Isekas inimene

Alustan kohe selle kõige olulisemaga.

Albert keeras haigeks. Pole mingi uudis – köhimine on tema puhul tavaline. Mingi aeg oli juba päis hästi, aga siis tuli sügis ja köha hakkas järjest suuremaks minema. Lauril on õnneks puhkus, sest ma ei kujuta ette, mis moodi see haige lapsega kodus olemine muidu välja oleks pidanud nägema ja kes jaanuaris arved maksnud oleks.

Albertil tõmbas nädala alguses kõigele muule ilusale ka palaviku üles. Ilus oli see, et käisime koos väikeste poistega Ahhaas dinosaurustega kooris karjumas ning kõike sealset katsetamas ja uudistamas. Koos köhaga muudkui kruvis ja kruvis palavik, kuniks ühe ilusa kolmapäevase päeva õhtuks oli 39.9 ja Albert oli päriselt täiesti siruli – ei jõudnud liigutada ega olla ja lihtsalt lebas ja magas.

Ravimitega sai palavik tõmmatud 39 peale ja Albert hakkas südaöösel elumärki ilmutama. Ma ise oleks kopsupilti tahtnud, aga saime antibiootikumid peale ja tänaseks hakkab juba looma.

Ääremärkusena ütlen, et suuremad on koroona suhtes korduvalt testitud, meie pole haigeks jäänud ja Hagen on üldse kõigist kõige häälekam, tegusam, kiirem, nõudlikum – puruhaige on ainult Albert.

….aga lasteaias oli neljapäeva õhtul jõulupidu. See on midagi sellist, mis tekitab emotsiooni, see on midagi sellist, millest ma pole lihtsalt oma lapsi nõus ilma jätma. Kiirustasin töölt koju, esiteks valutas süda Alberti pärast ja teiseks tahtsin kas või koos Hageniga minna jõuluvanaga kohtuma. Pakkisin siiski mõlemad väikesed poisid kenasti riidesse ja läksime jõulupeole. Lauri oli pahane, et mis me sellest haigest lapsest… Seal oli mõni laps veel, kes köhis nagu hobune, seega… Ma ei tea, kas ma peaks tundma ennast kuidagi halvasti, et viisin oma haige Alberti ka jõulupeole? Jõuluvana tuleb kord aastas ning ma tahan pakkuda oma lastele nii palju emotsiooni kui võimalik. Isegi siis, kui Albert ei oska seda sõnadesse panna, isegi siis, kui Albert ei jaga muljeid, isegi vaikides läbi silmade saab ta kogeda midagi erilist.

Mõlemad väikesed poisid vaatasid õpetajate poolt filmilindile püütud etendust: mõlemad poisid mängisid seal kangekaelseid kõrvitsaid. Mõlemad käisid jõuluvana juures, said kingikoti ning midagi erilist hinge. Mulle hakkab tunduma, et see oli minu enda jaoks vaat et veel kõige olulisem käik. Jah, ma viisin oma haige lapse lasteaia jõulupeole, ma olen mega isekas ja nõme inimene, jah, olen, sest seadsin enda lapse teistest kõrgemale.

Albert on minu jaoks väga eriline poiss. Mul on Albertist väga raske tihtilugu aru saada: ta on viimasel ajal hakanud seletama ja nõuab tähelepanu ja vastust tema jutule, aga ma ei saa sellest pikast vadinast aru ning olen hakanud tähele panema, et ta mõistab, kui ma temast aru ei saa, ning siis ta ütleb veel midagi ja mina püüan pingsalt talle midagi meelepärast vastata. Mul on häbi, et ma temast alati aru ei saa. Aga ma vähemalt tahan, et ta kogeks kontrasti, saaks elamusi ja näeks. Ma soovin, et tema peas oleks värvilised mälestused. Vot.

