Tordileee… Alexander 7! …ja pisut koolijuttu ka.
Alexander sai 21. augustil seitse ning kui juba seitse, siis tuleb ikka korralikult ette võtta- kaks päeva, kaks erinevat torti ning palju häid inimesi ning toredaid emotsioone.
Õigel päeval oli menüüs siis selline isend, milleks inspiratsiooni sain kuulsalt Prantsuse tordilt- Fraisier. Reptsepti kodustasin ja kaunistasin ka mitte just traditsiooniliselt. Tort tuli kõrge, biskviit õnnestus seekord veatult ning tulemuseks oli ilus, mahlane ja hea õhtu nael, mis oli täpselt Alexanderi vääriline! Mulle meeldib enda laste jaoks teha, see ei ole saladus. Mulle meeldib pidada nende sünnipäevasid, valmistada neile rõõmu- Sass oli rahul ja õnnelik!
Annabel käis ja tundis väikest kadedust, sest selgus, et temagi oleks tahtnud enda sünnipäevaks midagi sellist.
Päev varem käisid sõbrad ning neile meisterdasin klassikalise küpsisetordi, mis tegelikkuses on maha viksitud Gustavi küpsisetordi pealt, ok, see aasta oli ka sellel üks väike vimka juures…. Kaunistatud on mõlemad tordid sarnaselt, mis teha, kui teistmoodi ei oska ning loovus ei lenda… Ka see oli ok, kuigi oleks võinud olla mahlasem.
Mõtlen siin, et ülivinge on ikka küll olla Sass- ta sai kaks päeva järjest puhuda küünlaid, soovida soove ning sõita laineharjal. Eile õhtul kallistasin ja musitasin teda enne magamaminekut ning ütlesin, et see musi on nüüd esimene musi, mille ma teen seitsme aastasele Sassile! Hommikul teda õnnitlema minnes oli ta ju veel 6…
Sass on nüüd valmis kooliks, uuteks väljakutseteks, põnevateks avastusteks. Ma küll hästi ei kujuta ette, kuidas meil see sügis minema hakkab, aga mis seal siis ikka, peab minema! Sass on meil hästi seltskondlik ja häälekas tüüp, kes hästi ei oska veel arvestada, et lisaks tema mõtetele ja ideedele on ka teisi lapsi, kes võibolla pole temaga samal arvamusel, aga eks ta õpib kõige muu kõrvalt ka seda elulisemat osa koolis, kus enam ei ole nii, et ainult tema…
Meil on kooliga üldse hästi, sest suurema osa asju ostab õpetaja ise, meie ülesanne on talle teatud summa viia ja korras- ikka jube mugavaks on elu läinud! Suuremad asjad, mida õpetaja osta ei saa, tuleb ikka ise muretseda ning ka sellega on väga hästi, sest just täna jõudis kätte see hekt, kus sain öelda, et meie lapsed on nüüd küll valmis kooli minema!
Käisin Annabeli ja Sassiga linnas ning täitsin tühimikud nimekirjas: Annabelile oli vaja sisejalanõusid ning ta soovis pinalit, Sassile olid ostmata jäänud spordiriided ja kehalise kott- kõik on olemas ja natuke rohkemgi. Spordikotiga oli kõige keerulisem, aga lõpuks leidsime sobiva Rademarist.
Me kõik oleme valmis nüüd sügisele vastu astuma…väikesed poisid on küll õndsas teadmatuses, aga alati valmis, kui mitte muuks, siis karjumiseks!