Albert
-
Juuni
Kõige olulisematest asjadest kõigepealt. Annabelist ning lõpetamisest ja uuest algusest sügisel. Annabel sai hinnete põhjal sisse NRG-sse ning ühes sellega viie kooli katseid ei teinud, kuigi tal oli paanika, et mis saab siis, kui ikka eksamid halvasti lähevad ja see üks ja ainus kool teda ei taha. Ei läinud halvasti, Nõo Põhikooli keskmised eksamitulemused oli võrreldes riigi keskmistega kõvasti kõrgemad. Annabeli kõige nõrgem ja suurem komistuskivi oli eesti keel: 92 punkti, aga ta oli nii õnnelik selle tulemuse üle, sest kartis halvimat. Matemaatika eksami tulemustes oli ta pettunud: 96. Inglise keel oli selline meh: 98. Vähemalt ei ole häbi esimesel septembril kooliteed alustada. Lõpukleidiks valis ta eelmise aasta muusikakooli lõpetamise…
-
Väga pikk lugu
Mida teie tegite 12. mail, pidasite emadepäeva, käisite kalal? Meie lõpetasime 12. mail aia ehituse. Meil oli tänava kõige koledam aed, lihtsalt prioriteedid olid nende aastate jooksul teised ning alles nüüd jõudsime siis selleni. Lauril oli idee ja läks täpselt tema rada, selle vahega, et minul on pidevalt tempo ning sellel saatuslikul nädalavahetusel kräunusin, et pühapäevaga tuleb ära lõpetada. Lauri saagis lippe koos kuke ja koiduga ning Annabel ja Sasski tulid appi laudade otsi lihvima ja immutusvahendi sisse tupsutama. Mina ja Lauri toimetasime siis 2 akutrelli välkudes. Valmis! Lõpuks ometi natukengi rohkem privaatsust, võibolla kujutan seda endale ette, aga las ma siis elan oma mullis. Kamba peale tellisime multśi ja…
-
Sõnu polegi vaja…
Võtsin Albertil natist kinni ning vedasi ta õue auto juurde. “KES tegi,” küsisin väga konkreetselt. Albert vaatas kunstiteost ja piiksus haledalt: “Aage ka!” Läksin tuppa tagasi ja küsisin selle kolmese Aage käest, kas tema joonistas kiviga auto peale. “Jah,” vastas kõige süütumal ilmel mulle väike Hagen. “Loll oled või,” ei suutnud ma ennast tagasi hoida. “Jah,” piiksus see kõige tillem suurte siniste silmadega mulle otsa vaadates. Kõik. Poisid imbusid vaikselt teisele korrusele Sassi tuppa, minu silma alt minema. Insulti ei tulnudki. Ühesõnaga. Tahtsin täna istutada oma lemmikud kollased rippbegoonia taimed amplitesse, külvata pottidesse kurki, patissoni, melonit. Mina toimetasin kasvuhoones ja poisid müttasid ringi. Nägin mingil hetkel, et Albert on auto…
-
Kes pissis topsi – pliiatsitopsi?
Mina ei pissinud, ausõna, aga mis ja kuidas, sellest hiljem. Tegelikult tahtsin ma sõna pissis asemel kasutada kuses, aga Mamma oleks minestanud juba ainuüksi pealkirja lugedes. Kõige olulisem teadaanne: Annabel kandideerib Nõo Reaalgümnaasiumisse eritingimusel ning on vabastatud sisseastumiskatsetest. Selle kõige tuules ei tee Annabel katseid ka Tartu koolidesse. Annabel oli kuni viimase hetkeni kahtleval seisukohal sisseastumiskatsete osas, aga milleks need, kui nagunii Tartusse kooli ei tuleks. Arutlesime kodus, millised plussid on elada praktiliselt kooli kõrval, ning milline näeks elu välja siis, kui olenemata ilmast tuleb ennast varakult voodist välja ajada ning hilja õhtul alles naasta. Mis elu see oleks, milleks? Selleks, et minul oleks uhke öelda, et tütar näiteks Treffneris…
-
Ükskõik
Eile oli SEE päev. Graafiku järgi töö on tore, rutiinivaba ja liikuva iseloomuga. Olin eile tavalised 8 tundi tööl ning koju jõudes täiesti läbiväsinud, kiire käik koju pissile ja siis poistele lasteaeda järgi. Albert ja Hagen olid eile terve päev teineteist kiusanud ja röögitanud ning see jätkus ka siis, kui mina lasteaeda jõudsin. Kogu trall tipnes sellega, et Albert pani endale kätega paugu vastu pead ja viskas karjudes keset garderoobi kõhuli. Hagenil oli seejuures nalja nabani ja rohkemgi veel. Ja siis viskas mul üle. Miks, miks ometi?! Istusin riideruumi kappide juurde ja sundisin neid ise riidesse panema – olin nii tülpinud ja lisaks sellele veel läbinisti väsinud ning laste karjumisest…
-
Kõigest ja ei millegist.
