Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Kasimata ja kasvatamata

Albert sööb viimasel ajal mul hinge seest. Temast täna ei kirjuta.

Ostsin kevadel Alexanderile uue jalgratta. Lauri arvas, et kevadel ei peaks seda tegema, sest poisil on suvel sünnipäev, et midagi peab ju ometi kinkimiseks ka jätma, aga ma läksin ja lihtsalt tõin talle selle ära, sest minu arvates on suvi rattaga sõitmiseks ja no milleks oodata. Mäletan Sassi, kes pidi nutma hakkama, kui nägi oma uut sõiduriista. See oli ost, mida ma kohe kindlasti ei kahetse…

Sass kihutab rattaga mööda aeda ringi ning käib korduvalt kooli juures ronimas. Pean pidevalt tal sima peal hoima, et ta väravast välja räpaste riiete ja kasimata põskedega ei läheks ja et ta jalanõud jalga paneks ja kindlasti ka käed puhtaks peseks. Sihuke väike õnnelik hambutu põrsas.

Kiiver on kohustuslik element ka herneid süües, sest mine sa tea, kui peaks tulema see suur kihk jälle ratta selga hüpata ja minna. Sass kannab kiivrit kui iseenesest mõistetavat, Annabel seevastu küsib tihti, et kas ta peab. Jah, peab küll. Paljud õnnetused on välditavad ja hüüavad tulles. Niisiis tormas Sass kiiver peas ringi mööda hoovi ja oli niisama ohutult kaunis. Vot sellised kõverad herned on meil see aasta!

Lisaks sellele, et Sass on kasimata , on ta ka kasvatamata, sest lauakombeid ta ei tunne ega tunnista. Ta ei teadnud, et temast pilti teen, aga siin lakub ta lustlikult kaussi suhkrust ja maasikatest puhtaks. Mamma tõi täna meile metsmaasikaid ja lapsed nautisid, eriti Sass, kes pistis marju piimaga ja -ta. Mida ma küll Mammata teeks? Mamma on see, tänu kellele on minu lastel lapsepõlv metsmaasikahõnguline, see on nii retro ja nii hindamatu! Käisime ka eile metsmaasikaid korjamas, aga saak oli nii hale, et seda ei anna isegi kirja panna. Vot nii hale, aga marjade asemel sai metsast hoopis kõrrelisi ja kellukaid vaasi korjatud.

Hagen on ka suure vennaga väga sarnane. Hagen on väike suur põrsake. Mulle meeldib tema kohta öelda, et ta on nagu pisike pudelikork- śampusepudeli kork. Sihuke väike, aga väle. Ma täna pildistasin neid palju ja sain mõned väga head kaadrid. Lapsed ongi mul kasimata. Kasimata ja kasvatamata, mis ma ikka varjan. Lapsed on lapsed oma seatempude ja toimetamistega, naeru ja nutuga, rõõmsa jutuvadina ja soovidega. Lapsed on lapsed oma siiraste siniste silmade ja mullast määrdunud pihkudega. Laps peabki olema tegus. Tegus laps on laisa lapsevanema laps, üldjuhul siis minu laps. Meie lapsed oskavad omaette mängida ja leiavad endale tegevust.

Albert istus täna näiteks koera joogivee juures ja lisaks solberdamisele jõi oma liivakastist pärit pisikese rehaga Latte joogivett. Ahjaa, täna Albertist rohkem ei räägi. Ei, see ka veel, et Albert jooksis täna ukse juurde, tegi ukse lahti, astus sisse, keeras ennast ringi, ütles mulle: “Ära näpi,” tõmbas ukse minu nina eest kinni ja keeras sekundi pealt lukku. Rohkem Albertist ei räägi. Nüüd hoopis ilusad pildid minu ilusast ja väga räpasest Hagenist.

Voltide vahele mahub uskumatult palju sodi ja liiva… Õhtu lõpetas siis selline armas pilt Hagenist Lauri süles: pessu ja tuttu.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.