F*k:, ma vihkan sinusuguseid!
Ma olen jätkuvalt aasta lapsevanem – annan endast kõik ja rohkemgi, et tiitel säiliks.
Annabel tuli minuga väikeseid lasteaiast tooma: nii me siis seisime kahekesi lasteaia ukse taga. Annabel: “Miks me siisn ukse taga seisame, kas me sisse ei lähegi?” Nagu ikka taolistel hetkedel, siis puges nüüdki minu sisse pisike karvane sarviline ja vastasin talle natuke järsult midagi taolist: “Ei tea jah, ma ikka ootan, et vanemale inimesele (!) uks lahti tehakse!”
Annabel tormas viivitamatult ust rabama, muudkui kiskus ja kakkus ning küsis, kas uks on kinni. Vastasin, et midagi pole see kinni, et lükkama peab, mitte nagu sõge tõmbama. Läkski siis massiga ust lahti lükkama. Lükkas nii, et suure klaasukse piidad värisesid. Ma ei suutnud naeru enam tagasi hoida, mille peale minu armas nöost lapiline ning kohe-kohe nutma puhkev Annabel põrutas: “F*akk, ma VIHKAN sinusuguseid!”
Olgu öeldud, et lasteaia välisuksed on peale pommiähvardusi lukus ning päriselt tulebki kella lasta ja oodata, et keegi sisse laseks ja Sulle sinu lapsed ulataks. Need viimased jooksevad muidugi enne ulatamist maha..
Aga see kõik oli seda väärt! Ma praegugi naeran seda kirja pannes, isegi Lauri muigas eile. Nii ma olengi see lapsik ja nõme. Ma ei arva, et peaksin olema lapsest kõrgemal või siis targem. Ei, ma pole kumbagi, ning see-eest tahan ma olla eelkõige nende sõber, mitte targutav ja surmtõsine ning alati väsinud ja kuri lapsevanem.
Ma olen kuri ja väsinud muidugi ka, sest Sass kuulab meil ainult karjuvat kõneviisi ning see väsitab, sest ütled korra, ütled kaks ja ta ikka ei kuula ning siis pead juba möirgama. Aga äkki ta ei kuulegi kui ma vaiksemalt räägin? Kuuleb, kuuleb… Sosistasin talle eelmine nädal mõõtmatust kaugusest, et kas ta uut Mario mängu tahab ning ta vastas otseloomulikult jaatavalt.
Super Mario on meil nii teemas, et uusi mänge ootame juba ka mina ja Annabel. Mina küll muud peale ralli ei mängi, aga see-eest ootan laste tagasisidet uute mängude kohta, ebareaalne, kui ilusad maailmad ja kui ägeda tegelased! Super Mario on üks minu mälestus lapsepõlvest ning võibolla seepärast tõin selle ka enda koju ja nakatasin lapsigi selle pisikuga. Isegi Uno üks kaardipakk on Super Mario sarjast.
Albertist ja Hagenist ka. Püüan neile anda lasteaiast pausi ikka ka, aga neil on rütm sees ning siis ollakse varajased, minul seevastu pole mingit rütmi ning horisontaalis on ALATI uni. Olidki siis vennad ühel ilusal varahommikul peo püsti pannud, kui läksin ja nad tagasi magama kupatasin – kella kümneni tõmbasime siis vabalt uneurri. Muide, mulle võib alati helistada või kirjutada, aga kui ma magan, siis on kõik hääletu – elu on õpetanud. Hagen ja Albert tatsasid virgununa alla, Albert meisterdas endale moosisaia ja Hagen nõudis ja toimetas omasoodu: “Aage taha putu, kus on pott, Aage taha juua, uunamahla,” ja kogu tema nõudikku ja tarka jutuvada saatis sihitu-sihipärane tegevus ning seda kõik korraga. Ma ei jõua ümber keeratagi, kui Hagen on haaranud juba eikusalgilt poti..
Albert on Moosi, tõeline Moosi – poiss, kes ütles mulle täna: “Mina sind ka,” ning seda siis selle peale, et ma teda armastan. Musid ja kallid ja veelkord musid ja kallid on Alberti teema.
Tegin täna hommikul võileibu ning pahatuju-Hagen otsustas, et tema ei söö ning keelas ja pahandas Albertiga, et tema ei tohi ka süüa. Keelasin, Hagen vaatas mind kulm kortsus ja läks Alberti autot näppima ning seletas tigedalt, et see on tema oma. Eesmärk oli siis väikesel herilasel Albert endast välja ajada, aga see ei õnnestunud, sest Albert arvas võileiva draamast paremaks…