iga päev. Ma ei tea, millises paralleeluniversumis ta elab?! Otsekoheselt tegin selgeks, et ma pean tööl ka käima ja see lasteaias lendlemine…
-
Armastus
Meie igaõhtuseks rutiiniks on kujunenud “ma armastan sind” leierdamine edasi ja tagasi. Paremale ja vasakule. Lapsed mulle, mina lastele ja siis nemad jälle veelkord ja veelkord mulle… Olin siis paar õhtut tagasi nii väsinud ja tülpinud kõigest, et vaikselt hakkas kogu minult tähelepanu saamise vajadus nii väga murdma, et… Sass tuli pesust, rallis ringi, rõõmutses ja kilkas ja tuli mind kallistama ja ütles selle igaõhtuse “ma armastan sind” fraasi ning ma siis küsisin, et mida tähendab “armastama”. Sass vastas sellele hoobilt nii: “See tähendab seda, kui sulle keegi väga meeldib ja sa tahad temaga koguaeg koos olla”. Sass suutis kogu oma siiruse ja headusega sulatada südameid. Ma meeldin talle ja…
-
Pole ammu näinud
Mul on täna vaba päev. Vaba, noh, kui seda nii saab nimetada, sest keskpäeval pakin poisid kokku ja viin Annabeli linna Unimedi. Tahaks minna poistega raamatupoodi, aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas see võiks toimuda ja toimida. Meil on siin üks mega suur Peppa fänn, ehk ostaks talle mõne raamatu juurde või midagigi… Peppa ruigab söögi alla ja söögi peale ning Albert läheb koos oma raamatukesega isegi magama. Viimasel ajal magab Albert kaisus ning näiteks täna oli see öö, kus otsapidi minu külje all veetis öö voodis ka see kõvade kaantega Peppa raamat. Kui ma seda üritasin voodist välja visata, siis mingi hetke pärast Albert hakkas seda taga otsima…
-
Ma olen unistuste naine!
Vaatasin eilset Laserit ja lugesin täna Eesti Ekspressi. Laseri teine pool keskendus hinnatõusule ning inimeste toimetulekule, Eesti Ekspressi artikkel toimetulekule peale kaotust ja sellele, kui paidumatud on seadused. Hinnatõusust. Ma närin enne tapeeti, kui et lähen ja küsin abi. Õnneks nii kaugel veel asi ei ole, et peaks päriselt abi küsima, aga… Olen vist õppinud viimase paari aasta jooksul säästlikumalt elama. Kokkuhoidlikult toimetamine ei tähenda, et elukvaliteet langeks- see võibolla isegi mitmekesistub! Viimasel ajal käin tihti poes, pea-aegu, et igapäevaselt. Hea küll, karantiinis istudes tellisin Barborast, aga ka siis üritasin skoorida. Käin iga päev toidupoes, sest ainult nii on võimalik leida maksimaalselt häid diile ja kui aus olla, siis soodushinnaga…
-
Kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert.
Käisin Albertiga taaskord lastekliinikus ning jõudsin järeldusele, et kui Saatanal oleks nimi, siis oleks ta Albert. Albert protestis juba enne kodust väljasõitu ja terve tee Tartusse ta ainult inises ja piiksus autos. Lastekliiniku uksest sisse astudes hakkas Albert karjuma ning koos tõusude ja mõõnadega üürgas ta järgmised kaks (!) tundi. Pidin korduvalt vastama küsimusele: “Kas tal on AINULT keele ja kõnepuue?” Paaril korral tuli endale ja sealsetele spetsialistidele kindluse mõttes öelda, et tegelikult on ta täiesti tavaline laps, tegelikult on ta muhe ja mõnus poiss.. Tegelikult ongi ta tore ja täiesti normaalne, aga ta kardab. Albert kardab lastekliinikut, kitlites onusid-tädisid ja kõiki, kes talle agressiivselt ja pealetükkivalt peale lendavad. Albert…
-
Põgenemine
Põgene palju tahad, ükskord saab ta su kätte nii või teisiti. Punusin eile patse nii, et küüned kihilised ning ikka selleks, et täna konverentsile minna. Konverentsi kuulasin ja vaatasin täies mahu ja kogu oma ilus veebist- lokid olid asja ette! Ma olen positiivne, üdinisti positiivne. Sass tuli teisipäeval koolist koju, maandus diivanil ja jäi multasid nautima. Mingi hetk köhatas mehike korra ja siis natukese aja pärast kostus teinegi köhatus. Mõtlesin siis, et teeks testi, sest laupäeval saime teada, et Sassi klassijuhata on positiivne. Tegin testi ja tegin teise veel, sest ei suutnud uskuda oma silmi- Alexander on positiivne. 4.oktoober on teadupärast Alberti sünnipäev ning seekord juhtus siis nii, et pidasime…
-
Terror
Täna oli see öö, kus otsustasin, et nüüd aitab ja vaatan, mis numbreid siis kell ka lõpuks näitab. Kell oli 2.48 ning selleks hetkeks oli terror kestnud juba terve igaviku ning meeleheide ja ahastus suurenesid iga sekundiga. See oli selline tunne, et ma ei tea, mida ma oleksin valmis tegema, et see kõik lõppeks. Rõdule magama minema, terrassi alla kaevuma, üheotsapileti Austraaliasse ostma? Ükskõik mida, ükskõik kuhu. Albert kukkus õhtul mulle kaissu magama ja ma mõtlesin, et olgu siis nii, las olla temalgi mõni helge hetk. Sellele õndsale hetkele eelnes muidugi sõge röökimine- voodis ja põrandal karjumine ei millegist ning mingil hetkel, kui suutsin ta voodisse saada, kukkus ennast pahupidi…
-
Imeline.