Aga ma saan aru, kui ta on hädas. Näiteks kakahädas. Ta võib vabalt hoida häda number 2 kinni terve nädala. Vabalt. Kiunub ja hoiab pepust kinni, aga vot ei kaka. Kujuta nüüd ette, et oled 4 aastane Albert ja sul on kõht lahti, aga sa hoiad seda kõigest hingest kinni. Ma sain sellest kõhulahtisusest teada alles microlaxi abil: istusin hingepõhjani solvunud Albertiga eile õhtul wc-s, Albert karjus ja nuttis potil, mina istusin põrandal ja hoidsin tema kätt, suures hädas nõudis Albert kallistusi ning püüdis kõigest hingest oma sisemust enda sees hoida ja siis korraga kostus pauk ning potti plahvatas vedel soolesisu nii, et pott oli seest üleni kaetud pruuni kleepuva massiga. Albert nuttis, Lauri küüris potti ja mina pesin Alberti puhtaks. Väike puhas poiss lebas siis solvunult saunalina sees meie voodil, tõrjus kõigi lähenemist ja seedis olukorda. Lõpuks lubas ta endale riided selga panna ning oli rõõmus, rahul ja mänguline.

Kas ma Albertit olen testinud? Ei ole. Ma keeldun talle pulka ninna ajamast – mõni koht võiks pulkadest puutumatuks jääda. Alberti eripäraks ongi köha, lihtsalt praegu on seda palju ja palavik tegi kohe ekstra murelikuks.

Ma olin hiljuti Alberti peale nii kuri, sest ta pissis tihti öösiti ennast täis, sealhulgas minu teki, kakkusin öösel tema kusiseid riideid seljast, siis ta karjus, siis ta karjus päeval, hoidis oma häda number 2 kinni, toppis näppe tagumiku vahele, karjus Alexanderi peale, karjus Hageni peale…. Ma olin oma mõtetes nii kuri tema peale. Ja siis ma süüdistangi ennast, et tõmbasin talle oma kurjusega selle palaviku selga. Ja ma nutsin. Nutsin see öö, kui ta õhtul purskas ravimid teisipidi maost mulle näkku ja kleidi peale, siis, kui palavik oli laes. Nutsin ja soovisin, et ta ainult terveks saaks. Nutsin, sest ta ei olnud enam see Albert kellega ma harjunud olen ja ma soovisin teda tagasi tema endises olekus, tema endisel kujul.

Ja ma käin tööl, sest süsteem ei soosi mul oma haigete lastega kodus olla, kuigi ma tahaks, mis sest, et Lauril on puhkus… Ma tahaks ise olla seal kus mind kõige enam vajatakse, aga ma olen ori, sunnismaine ori selle aasta lõpuni. Järgmine aasta soosib mul laekunud sotsiaalmaksu järgi olla kodus oma haigete laste juures. Riik kisub mind hingetuks, röövib neid hinnalisi hetki lastega, sööb mind sisemiselt.

Käisime Alberti ja Hageniga esmaspäeval Ahhaas. Seal on dinosaurused… Albert kartis ega soostunud rahunema, Hagen on igati kohaneja ja uudishimulik. Hagen toimetas Lauriga ja mina Albertiga. Me proovisime palju, katsusime ja vaatasime. Kõige rohkem meeldisid poistele muidugi veemängud ja kohvik, tibud ja autod. Pimedas koopas kadus järsku Hagen ning olin valmis sööstma, aga tegelikult oli ta vaid paari sammu kaugusel ja tinistas õhuharfi mängida – ka see meeldis talle väga!

Siis tegid lapsed nädala alguses piparkooke. Sass on ammu tahtnud lõppu peale teha külmkapis vedelenud taignale ning lõpuks võttis suur õde vedu ja oli nõus näpud jahuseks tegema. Hagen muidugi ka. Albert vedeles haigusest murtuna põrandal ega hoolinud kutsumisest. Kuna mul on suur tung pakkuda talle elamust, siis kakkusin poolvägisi Alberti põrandalt sülle ja viisin ta vaatama mida seltsilised teevad. Kostus “WOW,” ja Albert oli müüdud – sättis ennast laua taha ja asus vaikselt toimetama. Mina aga panin ühe plaaditäie piparkooke vaat et põlema…

Ja lõpetuseks on nii…