Elu,  Emotsioon

Natukene rännakust…

Kaks aastat, palju kisa ja ohtralt pisaraid, hulgaliselt närvipinget ja palju rabelemist. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, aga ometigi…

Kirjutan siis siia ka, et oleks jälg, mälestus ja pilguheit möödunust.

Tegelikult oli mul aasta alguses teine plaan magistritööks, aga kuna teema oli tundlik, siis vajas see eelkaitsmiskomisjoni hinnangul eetikakomitee luba ning siis nii saigi, et tuli muuta suunda. Tahtsin uurida, millised on eakate mõtted nende enda surmaga seoses ning kuidas nad arvavad, et võiks nende matused välja näha jne. ning kuidas eakate surmakäsitlust on mõjutanud religioon. Selline huvitav, aga õrn teema. Kursavend viskas nalja, et kui Kersti tuleb jutuga, et teeme intervjuu, siis tähendab see seda, et varsti on minek. Sai siis nii, et sellest teemast ma siiski kirjutada ei saanud.

Suunamuutus ei tulnud lihtsalt: ma olin tegelikult ikka väga sügaval mustas augus ja valgust ei paistnud kusagilt. Plaanisin isegi, et jätan kõik pooleli. Siinkohal olen ma jällegi nii tänulik neile kahele õppejõule, kes mind uuesti rajale tõstsid ja siis muidugi minu ülimalt kannatlikule juhendajale, kes mind lõpuni vedas. Just nimelt vedas, sest see kirjutamine ei olnud lihtne ning seetõttu vajasin väga palju juhendamist, suunamist, parandamist. Ma võin ju siin ladusalt kirjutada ja pikka juttu veeretada, aga lõputöö jaoks teoreetilist osa kokku kirjutada oli tõeline piin. Ütlen ausalt, et teadusartiklite lugemine oli täiesti normaalne ja isegi nauditav tegevus, aga erinevatest allikatest ladusa ja sidusa teksti kirjutamine oli tõeliselt keeruline. Ja tuleb tunnistada, et eks see teoreetiline osa sai, jah, selline deklaratiivne. Ma teadsin, mis ma tahan kirjutada ja kuidas see peaks olema, aga see protsess oli nii vaevaline. Mitte nagu see siin.

Tulemuste osa töö kirjutamise juures oli jällegi kõige magusam! Viisin uurimuse läbi intervjuude vormis ning seda kõike kokku panna oli huvitav. Intervjuude üles kirjutamiseks kasutasin veebipõhist transkriptsiooni. See on ikka ülisuureks abimeheks ja muutis protsessi tunduvalt kergemaks. Ma ei kujuta ette, et oleksin päriselt saanud intervjuusid ümber kirjutada selle lärmi sees. See programm ei ole veatu, aga kui oled ise pealaest jalatallani kogu protsessis sees, siis saab kõigest ideaalselt aru.

Kõige huvitavam kogu töö juures oli see, et ma sain teada midagi väga huvitavat enda kohta. Kui kõik intervjuud olid läbi viidud, siis minul oli terviklik pilt olemas, et millised on tulemused. Ma olen vist inimene, kes näeb tervikut ja ei keskendu detailidele. Mul on olemas idee ja ma tean, milline peab olema lõpptulemus, aga detailseks minna on keeruline. Nii oli ka tegelikult intervjuudega, et nende põhjal ma teadsin, mis jäi kõlama, millest räägiti rohkem jne, aga selle must-valgel välja toomine, et ma tean, oli keeruline. See teekond, et kuidas ma nende järeldusteni jõudsin, oli rakse.

Väike kõrvalepõige, aga samas teemaga haakuv: käisin ja ostsin täna lõpukleidi ära. Ühe väikese ekstraga. Ma teadsin täpselt, millist kleiti ma tahan, läksin ja proovisin ning ostsin ära. Värv ja kelit on väga minulikud, aga ma ostsin veel ühe kleidi, plaaniväliselt ning suure tõenäosusega lähen lõpetamisele hoopis sellega. Aga mine sa tea, ma võin veel meelt muuta.

Niisiis sai minu magistritöö teemaks „Surm ja suremine 21. sajandi Eesti haiglates ning hoolekandeasutustes – teooria ja praktika läbi hingehoidja pilgu“.

Käesoleva uurimusliku magistritöö ülesandeks oli:

1. Välja selgitada, kas hingehoidjate kogemuse põhjal muudab surma lähedus inimese religioossust;

2. analüüsida sekulariseerunud inimese surma suhtumise eripärasid hingehoidjate kogemuse põhjal;

3. analüüsida, kuidas hingehoidjate töös suhestuvad teooria ja praktika.

Empiirilise uurimuse tulemusi analüüsides selgus, et hingehoidjate kogemuste põhjal ei muuda surma lähedus Jumala poole pöördumist sagedasemaks, küll aga kerkivad surijates eksistensiaalsust puudutavad küsimused ja arutelud.

Hingehoidja kogemustest lähtuvalt tuli välja, et mittereligioossetel inimestel on rohkem küsimusi ja hirme seoses eesootava surmaga, sekulariseerunud inimesel on raskem leppida terminaalse haigusega ning neil on raskem leppida ka surmaga.

Mis mu magistritöö uurimustulemuste point on? Point ongi see, et sekulariseerunud inimesel on raskem toime tulla mõttega enda peatsest suremisest- ta leinab elamata jäänud elu kauem kui näiteks religioosne inimene ning seetõttu on oluline, et surijad ja nende lähedased ei oleks üksi ja saaksid psühholoogilist tuge, see on oluline, et arvestatakse inimese tõekspidamisi, austatakse tema soove ja mõistetakse teda ennast.

Selle töö kirjutamise käigus mõistsin, kui olulised inimesed on haiglates hingehoidjad ning kui rasket ja tänuväärset tööd nad igapäevaselt teevad. Ma südamest tahaks loota, et nad on oma ametile vääriliselt tasustatud…

Kui keegi mõtleb, et miks nii morbiidsed teemad, siis ta ei tunne mind- ma olengi vana morbiidsus ise.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.