Uued tuuled tõid meile uue elurütmi. Väikesed poisid said paar päeva lasteaias käia, kui juba olid küljes sõbrad nohu ja köha. Me siin kangelaslikult jätkasime rütmiga, kus tuli poisse lasteaeda harjutada ja ise tööl käia. Nohu tuli ja läks, aga köha jäi. Albert ja Hagen köhivad teist nädalat järjest ja eile saabus siis see päev, kus tuli tööl sõita poole päeva pealt tagasi koju. Sain rahulikult tööl olla ei rohkem ega vähem, kui 40 tundi ja natuke peale. Imeline, lihtsalt imeline! Ma olen antibiootikumiusku inimene. Mida iganes, öelge, mõelge- jätke enda teada. Ei huvita. Keegi Hagenile määranud ei ole, aga vaatan, et Alberti kõrvalt tallegi Ventolini anda ei tee paha…
-
Midagi olulist!
Olen jätnud siia kõige muu melu kõrvalt kirjutamast midagi väga olulist: Alexander läks vahepeal kooli. Ilm oli muidugi esimese septembri kohta imeline: vihma sadas ning kiskus vägisi kapist kasukat haarama. Pidulik õues pildistamine jäi ära ning selle asemel tulevad millalgi klassikalised aulas tehtud pildid. Alexander teatas mulle, et tema on nüüd rõõmu koolipoiss! Rõõmu on tal need päevad tõesti jagunud, sest seda elevust ja sädet silmist läigib kaugele ning kooli läheb ta hea meelega. Ütles, et tal on maailma parim õpetaja. Loodan, et seda vaimustust jagub järgnevateks aastateks! Alexanderi aktus oli oluline sündmus ka Annabelile ning tunuds ülekohtune teda titevalvesse jätta- kutsusime Mamma väikeseid poisse valvama ja läksime kolmekesi Alexanderi…
-
Imelise elu lainel.
Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima…
-
Elu
Alustan millegi naljaka, siira ja armsaga. Laupäeva hommikul tõusin voodist ja astusin kogu oma ilus terrassile. Ilu: öösärgis, värskelt voodist tõusnuna, juukse pealae peal krunnis ja loomulikult segamini magatud ja turris. Lauri sahmerdas midagi õues ja ma läksin teda tervitama ja niisama vestlema ning nõjatusin kogu selle tegevuse tegemiseks üle terrassi ääre. Veelkord: kogu oma ilus. Meie naabrimees astus järsku õue, viskas muheda naeratuse saatel käppa ja nii me siis tervitasimegi. Mul oli nii piinlik, et katsin näo kätega ja häbenesin. Ütlesin, et mul on nii piinlik, et ta mind nägi öösärgis ja sassis juustega nõiana. Selle kõige peale hakkas Lauri kõrvalt naerma ja teatas: “Ma olen juba harjunud!” Nagu…
-
28.08
Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik. Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes…
-
Tordileee… Alexander 7! …ja pisut koolijuttu ka.
Alexander sai 21. augustil seitse ning kui juba seitse, siis tuleb ikka korralikult ette võtta- kaks päeva, kaks erinevat torti ning palju häid inimesi ning toredaid emotsioone. Õigel päeval oli menüüs siis selline isend, milleks inspiratsiooni sain kuulsalt Prantsuse tordilt- Fraisier. Reptsepti kodustasin ja kaunistasin ka mitte just traditsiooniliselt. Tort tuli kõrge, biskviit õnnestus seekord veatult ning tulemuseks oli ilus, mahlane ja hea õhtu nael, mis oli täpselt Alexanderi vääriline! Mulle meeldib enda laste jaoks teha, see ei ole saladus. Mulle meeldib pidada nende sünnipäevasid, valmistada neile rõõmu- Sass oli rahul ja õnnelik! Annabel käis ja tundis väikest kadedust, sest selgus, et temagi oleks tahtnud enda sünnipäevaks midagi sellist. Päev…
-
Olukord on sõge.
Meil hakkas siin millalgi vaikselt kätte jõudma trussikupõud ning selle leevendamiseks tuli pesumasin tööle panna. Raske südamega panin masina tööle, kuid kuivatit käima panna käsi ei tõusnud. Õnneks on praegu päikselised ja kuumad ilmad ning pesu kuivatasin hoopiski rõdul. Need, kes vaimusilmas rõdul nööre ja nendel suspesid rippumas näevad, siis kujutage edasi endale ette. Meil pesunööre ei ole, resti ka mitte, aga meil on suhteliselt privaatne rõdu (sealt näeb ainult Lembitu varbaid ja neid ka vaid teatud olukorras) ning seega tekitasin sinna pinnalaotuse puhtaks pestud pesust…. Siit saab järeldada, et me seilame endiselt börsil. Ole loll, aga visa. Jah, loll ja visa veel ka pealekauba. Meil seda pesukest ikka siin…
-
Naljakas on kõigil teistel peal minu.
