Midagi olulist!
Olen jätnud siia kõige muu melu kõrvalt kirjutamast midagi väga olulist: Alexander läks vahepeal kooli.
Ilm oli muidugi esimese septembri kohta imeline: vihma sadas ning kiskus vägisi kapist kasukat haarama. Pidulik õues pildistamine jäi ära ning selle asemel tulevad millalgi klassikalised aulas tehtud pildid. Alexander teatas mulle, et tema on nüüd rõõmu koolipoiss! Rõõmu on tal need päevad tõesti jagunud, sest seda elevust ja sädet silmist läigib kaugele ning kooli läheb ta hea meelega. Ütles, et tal on maailma parim õpetaja. Loodan, et seda vaimustust jagub järgnevateks aastateks!
Alexanderi aktus oli oluline sündmus ka Annabelile ning tunuds ülekohtune teda titevalvesse jätta- kutsusime Mamma väikeseid poisse valvama ja läksime kolmekesi Alexanderi tähtsale hetkele kaasa elama. Alexander ise oli nii tasane ja kohkunud olekuga. Ma tegelikult kahtlen, kas talle on ikka kohale jõudnud, et nüüd on mäng ja nali natuke tahaplaanile jäämas ja selle uue etapiga algas midagi tõsist.
Täna hommikul tatsas see väike suur seitsmene trepist alla koolikotita. Küsisin tüübi käest, kus koolikott on ning selle peale nähvas mulle Alexander: “Kas kõik asjad on kotti pandud?” “Jah, on küll,” säutsusin talle vastu, mille peale mehikene ringi keeras ja koolikoti alla tõi. Huvitav, kas ta tõesti arvab, et ma pean talle jääma kotti kokku panema?
Jah, need paar päeva olen talle koti kokku pannud, sest iga päev tilgub midagi, mis tahaks ümbrispaberit. Mulle meeldib raamatutele päris ümbrispaberit ümber panna, õpikutele peale kirjutada ja siis mõne toreda kleepsu kaunistuseks lisada. Nii meeldib! Täna sai muusikaõpetuse õpik endale kaane peale Super Mario ja Luigi ning juurde joonistasin neile sinna noote. Loodusainete asjadele kleepisin peale näiteks taimekesi ja kärbseseeni. Siinkohal, meil on igasuguste toredate kleepsude valik päris hea. Aliexpress…
Alexander käis täna sulgpalli trennis ka, aga talle ei meeldinud ja rohkem ta minna ei taha. Alexander ei ole spordipoiss, keegi minu lastest ei ole. Hea küll, Alberti ja Hageni kohta on vara öelda, aga vähemalt need kaks suuremat on minusse. Alexander tahab näiteks laulma minna. Ma ei usu hästi, et ta seda endale pärisel hästi ette kujutab, aga no las proovib. Millalgi tuleb muid huviringe ka juurde ja eks ma ikka kuskile ta suunan. Kaunite kunstide juurde…
Minust rääkides, siis räägime Albertist, kes tegelikult on ka minusse, igas mõttes. Jah, Albert on häälekas nagu mina ja Albert põlgab lasteaeda kohe erilise entusiasmiga nagu mina omal ajal. Ma tegelikult mõistan hästi oma poisse… Hagenit ei mõista, sest ta on nii mõistlik, rõõmus ja rahul. Hagen näiteks vitsutab südamerahuga lasteaias süüa, mängib, möllutab, naerab, kilkab, kurvastab ja laseb ennast lohutada…. Albert on täpselt risti vastupidine: nutab lohutamatult, karjub, vihastab, ei söö, ei mängi. Nagu mina omal ajal… Nagu mina praegu. Ma ka täna nutsin. Täiskasvanud inimene või nii…
Midagi helget ka lõppu, et oleks selline hamburger… Käisin maal ja võtsin lilli vaasi. Ma tegelikult poleks võtnud, aga Mamma pakkus, et võta ikka ja nii ma siis lõpuks otsustasin endast üle saada ja võtta. Nii ilus on! Ja nii kurvaks teeb ka… Et nagu… Ah, las jääda. Kimbuke sai imeilus!
Mamma pakkus mulle tomatit ka. Noh, mul ju kasvuhoonet ei ole ja endal tomatid ei kasva. Eksole… Keeldusin viisakalt, et olgu normaalne, mul on endal ka tomateid piisavalt. Enne äraminekut sirutas ta käe välja ühe ilusa suure tomatiga, et no, võta nüüd. Võtsin. Ja siis asus ta taskust tomateid mulle välja laduma: tuli üks, siis tuli teine, kolmas… Eksole. Et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe- jah, peab paika! Maal käimisega on alati nii, et sihuke tunne on, et nagu saama peal: vaarikad, ploomid, hoidised, mahla, lilli, auto…. Mis nii viga elada!