Kuidas läheb?

Ausalt öeldes läheb päris hästi, kui välja jätta see, et tõmbasin parema käe pöidla tööl lõhki ning seetõttu on häiritud telefonis scrollimine ning ka sõrmejäljega sisselogimine on ajutiselt peatatud. Lisaks eksisin haiglas ära, ulme.

Tegelikult olen ma päris rahulik inimene, aga vahepeal saab kõrini ning siis tegutsen. Duśśiruumi ehitust alustasime enne jaanipäeva ning lõpp toppas torutööde taga. Lauril oli kokkulepe mingite tüüpidega, aga nagu ikka, siis lihtsalt “unustati” meid ära ja Lauri kõnedele enam ei vastatud ja tagasi ka ei helistatud. Ja siis viskas mul üle ning helistasin neile ise. Jumal tänatud, et mul telefon on, eksole ja veel hoopis teine number ka kui Lauril. Jube kiire olevat, nii kiire, et polegi aega tagasi helistada, aga selle jubeda kiiruse vahele oli järgmisel päeval ometigi torumees olemas ja tööd sai tehtud.

Hagen õnnistas esimesena ruumi sisse, Albert ootas kannatlikult järge ning Alexander sibeles pesema. Meie jaoks on selle ruumi valmimine niiiiiii suur asi… Ikkagi nagu normaalne võimalus pesta, peeglisse vaadata ning nüüd pole häbi külalisi sinna käsi pesema saata. Terve mõistusega inimene loeb ja mõtleb, et no millest ma siin nüüd kirjutan, et kah asi…

Albert ja Hagen käivad endiselt lasteaias ning seda suisa rõõmuga.

Lasteaed võimaldab Albertile 2x nädalas logopeedi ja lisaks sellele veel eripedagoogi. Selle viimasega on nii, et tegelikult olan ma juba Alexanderi ajast igal sügisel lasteaeda avalduse esitanud, et me ei soovi eripedagoogilist lähenemist, sest see inimene tembeldas Alexanderi omal ajal… eksole, aga Sassil oli suur probleem hoopis mandlite ja adenoidiga, selline tüüpiline õpikunäide, et polnudki tegelikult ilalõuast morbiidne pool-loll, aga see tegi haiget ja nii need avaldused siis igal sügisel lasteaeda järjekindlat ka esitatud on, aga see sügis läks meelest…

Läksin mina ühel imelisel lõunal poistele järele ja eripedagoog jooksis mind nähes rühma, et õhinal ja silmade särades rääkida mulle Albertist. “Faaaaaak,” piikasatas mul vaikselt ajust läbi, kui olin mõistnud, et see aasta jäi avaldus kirjutamata… Aga…

Tuli välja, et Albert klapib temaga, on nõus 1:1 koostööle ning eripedagoog aitab tal puuduvaid lülisid leida ning tahab talle põhjaliku testi teha… Olgu, kui nii, siis nii. Tegelikult on mul hea meel, et see avaldus esitamata jäi. Albertile tuleb see igatahes kasuks. Rehabilitatsiooniplaangi näeb talle ette eripedagoogilist lähenemist, kuid siiani me seda kasutanud ei ole.

Albert on tegelikult mega tubli: ta on nutikas ning mõistus töötab, ta on kannatlik ja teeb töid põhjalikult ja rahulikult. Albert ongi selline mõistusega poiss, Hagen jällegi on nagu väike pudrukuul, kes lihtsalt suure kära saatel lendab siia-sinna. Endiselt käin igal esmaspäeval Albertiga taastusravis ning tundub, et tal läheb päris hästi. Logopeed ei sümpatiseeri meile mõlemale, kuid tegevusterapeut on imeline ja meeldib Albertile väga ning minagi olen rahul ja rahulik.

Logopeed püüab juba teist aastat sööta talle selliseid sõnu nagu “garaaź”, “krabi”, “merevetikas” jne. Kui ma kuulen garaaźi ja krabi, siis hakkab vaikselt rõhk tõusma. Albert teab, et see tädi tantsib tema pilli järgi ning seetõttu valib seal käies Albert ka muusika. See, kuidas ta eelmisel korral käitus… Ma tõmbasin selja sirgu ja võtsin väga resoluutse hoiaku.

Vahepeal oli aga Mamma sünnipäev! Üle väga pika aja jõudsime maale terve perega. Poisid olid vahvad ning sain aru, et nendega saab käia ja olla.

Päris vahva, et poisid on juba omajagu iseseisvad ja toimekad. Hagen muidugi suudab hetkega korraldada rohkem kui mõnes peres neli last kokku.

Ma ei saa siia teatud pilte panna, aga ühel ilusal päeval viskas Hagen kõik riided seljast, haaras Alberti peenmotoorika treenimiseks ostetud pesulõksude seast ühe ning monteeris selle oma tilulilu külge ning lasi toas lõbusalt tantsu peulõks tilladi-tölladi rütmiliselt kaasa võnkumas. Mingil hetkel võttis mehike selle tilulilu küljes ära ja hakkas oma kotikute külge sättima, aga see vist oli valus ning pooleli tema üritus jäigi. Mida tegin mina? Vaatasin, naersin ja tegin pilti…

Vahepeal oli koolis ka õpetajate päev ning Alexanderi suureks üllatuseks oli tema uueks õpetajaks ei keegi muu kui Annabel.