Nali on muidugi minu kulul, eksole. See olukord on kestnud juba pikemat aega ning peategelaseks on Albert- ikka ja jälle Albert. Inimesed magavad öösel ikka pea padja peal, eksole: mina mitte ning see olukord hakkab väljuma kontrolli alt. Albertil on mingi teema patjadega: ta kisub kõigilt enda patjadelt püürid ümber ja viskab padjad enda voodi taha, aga minu padi on vat see püha lehm, mis sobib magamiseks, millelt ei kisuta püüri ümbert ning mida ei visata voodi taha ega voodi alla. Nii ongi, et meil käib Albertiga võitlus minu padja pärast. Kaotajaks olen alati mina. Püüan olukorrale läheneda loominguliselt ning lahendanud enda peaalust küll tema pisikest tekki padjaks voltides ning…
-
Latte
Inimene õpib. Loll iseenese, tark teiste vigadest. Mina olen see esimene. Latte, käis täna lõikusel: mädaemakas. Kevadel ravisime, nüüd tundus, et hakkab jälle hapuks kiskuma ja esmaspäeval helistasin kliinikusse, et lugu on ilmselt selline ja meil on nüüd vaja lõigata. Täna oli siis see päev…. Alles täna nägin ja tundsin, mida tähendab Lattele minu hääl ja võlusõna “koju”. Mingil hetkel hakkasin arvama, et ehk ma reageerin üle, aga Lattele järele minnes öeldi, et oli jah mäda täis ja suur, et lõikus oli möödapääsmatu ning vastasel juhul oleks see lõppenud teisiti. Sisetunne ei valetanud. Teisiti lõppes see aasta 2018 sügisel, kui meil täpselt sama diagnoosi nahka läks Marta. Ja mul on…
-
Aasta täis hala.
Mott on maas. Ma pole ammu kirjutanud, sest see siin kipub hala olema, aga ma ei oska teisiti. Ma olen vist inimene, kellel on klaas alati pooleldi tühi. Tegelikult on nii, et kui päris kriitiliseks kisub, siis jällegi on see klaasike pigem ikka pooleldi täis. Mis siis vahepeal uut? Ei midagi, lastekliiniku seinad on endiselt roosad, krohvi koorub ja Albert kardab paaniliselt kõiki arste. Käisime ühe ja teise juures ning nüüd ootame viimast epikriisi, et saaks hakata pabereid vormistama, sest Albert vajab rehabilitatsiooni: logopeedi, füsioteraapiat ja tegevusteraapiat. Kui Albert oli väike, päris pisike, siis tekkis tal ühe kehapoole mahajäämus… Füsioteraapia aitas toona mehikest kõvasti, aga siis tuli covid-19 peale ja…
-
Taluvuspiir vol 2.
Albert uputas mu telefoni ära. Koera joogivee sisse. The end of story.
-
Piiri peal.
Esmaspäeval oli idee, et läheks lastega Järvemuuseumi Akva:rium külastama, aga õnneks vaatasin nende kodulehte ja selgus, et see on esmaspäeviti suletud. Pettumus oli suur, sest tahtsin ju minna ainult Alexanderi ja Annabeliga ning kasutada juhust, et Lauri koos väikestega koju jätta. Teisipäeval sättis Lauri ennast tööle ja mina jäin kogu tsirkusega taas nädalaks üksi. Eile pakkisin lapsed kokku ja viisin ikkagi kalu uudistama. Eks ma natukene kartsin ka, et kuidas need kaks kõige pisemat hakkama saavad, aga kae õudu, täitsa tublid olid ja muuseumis tsirkust ei korraldanudki. Alguses ei saanud Hagen vedama, siis ei saanud pidama- ei tahtnud lõpuks enam ära tulla. Suurematele meeldis väga ning tundus, et ka pisemad…
-
Albert
Poolik tõde Albertist. Käisime täna taaskord ortopeedi juures kontrollis- Kliinikumis korhvi lahti karjumas. Registratuurist kaks sammu edasi ja Albert röökis nagu ratta peal. Ma ise oleks ka 2x nutma hakanud… Teda ei lohuta, et kõik on hästi, keegi ei tee haiget, kõik on korras. Teda lohutab ainult see, kui öelda, et lähme nüüd autoga sõitma, lähme koju, lähme poodi. Albert nuttis ja kartis kõike. Ta oli nagu udupasun. Kui keegi meditsiinitöötajatest täna küsis, et kes see siin, siis vastasin, et Rootsmaa ning selle all mõtlesin ka iseennast- mina nutsin sisemiselt, sest Albert ei rahunenud ja peale meie oli haigemajas veel hädalisi… Albert oli karjumisest lapiline, mina tatiplekiline. Pilte kogu meie…
-
Kõigest, mis närvi ajab
