Emotsioon,  Lapsed

Imelise elu lainel.

Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima pean hakkama- seekord küll tagasihoidlikult ja ainult peitepulgaga, et peita tema enda tekitatud verevalumeid… Vot selline mees!

Meie majast kostub päris kenasti tänavale lõputut karjumist ja hüsteeriat, et sellele lisandusid siis ka sellise kahtlase kujuga sinikad Alexanderil. Ma üldse ei imesta, kui siia millalgi lastekaitse kontrollvisiiti tegema tuleks. Tänagi oli õhtul selline hüsteeria lahti… Õnneks olid aknad küll jahedama ilma tõttu kinni, aga olgem ausad, me ei ela vaakumis ning läbi kostab nii või teisiti.

Küsisin millalgi suvel Lembitu käest midagi selle röökimisega seoses, et õues ja toas jne… Lembit on meil selline kena naabrinaine, kes peab mind vist vähe sinisilmseks ulliks ning ta vastas mulle kuidagi, et nemad küll midagi ei kuule, neile ei kosta jne. Ma muidugi vist uskusin ka või ei uskunud või olin nagunii sunnitud olukorras, kus teistsugust lahendust nagunii asjadele ei eksisteeri. Aga… Ei kosta ta siis jeee! Olime millalgi Lembitu ja Krõõda juures sünnipäeval ja kogu väikeste poiste pande tõmbas kodus ikka korralikult tuurid üles ja siis andis mulle see kole reaalsus otse labidaga vastu vahtimist- et kostab ja kuidas veel! Piinlik. Ma ei saa neil suud ka kinni siduda ju. Või saan?

Albert näiteks praegu ka röögib ja vait ei jää ning mitte midagi ei ole teha. Ma siin juba frustratsioonist lasen näppudel käia. Teate, selle magistrantuuri juures oli üks imeline asi, mille ma omandasin- oskus pimedas kiiresti trükkida. Imeline, tuleb kohe tänagi kasuks. Noh, ja on, mida kirjutada!

Albert ja Hagen lähevad homme lasteaiaga tutvuma ning meie käisime eile õues selleks puhuks kummikute, kombe ja mütsiga olemist harjutamas.

Hagenil polnud esimesest hetkest peale probleemi.

Liikus nagu pudrukuul mööda aeda ning talle omaselt jätkus teda kõikjale. Rõõmsate naerukilgete saatel jooksis aias ringi, noppis mustikapõõsaste küljest viimaseid mustikaid, patsutas ja ajas kassi taga ning saputas elupuudelt vett maha.

Albertil võttis kõik muidugi aega. Küll üritas ta paar korda ennast tuppa tagasi pressida, küll keeldus terrassilt maha ronimast… Lõpuks siiski jää sulas ning Gröönimaa suurune jäämassiiv hakkas meil vaikselt otse puu otsast nopitud õunaga sabas silkama ning lõpuks ronis liumäe otsa, plätserdas veega ning isegi paar väikest naeratus tuli.

Homme siis lasteaeda külla ja ülehomme läheb lahti. Mismoodi, seda näitab aeg. Mind jubedalt ärritab, et lasteiast saadud kirjas kajastati, et rühma õpetajaks on Epp. Epp, kes? Tean, et tegemist on uue inimesega ja kõik. Kust ta tuli, millised on tema kogemused, haridus- või ma ei peagi teadma?

Üleüldse ärritab mind ka see, et “teie laps” alla mõeldakse Albertit ja Hagenit mõlemat. Aprillis saime kirja, et meie laps sai sõime koha. Milline neist? “Mõlemad,” oli vastuseks. Nüüd tuli ka info 1.septembri kohta ja see oli jälle, et “teie laps”. Ma enam ei viitsinud vastu kirjutada, et milline neist siis. Vahi kui huvitav oleks, kui postkasti potsataks teade X inimeselt, et teie laps kukkus oma esihambad välja. Milline? Ok, Alexander see olla ei saanud, aga milline see neist kolmest siis huvitav küll oli? Hea küll, tobe võrdlus, aga point on sama, veel enam, et tegemist on asutuse poolt saadetud kirjaga. Et oleks selge, siis ei ole olemas, et “teie laps”, on Annabel, Alexander, Albert ja Hagen- kae õudu, neil on nimed! Et siis edaspidi palun nimeliselt. Mind ärritab veel midagi lasteaiaga seoses, aga sellest kunagi teine kord.

Kuna ma olen ärritunud, siis jagan veel midagi. Alexander soovis esimeseks septembriks küpsise-śokolaadi-vaarika torti, midagi teistsugust, mitte küpsisetorti. Hea küll, lapse soov on sellises olukorras seaduseks. Lähen mina meie supermarketisse, et osata Mascarponet- ei ole. Lootsin leida paar karpi vaarikaid- ei ole. Tahtsin Digestive küpsiseid- otsas! Hea küll, mängisin enda plaanid natuke ümber, kuid lootsin leida vaarikaid täna Terminali tankla juures olevast telgikesest. Kinni! Imeline! Lihtsalt imeline! Ei, ma olen tegelikult nii tänulik, et vähemalt vahukoortki poes oli, asi seegi! Kook on valimis, Lembit tõi linnast (!) vaarikaid ning rahu on maa peal tagasi.

*kuna ma pean endiselt jätkama pseudonüümide tähe all, siis teadke, et Lembit on meie armas naabrinaine ja Krõõt on tema vahva abikaasa. Miks just Lembit ja Krõõt- kui peab, siis peab ja kui juba peab, siis olgu nõnda, et endal ka tore oleks.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.