Annabel ja südamevähk
Annabel tuli täna koolist ja küsis, et kas ma olen nüüd rahul. Ta olevat südamevähi saanud- mina põhjustasin talle südamevähi. Ei mingit infarkti, ei mingit insulti, ikka vähi. Mina ise ei ole kunagi saanud südamevähki, ei tea, mis tunne oli?
Mõtlesin, et teen talle natuke värinat ja saatsin talle Googlest esimese ettejuhtuva pildi katkisest mängukonsoolist. Kõigepealt sai ta vähi ja siis jagas kiiresti välja, et asi ei ole õige. Aga noh, ma võin põhimõtteliselt ürituse kordaläinuks lugeda. Konsool on tundlik teema siin majas: selle ostis jupp aega tagasi Annabel ise oma taskuraha eest ja sellega tahab ülekõige mängida Alexander, kes siis sellega mööda elamist ringi tatsab. Hagenile meeldib ka nupukesi keerutada sõrmede alla ning konkurents konsoolile on täiesti olemas… Albertil ainukesena on täiesti ükskõik: talle meeldivad raamatud ja noad-kahvlid. Kusjuures, KÕIK teelusikad on kadunud. Käisin käsipidi köögis pliidi all tuha sees, kuid sealt peale mõne üksiku kahvli ja mõne purgikaane ei leidnud. Müstika. Panna cottat sõin eile kahvliga… Hea küll, paar üksikut lusikat on alles, aga need on võtma minnes juba nõudepesumasinas või kraanikausis.
Annabeli kohustuseks on nõudepesumasin tühjaks teha ning seejärel silma all olevad mustad nõud masinasse laduda. Täna hommikul oli masin poolik ja tema enda hommikusööginõud vedelesid kraanikausis. Mis ma sellest järeldama pidin? Ei tea… Pole veel jõudnud küsida. Tegelikult on täiesti tavapärane nähtus, et masin ise on tühi ja kraanikauss ajab mustadest nõudest üle. Inimestel pole käsi otsas, et neid otse masinasse panna. Tegelikult on see ilmselt suhtumise küsimus: mina olengi see sibi, kes peseb-kasib-koristab.. Et noh…
Annabelile meeldib poistele kõiksuguseid vidinaid juustesse toppida. Alexanderile on ta ka tuti pähe saanud salaja teha ja see vaene mehike lehvis mööda elamist õndsas teadmatuses ringi. Albertile aga ei saa midagi teha, ei salaja ega hea veenimise tulemusena. Täna on Albert olnud näiteks jälle täiesti pöördes ja röökinud nagu segane, sest, Hagen sõi putru. Kae õudu! Hagen sõi, vaatas rahulikult seda hüsteeriat pealt ning ei pilgutanud silmagi, aga Albert viskles mööda põrandat ja karjus nii, et näost lapiline. Kusjuures, mina lähen ka nuttes näost lapiliseks nagu dalmaatslane või siis laiguliseks nagu lehm. Emotsioon peab olema ikka sügav!
Eile oli siis jälle see õnnis hetk, kui Annabel oma kõige väiksemale vennakesele liblikaid pähe toppis. Peaks mainima, et Hagenile täiesti sobis!
Täna hommikul tabasin härra Hageni isiklikult teolt: kahvel käes kaevas ta ahjus. Kusjuures, ahju ukse oli ta vist ise lahti teinud, või tegi seda Albert. Vahet pole, tema oli igatahes see, kes seal sees juba toimetas. Hammasrattad hakkasid praegu liikuma ja mõtlen, et ehk peaks vaikselt ka ahju tuhaaugu läbi sobrama, ehk leiab miskit väärtuslikku, mõne söögiriista näiteks.
Hagenil on kaks kõige olulisemat sõna maailmas selged nagu seebivesi: emme ja anna. Nende kahe sõnaga saab kõik maailma probleemid lahendatud: kui ta parasjagu ei kriiska emme, emme, emme, siis kriiskab ta anna, anna, anna… ja saab kõike ka lima noa ja kahvlita.