Viimasel ajal tunnen, et kõik hakkab kuhjuma ja kõike on liiga palju. Lauri on nädalate kaupa eemal ja käib siis ainult sokke pesemas ja muru niitmas. Ehk õnnestub seekord nädalavahetus pikemaks venitada, ei tea. Igatahes saime täna katkised kodumasinad ära viia, käisime poes ja siis andis issi lapsele kommi…. Nii, kui te tahate minu raevu, siis tulge külla ja tooge lastele midagi magusat, midagi sellist, mis oleks kaetud śokolaadiga ning mis sulaks kindlasti näppude vahel ära ja millega saaks kõik käeulatuses olevad asjad (sealhulgas mina!) kokku tõmmata. Mesikäpa DOPS küpsised liigituvad ka nende maiuste alla! Ma lähen nii närvi, et pidevalt olen mingi laga sees. Lapsed ei ole süüdi, et…
-
Sünnipäevad
Käisime eile Annabeli ja tema sõbrannadega sünnipäeva tähistamas. Kõik oli timm, välja arvata see, et rahvast oli toidukohtades mega palju ja pitsat ootasime üle tunni. Noh, tund ja 20 või nii- Rally Estonia mõju, aga mõneti ka teenindaja saamatus, mida ilmestas olukord, kus toit toodi enne neile inimestele, kes alles pärast meid saabusid… Teenindaja vastas küsimusle, miks nii, et teenindatakse järjekorra alusel. Et siis, millises järjekorras meie oleme? Selle, kus läheb veel aega. Siis, kui tüdrukud oma asju ajasid, olime meie Alexanderiga ujumas. Jah, Alexander oli ka kaasas. See on suure auto võlu, kui koos minuga on kokku 7 reisijat ja kõigil on ruumi ja lahe olla. Veronika on ikka…
-
Üks igav postitus
Ma millalgi kirjutasin kuhugi, et hakkan postitama rohkem pilte lilledest. Häbiga pean tunnistama, et polegi nagu eriti neid see aasta pildistada jõudnud. Küll pole olnud ilma ja kui ilm on, siis pole meeles või pole seda õiget hetke, piisavalt materjali. See aasta õitsevad roosid võrreldes eelmise aastaga ikka kordades paremini. Mingi hetk kartsin, et kuum teeb liiga, aga oleks võinud minna hullemini. See aasta õitsesid pargiroosid eriti külluslikult, kahjuks jäi nende õitsemine minu jaoks pingelisele ajale ja kõiki imelisi isendeid jäädvustada ei olnudki mahti. Mulle meeldib, kuidas mõne isendi sordikirjelduses on lubatud kõrguseks kuni 180cm, aga tegelikkuses on ilu 2m ja peale. Erinevaid sorte on üle 60. Mingil hetkel saabus…
-
Annabel 14
Hurraa ja palju õnne mu väike armas Annabel! Ma ei tea mitte ühtegi nii armast, heasüdamlikku ja kannatlikku türdukut nagu Annabel. Tal on suur süda ja kõvasti mõistmist, selged silmad ja helge hing. Ma nii armastan seda, kuidas ta ütleb mulle igal õhtul oma õrna häälekesega : “Head ööd Emme, ma armastan sind!” Just see “emme” osa on nii armas ja ilus, midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna ja edasi anda. Oma laste sünnipäeva pärast oleksin ma valmis kas või nahast välja pugema- nii ka seekord. Jah, tort ei pruugi kõige apetiitsem välja näha, kuid see-eest on tehtud südamega ning maitseb imeliselt! Mille feuille suviste marjadega. Kuna meid on…
-
Taluvuspiir ja natuke head
Minu taluvuspiir hakkab vaikselt kätte jõudma, mis ta nüüd siin hakkab, eks ta ikka olegi juba kätte jõudnud. Truult teeninud pesukuivati keeldus koostööst, eile lõpetas minuga ka lepingu külmkapp. Kui vaadata, mis elektrihind börsil teeb, siis võibolla ongi see pigem hea. Eelmisel nädalal ostsime uue pesukuivati, täna külmkapi. Mis järgmiseks? Palun nüüd aega hingata lasta, minu taluvuspiir on käes, elan ja toimetan veel vaevalt oma võimete järgi. Lauri on jälle kaugel ja kogu koduga seotud jamad on minu ajada. Mind üldse ei ärrita. Valetan. Aja jooksul on juhtunud minuga nii, et kui närvi lähen, siis hakkab vasak silmalaug tõmblema. Ma pole peegilist küll vaadanud, kas seda ka kõrvalistele näha on,…
-
Pudrukuul ja see, mis päeva lõpuks loeb.
Lauril on juba jupp aega mingi objekt kusagil kaugemal ja nädala sees olen ma lastega üksi. Vahel ikka juhtub, et Lauri üllatab meid oma ennetähtaegse vabanemisega ning külastab meid ka etteteatamata nädala sees- tuleb sokke pesema, ning nii ma siin siis toimetan. Õnneks on mul Annabel, kes annab hingetõmberuumi ja aitab väikeseid poisse ohjata. Me siin oleme teinud enda arvates palju, et aed oleks lastele turvaline ning minul, laisal lapsevanemal, mugav uks lahti teha ja lapsed südamerahuga õue suunata. Südamerahu ei olnud kauaks. Hagen jõuab kõikjale. Ma siin mingi aeg kirjutasin, et see liumängi röövis selle südamerahul. Hagen on mega kiire ning sõelub mööda liumäe treppi üles ja viuhti kõhuli…
-
Kell tiksub.