Arenguvestlustest. Annabeli arengust vestelda ei ole vaja – inimesel on läbi üheksa aasta olnud kõik viied ning tal on siht silme ees ja plaanid paigas. Me vestleme kodus igapäevaselt. Ahjaa. Käisin Vaimse tervise konverentsil, mis keskendus peaasjalikult depressioonile. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, sest seal räägiti ka noorukite depressioonist ning autoagressioonist ning nende ettekannete järel tabasid mind korraga nii kergendus, kui ka õud ja ahastus: nii hea, et ma ise enam teismeline pole – nii palju väljakutseid elult eneselt! Ja hirm oma laste ees, mille kõigega nad peavad rinda pistma ning siis tabas mind mõte, et ma olen nad suutnud juba raudselt perse pekki keerata. Mida kõike võivad ja…
-
F*k:, ma vihkan sinusuguseid!
Ma olen jätkuvalt aasta lapsevanem – annan endast kõik ja rohkemgi, et tiitel säiliks. Annabel tuli minuga väikeseid lasteaiast tooma: nii me siis seisime kahekesi lasteaia ukse taga. Annabel: “Miks me siisn ukse taga seisame, kas me sisse ei lähegi?” Nagu ikka taolistel hetkedel, siis puges nüüdki minu sisse pisike karvane sarviline ja vastasin talle natuke järsult midagi taolist: “Ei tea jah, ma ikka ootan, et vanemale inimesele (!) uks lahti tehakse!” Annabel tormas viivitamatult ust rabama, muudkui kiskus ja kakkus ning küsis, kas uks on kinni. Vastasin, et midagi pole see kinni, et lükkama peab, mitte nagu sõge tõmbama. Läkski siis massiga ust lahti lükkama. Lükkas nii, et suure…
-
Loll
Hagenil on sidesõnaks saanud “loll”: mina olen loll, Axel on loll, Albert on loll, issi on loll. Sõnakordust sai nüüd omajagu. Loll. Ütlesin lasteaias ka, et meil on nüüd see sõna, aga nemad tegid näo, et pole kuulnudki. Valetavad. Raudselt. Ega ma nüüd nii loll ka ole – võin olla küll öösel sündinud, aga mitte eile. Käisime lastega maal Mamma juures. Ütlesin talle, et VÕIBOLLA tuleme ning küsisin, kas sobib. Kuidas ta seda tõlgendas? “Karga püsti ja hakka kähku kaneelisaiu tulema, me tuleme!!” Nojah, magasin peatäie ja see minekutuhin läks üle, aga siis tulid pildid saiukestest, jah, just nimelt saiukesed, mitte saiakesed, ning siis hakkas torkima kusagil südames, et ta…
-
S**t, vesi ja wc-paber.
Hagenil on kombeks üksinda vannitoas mängimas käia: keerab ukse lukku ning asjatab autokestega vaikuses ja rahus. Olgu, eks aeg-ajalt tuleb ette ka, et tal tulevad pähe toredad ideed, aga pigem käib ta seal nautimas oma mänguasju ja aega iseendale. Hagenile meeldib muidugi ka häda number 2 teha pisikesse potti, mitte suurde, vaid väikesesse, just nimelt oma sinisesse titapotti. Tuligi mehike lasteaiast, sulges ennast vannituppa ning tuli minu juurde veidikese aja pärast kaebeldes, et sukapüksid on märjad. Olin töölt tulnud paariks tunniks koju ja valmistusin uuesti öövalvesse minema ning ma lihtsalt ei jõudnud juurelda selle üle, kuidas need sukapüksid märjaks said. Kiskusin märjad sukakad Hagenilt jalast ning palusin tal need pesumasinasse…
-
Hull aeg
Ei, ma ei ole tööl, olen kodus, või siis noh, see siin on kohati hullem kui töö. Nagu ma ühele härrasmehele ptlesin, siis olen haigete lastega kodus – teen ka seda tööd. Hakkas pihta eelmisel nädalal ja ma ei näe lõppu. Olgu öeldud, et Lauri on terve selle nädala olnud õppereisil ning nii ma siis maadlen kogu selle hullusega. Praegu näiteks üks rallib pissihaisu saatel oma punase autoga mööda tuba ning pistab aeg-ajalt röökima, et “kiki, emme kiki läks” ja siis ma pean saama tema fantaasiamängust aru ja seda autot parandama tormama, aga kui õigest kohast autot ei paranda, siis röögib ta veel rohkem. Ma nimesid ei nimeta. Üks magab…