Kuidas asjad päriselt käivad.

Mina lähen ööseks tööle ja kodus on jerundaa. Iga kord, olgu, äärmuslikel juhtudel ei ole, aga neid võin ma enda mäletamist mööda üles lugeda ühe käe sõrmedel.

Tadaaa, kalli, musi ja pai – kõigi nelja käest ning tööle. Paari tunni pärast hakkab pihta: Alexanderi helistamised, kirjutamised, nutmised, kaeblemised, et kõik teevad talle kodus liiga – issi on kuri, Annabel õel, väikesed tulevad ja kakuvad ja karjuvad.

Mul on telefon enamik ajast hääletu nii kodus kui ka tööl, sest tavaliselt just siis kui ma kõige magusamat und magan, helistb mulle mõni naisterahvas, et vitamiine pakkuda, sokke müüa või lihtsalt küsida, millist pesupulbrit ma kasutan. Elu on õpetanud ja üldjuhul on mul telefon vaiki. Eelmisel nädalal püüdis mulle tundmatuks jääv number mind korduvalt tabada ning ühel heal päeval, kui ma parasjagu lasteaias olin ning Hagen mul selili jalgade ees karjus, juhtuski nii, et see tal õnnestus ja ma telefonile vastasin. “Tere Kersti. Kas teil on hetk aega rääkida,” kõlas malbe naishääl telefonis. Mul niigi katus sõitis Hageni röökimisest ning suutsin sellele “soovin sulle pasteeti pähe määrida” häälele vastuseks esitada ühe kurja küsimuse: “Te nagu kuulete, et mul on hetk aega rääkida või,” ning viskasin toru ära. Rohkem ta helistanud ei ole.

Eile õhtul siis oli Alexander helistanud ning sõnumid olid saabunud ka Laurilt ja Annabelilt. Alexander oli muidugi enda meelest ohver, tegelikult sõimas ja röökis Annabeli peale, näitas fa**i, ning lubas Annabeli koolitööd pooleks rebida kui ta minule ära kaebab. Annabel sai selle keskmise sõrme näitamise pildile ka. Ja millest tüli alguse sai? Sellest, et Annabel palus Alexil Hagenile uued aluspüksid tuua. Alexander arvas, et nüüd on küll tagumine aeg õde sõimata, et see teda käsutab. Lauri teatas, et poiss on vaja viharavile saata.

Vorpis siis mehike mulle ka kirja kirjutada, keeras isegi rulli ning sidus selle hambaniidiga kinni ka. Ähvardas siis Annabeli, et seal on kirjas kõik, et emme saab kõik teda. Kirjutas ta siis, et kõik käsutavad teda ning lisana oli kiiruga kokku visatud sirgeldis minust ja temast, ja tänusõnad, et ma teda alati kaitsen.

Meie ütlemised siin saavadki alguse sellest, et ma teda kaitsen… Püüan alati meeles hoida õpetaja sõnu, kes ütles, et Alexanderil peab olema koht kus end välja elada ja see kõige turvalisem paik selleks ongi ju kodu. Koolis on ta vaikne, sõbralik, hooliv ja arvestav, koolis on lapsi seinast seina, müra suur ning Alexander päeva lõpuks väsinud ja pinges. Minuga on põhimõtteliselt samamoodi, et üldjuhul olen ma ainult kodus mõnikord paras tropp.

Jõudsin siis täna hommikul töölt koju nii, et Annabel ja Sass polnud veel kooli läinud. Sai siis see väike mehike teada, kui haavunud ma olen, kui õnnetu ja kurb, pettunud. Sai teada, et tal on igavesest ajast igavesti üksinda switchiga mängimise keeld, äralõigatus YouTubest. Väike mehike nuttis kägaras diivanil. Ma ei teagi, millest tal siis kahju oli, kas sellest, et mina olin kurb või siis keeldudest? Ütlesin, et midagi peab muutuma ja kui ei, siis saadan ta koolivaheajaks vanaema ja vanaisa juurde. Selle peale intensiivistus nutt ja pisikesed pisarad paisusid suurteks krokodillipisarateks. Olgu öeldud, et ma ei saada neist kedagi kunagi asumisele, nende kodu on siin.

Ja nii ongi, et iga kord, väljaarvatud nend kaks korda, tulen ma tööle ja telefon hakkab taskus oma elu vaikselt elama ning mina püüan jooksvalt ennast joonel hoida kodus toimuvast.

Lubasin Alexanderile, et kirjutan õpetajale ka, ta ei lubanud, sest õpetaja ei tea teda ju karjuva ja fakitavana. Kirjutasin siis siia.

Lõppu pilte poistest ja munadepühast. Pole minu püha, aga laste pärast tuli mune värvida ja peita…