Miskit on nii kuradi valesti. Juhtusin lugema koolivenna postitust, abipalvet, ning nagu alati, siis mitte otseselt abi endale, vaid teistele- tema saatusekaaslastele. Jannol on tsüstiline fibroos, Janno on haiglas ning Jannol on halb, Jannol on halvasti ning Janno muretseb ikka teiste pärast, et teised saaksid ravi, et teised jõuaksid oodata. Oodata? Jah, võimalust elule. Janno on minu vana koolikaaslane. Vana, just nimelet VANA, sest Janno on minust vanem. Meid Jannoga seob mälestus harrastusteatrist. Kunagi mängisin mingis etenduses näiteks Janno ema. Etenduse nimi oli “Juhtub paremaski perekonnas” Ray Cooney sulest. See on selline, kus Jane (mina) läks siis haiglasse ühele arstile teatama, et meil on ühine laps. Janno. Et siis, Janno…
-
Huumor
Vastus küsimusele, miks ma pidevalt toon esile, kui laisk ma olen ning miks ma kirjutan, et minu lapsed on kasimata ja kasvatamata. See on huumor, nali minu moodi. Kes saab aru, see saab ning kes ei saa- sellel polegi vaja saada ja mind tegelikult, pehmelt öeldes, ei huvita ka, kui keegi tõepähe võtab, et ma olen loll, laisk, saamatu, et minu lapsed on räpased ja kasvatamatud. Kui nii, siis nii. Headest asjadest räägin maskita, elust räägin nii nagu see on ning mõnest asjast vaikin sootuks. …et ma siis jätkan enda headuses. Sass käis kõigile peale, et keegi temaga poodi läheks. See keegi, kellel lõpuks süda haledaks läks, olin siis mina.…
-
Kasimata ja kasvatamata
Albert sööb viimasel ajal mul hinge seest. Temast täna ei kirjuta. Ostsin kevadel Alexanderile uue jalgratta. Lauri arvas, et kevadel ei peaks seda tegema, sest poisil on suvel sünnipäev, et midagi peab ju ometi kinkimiseks ka jätma, aga ma läksin ja lihtsalt tõin talle selle ära, sest minu arvates on suvi rattaga sõitmiseks ja no milleks oodata. Mäletan Sassi, kes pidi nutma hakkama, kui nägi oma uut sõiduriista. See oli ost, mida ma kohe kindlasti ei kahetse… Sass kihutab rattaga mööda aeda ringi ning käib korduvalt kooli juures ronimas. Pean pidevalt tal sima peal hoima, et ta väravast välja räpaste riiete ja kasimata põskedega ei läheks ja et ta jalanõud…
-
Uued tissid
Tänane päev saabus ootamatult. Ei olnudki aega valmistuda, praadida, oodata. Ma ütlen seda, et olen nii ääretult tänulik kogu personalile, tuttavatele ja omadele nägudele. Olen tänulik, et probleem sai noa abil lahenduse ja seda kokkusattumuste tõttu ülimalt kiiresti. Ma siin praegu hõiskan raudselt enne õhtut, aga peale pisikese kipituse pole valust jälgegi. Tulin koju ja roosid õitsesid uhkemalt kui ei kunagi varem. Pildil siis 2a tagasi istutatud Flammentanz. Ütlen ikka, et roosid on laisa inimese lilled ning selleks mul neid nii palju ongi, et ma olen ülimalt laisk inimene, aga… Roosid tahavad hoolt, armastust, rammu, vett ja kaitset kahjurite ning haiguste eest. Tegelikult on õieilu taga palju tööd. Piret ütles,…
-
Siis, kui sõnadest jääb väheseks.
Eile oli siis see päev, kui ma taaskord üllatusin. Nende aastatega on juhtunud see, et mind väga ei üllata miski. Närvid on terasest, kahe kõrva vahel ulub jäine tuul… Eile tundsin, kuidas see viimanegi kannatusenatuke tahab vägisi kõrvadest välja voolata. Alexander sai eile koduarestist priiks: käidi kooli juures ronimas, Oskaril külas, söödeti väikevennale kulbiga soola sisse. Jah, Alexander söötis Hagenile terve lusikatäie soola sisse, mille peale siis viimane metsikult karjuma hakkas, kätega vehkis ja terve elamise täis oksendas. Hagen oksendas kokku 6x. Ma ei kujuta ette, mis võis Alexanderi peas toimuda, et sellist kuritegu sooritada. Miks? Ta ei vasta mulle, istub taas koduarestis, konsoolis mängimisest ei või unistadagi ning nii…
-
Kadunud südamerahu
Natuke nalja alustuseks ka. Alexanderil on sõber nimega Oskar. Oskar on sama vana nagu Alexander ning koos minnakse kooligi, ühte klassi suisa. Alexander ja Oskar mängisid täna meie juures ning mingil hetkel lasi Alexander toas puuksu. Tegelikult oli see peer, selline, mida oli kuulda ja tõenäoliselt ka tunda. Annabel ütles seepeale Alexanderile, et nii ei ole viisakas, et kui peeretada tahad, siis mine õue. Alexander vastas, et õues ei saa, seal on Tiina. Selle kõige peale vastas sõber Oskar, et kui õues ei saa, siis mine nurka ja peereta seal. Tiina on meie naabrinaine, inimene, kellest Alexander hoolib ja kes talle meeldib. Ma väikestviisi tunnen servapidi kadedust, sest Tiina on…
-
Läbi raskuste tähtede poole
Annabel lõpetas kooliaasta puhta viielisena ning see pole tegelikult meile mingi uudis, et ta on mega tubli. Ta ise arvab, et ma ei tunnusta teda piisavalt. Tunnustan! Ma väga hindan Annabeli pingutusi õppetöös ning panust koduse tsirkuse ohjamisel. Eile käisid mul lõpetamise puhul külas SÕBRAD ning Annabel toimetas poistega. Alexander oli eile haige ning seega ei saa teda seekord dresseeritavate tsirkuseahvide hulka lugeda, aga ahve oli kaks ja need kaks metsikut tüüpi ei olnud eile kõige paremas tujus. Albert seltsis alguses meiega, aga kui ta sujuvalt Annabeli ja Hageni seltsi lükkasin, hakkas ka tema oma pahameelt ja rahulolematust Annabeli peal välja elama. Õhtu lõpuks, kui ma tuppa maabusin ning KÕIK…
-
Natukene rännakust…
Kaks aastat, palju kisa ja ohtralt pisaraid, hulgaliselt närvipinget ja palju rabelemist. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, aga ometigi… Kirjutan siis siia ka, et oleks jälg, mälestus ja pilguheit möödunust. Tegelikult oli mul aasta alguses teine plaan magistritööks, aga kuna teema oli tundlik, siis vajas see eelkaitsmiskomisjoni hinnangul eetikakomitee luba ning siis nii saigi, et tuli muuta suunda. Tahtsin uurida, millised on eakate mõtted nende enda surmaga seoses ning kuidas nad arvavad, et võiks nende matused välja näha jne. ning kuidas eakate surmakäsitlust on mõjutanud religioon. Selline huvitav, aga õrn teema. Kursavend viskas nalja, et kui Kersti tuleb jutuga, et teeme intervjuu, siis tähendab see seda, et varsti…
-
Udu ja pudru ning oksepidu
Olen viimasel ajal emotsionaalselt nii tühi olnud, et ei taha enam kirjutada, ei jõua. Nädala jagu tagasi oli lõputöö kaitsmine ja ma pole sellest siiani täielikult taastunud. Kaitsmiseks valmistumine võttis energiat ning nüüd ei suuda taastuda. Seeda kahte aastat ei saa kokku võtta paari lausega- see vajaks eraldi postitust, aga las see kõik laagerdub ja natuke settib. Ikka ei usu, et läbi selle udu ja pudru sai midagi päriselt ka valmis. Vahepeal oli Alexanderil lasteaias lõpupidu, aga ka see vääriks eraldi kirjatükki, lisaks ootan veel fotograafilt pilte. Toimunud on palju, aga seda energiat ei ole, et saaks kirja panna… Käisime eile lastega Pühajärvel ujumas: Albertil läks süda sõidust heledaks ja…
-
Hommik
Tavaline hommik: Albert karjub põrandal, Hagen tatsab rõõmsalt ringi, taamalt üürgab Põrsas Peppa. Üürgab Peppa ja karjub Albert. Albert vihastas. “Tahan veel seda,” tõi kaasa saamise ajal pahameele. Talle ei sobinud saamise protsess ilmlselt. Albert kujutas ilmselt ette, et temea hoiab oma joogitopsi ja mina kallan talle sinna “veel seda”, aga mina tahtsin miskipärast topsi kindlasti enda kätte võtta ja see päädis siis kahese suure ja valjuhäälse pahameelega. Praeguseks on kõik jälle korras- poisid on hirsipudrust täis topidud ja “veel sellest” enda janu kustutanud. Sätime siin vaikselt õue minema. Eile õhtulk olid poisid õues oma kolm tundi järjest ja kukkusid magama. Enne magamist oli vaja muidugi kõik voldivahed liivast korralikult…
-
Pilguheit
Üks hullumeelne hommikupoolik. Kõik algas nagu alati: Axel oli lasteaias, Annabel koolis, Lauri tööl ning mina kahe väikese poisiga kodus. Ärkasime hilja (loe: Hagen möllas juba enne kukke ja koitu oma voodis, aga mina ja Albert magasime kaua, kui seda saab magamiseks nimetada). Hagen oli suutnud kilkamise ja rööveldamise vahepeal tapeeti seina pealt maha koorida… Selle ma liimisin tagasi ning kahju on küll olemas, aga see on väike ja täiesti üleelatav. Mingil hetkel otsustasin, et nüüd on aeg õue minna ja kasvuhoone lahti teha. Lahti tegemisega ma ei piirdunud ning kallasin ühe hooga ka kaks kastekannu veest tühjaks. Tuppa jõudes oli Hagen ennast täis sittunud ning sügas tagumikku. Tal on…
-
Meie lastel on nüüd lõpuks mänguasjad!
Barbora kuller tõi täna siia maailma teise serva kaupa ning meie suureks üllatuseks leidsid lapsed endale kottidest hunnik mänguasju. Mul on jälle kivi südamelt langenud, sest nüüd on lastel eakohaseid mänguasju piisavalt, vähemalt mõneks ajaks… Annabel roomas juba mööda köögi ja toa põrandat ning korjas tekitatud kaost kokku. Pean siinkohal kindlasti mainima, et tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega: mul on veel vähe jälgijaid, kuigi tuleb tunnistada, et üllataval kombel lugejate numbrid kasvavad. Ju siis leitakse siit midagi, mis kutsub lugema. Ma ei tea. See siin on minu koht ventileerida ja jagada. Usun, et ei pea häbenema oma emotsioone ja tõekspidamisi, et ei pea häbenema oma tegemisi ja seda värvikat argipäeva,…
-
Pealkirjata
Alustuseks midagi ilusat: pildid on ilusad. Meil on kooli juures madalseikluspark ja Alexanderile meeldib seal kohutavalt ronimas käia. Noh, kodust kiviga visata ja tegelikult suisa lust, et meil selline võimalus seal käia just täpselt siis, kui hing ihkab ja tahtmine peale tuleb. Väikesed poisid on veel liiga väikesed, aga usun, et Hagenile meeldiks seal suuremana ka turnida. Alexander ja Hagen on hästi sarnased ja oskavad elu nautida. Hagen tunneb näiteks huvi juba jooksuratta vastu ja tegi eile oma esimesed katsetused. Albert on Hagenist 1,4 aastat vanem, aga karjub jooksuratta peale. Albert karjub kiigu peale ka, aga Hagenile näiteks kiikuda meeldib. Alexanderile meeldib ka. Albert üldse karjub kõige ja kõigi peale.…
-
Sõltuvus
Mul on sõltuvus suhkrust, seda ma tean ja tunnistan, aga eile sai selgeks, et mul on sõltuvus, mida ma endale veel teadvustanud pole. Tõenäoliselt on see paljudel, mõnel rohkem, mõnel vähem, mina olen aga nii sõltuvuses, et jään suisa abituks. Kas just abituks, aga tekib trots, et miks ma pean?! Et siis… tehnikast. Ma olen sõltuvuses nõudepesumasinast, pesumasinast ja pesukuivatist. Nutitelefoni jätame palun välja. Aga jah…. Nõudepesumasin läks katki. Otsisin üles kõik vähegi allesolevad andmed ja sain teada, et see saadanas on ainult 4 aastat vana, aga… Küttekeha läks läbi ning rasvaseid nõusid ei saa külma veega isegi parima tahtmise juures puhtaks. Hea küll, Googel ütles, et seda küttekeha pole…
-
Emotsioonid lainetavad
Lauamänguklubi. Kõikidel pühapäevadel on kalendris paks ja rasvane punane ring ümber: see on päev, kui heiskame lipud ning koguneme õhtuti pühalikult laua äärde, süütame küünlad ja Tiina loeb eespalve ning lauamängude klubi järjekordne kohtumine võib alata. Haigused on mõned ringid suutnud kalendrist kustutada, aga üldiselt on pühapäevane käimine minu jaoks nagu mõnele teisele aamen kirikus. Tõeliselt hea seltskond, titekisast eemal, vahvad mängud ja see aeg, kvaliteetaeg! Suupisted ja vein muidugi ka, muidu ei mängi välja. Tegelikult, kohutavalt halb, sest ma söön nagu loom. Stressist. Ma lihtsalt söön ja söön ja söön…. Eks see magistritöö, titekisa jne ajab lihtsalt sööma. Mõne ajab jooma, mina hakkan sööma…. Ma olin eile õhtul üldse…
-
Siis, kui katus sõidab…
Mul vahepeal on reaalselt tunne, et mul ei ole alles vist mitte ühtegi närvirakku. Purustasime terve päeva õunapuude oksi- purustaja tõime rendist ja see sai vatti ikka kogu raha eest, aga jube tubli masin iseenesest. Olin päeva lõpuks nii väsinud, et oleks tahtnud ennast lihtsalt pikali visata, aga elu tuli vahele. Kui mõtlete, et mis see purustada siis ära ei ole, siis… Arvake edasi, sest lisaks masinasse toppimisele tuli ka oksi väiksemaks lõikuda ja see oli ropp töö. Ropp töö oli see selle jaoks, kes liigestes juba kevadet tunneb. Kes teab, see teab. Igatahes… Lisaks tööle on Sass nagu vurr ning teda jagub kõikjale, ta tahab kõike ja seletab ja…
-
Hei, kuidas läheb?
Peale seda, kui hakkasin kirja panemema meie tegemisi ja toimetusi, on küsimisi jäänud väheks. Ise olen rumal, aga edev muidugi ka, et jagan ja kõigile lugeda annan. Olen seda varemgi kirjutanud, et olukord on nüüd selline, et meie/mina olen olemas ja teie teate, kuidas meil läheb… See kõik on ühepoolne. Ei, ma ei ole “maailmast” ära lõigatud, mul on ikkagi veel inimesi, sõpru (!), kellega päriselt suhtlen- vastastiku. Jah, vahepeal tunnen, et olen ise ka nii passiivne ja “hõivatud”, et alati ei jõua kõigile nendele vähestelegi vastata, minna ja olla…. Aga praegu tunne jälle seda, et kui teatud inimesed loevad, siin neile piisab, see ongi suhtlus, kui nemad teavad, kuidas…
-
Habras idüll
Tähtpäeva puhul tuli menüüsse eestlaslik kamavaht, aga väikese vimka keerasin ka sisse: astelpaju-piparmündi toormoosi, mille tegin juhtumisi ise. Mulle isiklikult väga maitseb astelpaju igas olekus ning hea meelega kasutan seda ka toitudes. Ahjaa, garneeringuks on värske piparmünt otse õuest. Usukumatu, aga isegi mitte kasvuhoonest, vaid kohe lageda taeva alt. Moosi sisse keerasin küll sügavkülmast võetud lehed. Pean nüüd ütlema, et tegin magustoitu palju, aga see on otsas miskipärast… Lapsed kiitsid ja mõni sõi suisa mitu portsu. Neid pokaale nillisin juba enne jõule IKEA-st, kuum kaup! Ma isegi ei tea, kas neid praegu müügil enam on, aga need on ilusad, mõeldud küll peenema joogi jaoks, aga mulle meeldivad magustoidupokaalidena. Väikestele inimestele…
-
Mängime!
Me ikka igal õhtul lastega mängime. Hea küll, viimasel ajal on mõned õhtud vahele ka jäänud, aga üldiselt ikka me üritame midagi koos teha ja emotsioone koguda. Tänases “menüüs” olid meil Azul, Exploding Kittens ja trips-traps-trull. Azul on laste seas praegu hitt ja mulle endale meeldib ka. See mäng võiks päriselt igas kodus olla! Mängulaual on kaks poolt, reeglid on lihtsad, vaja on strateegiat, tähelepanelikkust ja lihsalt õnne ka. Siin saab sõbrale käru keerata. On olnud õhtuid, kus isegi Lauri liitub ja koos meiega mängib, aga neid õhtuid on kahjuks harva. Sass on igavene lobamokk ja tal ei seisa mitte hetkeks ka suu kinni ning see muudab koos temaga mängimise…
-
Lihtsalt häbematu!
Alustuseks midagi head ikka ka: käisin Annabeli ja Sassiga Otepääl tuubimas. Rennid olid jube libedaks sulanud ja minul õnnestus endale paar traumat tekitada ning kaotasin üldse igasuguse ise nii tuubi kui ka kelguga alla lasta, aga see-eest Annabel ja Sass tuhisesid mäest suurima rõõmuga. Parim osa tänase juures oli muidugi see, et Sass otsustas tuubist keset hoogu välja hüpata täpselt enne järsku laskumist nin seejärel jooksis tühjalt alla sõitnud tuubile järgi mööda rada nii nagu see oleks kõige normaalsem tegevus üldse. Talle tuub endiselt ei meeldi ning ta lustis kelguga liugu lasta… Koju tagasi jõudes olid väikesed poisid siin toimetanud täpselt nii nagu nende mõistus võtab. Hagenil on kombeks ülemise…
-
…ja tüli algas. Pühendatud Annabelile
See siin ei ole niisama postitus, kohatäiteks, see siin on Annabelist. Meil tekkisid eile õhtul mõningased lahkarvamused ja selle käigus valas ta mind üle automaadivalanguga, kus süüdistas mind, et ma ei kirjuta temast kunagi midagi head, ainult siis, kui midagi halvasti on… Tegin eile õhtul tema toast pilti ja ütlesin, et postitasin juba feissbuuki. …ja tüli algas. Ma olen enda arvates olnud hästi arvestav ja püüdnud mitte tungida tema privaatruumi, aga selgub, et tegelikult tahaks ta, et ka talle kirjutades rohkem tähelepanu keeraksin. Valetasin, et postitasin ning lubasin siis õhtu lõpuks, et ei postita seda pilti, kui ta oma toa korda teeb. Ta tegi selle korda, aga ma postitan ikkagi…
-
Annabel ja südamevähk
Annabel tuli täna koolist ja küsis, et kas ma olen nüüd rahul. Ta olevat südamevähi saanud- mina põhjustasin talle südamevähi. Ei mingit infarkti, ei mingit insulti, ikka vähi. Mina ise ei ole kunagi saanud südamevähki, ei tea, mis tunne oli? Mõtlesin, et teen talle natuke värinat ja saatsin talle Googlest esimese ettejuhtuva pildi katkisest mängukonsoolist. Kõigepealt sai ta vähi ja siis jagas kiiresti välja, et asi ei ole õige. Aga noh, ma võin põhimõtteliselt ürituse kordaläinuks lugeda. Konsool on tundlik teema siin majas: selle ostis jupp aega tagasi Annabel ise oma taskuraha eest ja sellega tahab ülekõige mängida Alexander, kes siis sellega mööda elamist ringi tatsab. Hagenile meeldib ka nupukesi…
-
Argipäev
Kõige rohkem on mul pilte ilmselt endast ja Albertist- maskiselfisid. Keegi minust ju muidu lastega pilti ei tee, eks ma siis ise… Ei teagi, kelle jaoks, ilmselt laste jaoks, võibolla iseenda… Mulle see maskitamine tegelikult meeldib, sest paberkoti asemel saan haarata nüüd maski ja minna… Eks maskil ja maskil ole ka ikka vahe: mulle need riidest mähkmelaadsed lapid ei meeldi. Mähkmed või siis nõudepesulapid. Ma ei saa aru, miks mõned neid eelistavad, ju siis tahavad erineda ja eristuda. Kui muidu on kastisüsteem meditsiinis, siis ligi kaks aastat on see olnud ühiskonnas tervikuna: need, kes leiavad, et piirangud ja vaktsiinid on vajalikud ja siis need, kes arvavad, et inimese ärasaatmise ajal…
-
Alexander 6
Alexander sai täna kuueseks! Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks. Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on…
-
Hetkeseis
Selle postituse kirjutasin 10.augustil feisbuuki, aga väga tähtis, see kõige peamine, kaheksas punkt jäi välja. Lisan selle siis siia. Minu sisemine mina on täpselt praegu selles seisus nagu Albert pildil: sihuke kohutav kahene, pea-aegu kahene. Esiteks. Olen oma magistritöö valikuga pehmelt öeldes pekkis, sest kirjutada tahaks palju ja kõigest, laialt ja lõdva randmega, aga ei saa, tuleb minna kitsalt, valida sõnu ja olla akadeemiline. Ei oska. See on täpselt nagu seenel käimisega siis, kui keegi ütleb, et kõnni nüüd seda rada pidi ja kõrvale astuda ei tohi, aga hing ihkab terve metsa sinka-voka edasi-tagasi läbi silgata. Teiseks. Tahaks seenele. Käisin eile metsas, kuid koju jõudsin sületäie maltsaga, mille õues suurde…
-
Niisiis.
Puhast pesu oli kogunenud kappidesse jagada kaks tublit ja mehist kuivatitäit ning seda oli palju. Täpselt nii nagu pesukorvi asjad visatakse, täpselt nii leiab neid ka ka kapist- selle vahega, et need on puhtad. Sass on fenomenaalne: kõik, mis seljast kukub, jääb elutuna lebama kukkumiskohta- püksid pahupidi, üks sokk siin ja teine seal… Tema toas vedelevatest riietest ei saa ma ammu enam sotti, mis puhas ning mis must, sest kapist kaevab ta riideid nagu urukoer nii, et mulda lendab kahte lehte… Riiete nuusutamisest olen ammu loobunud, sest inimene õpib läbi kogemuste, läbi õppetundide- paari musta soki nuusutamine on mind muutnud ettevaatlikuks ning seeläbi pesen puhtaks kõik, mis vähegi kusagil vedeleb……