Koolivaheaeg

Olen taaskord tööl. Kell on peagi löömas kesköötundi ning taipasin, et mul on hirm, et söök saab otsa. Iga kord kui ma tööle tulen olen hambuni toiduga relvastatud ning nüüd hävitan seda nagu vaenlast. Mõtlesin hetk tagasi siibriruumis karamellikreemi taga, et tegelikult poleks ju ööseks toitu vaja, aga ikka kole lugu oleks ka kui toitu ei oleks, sest siis poleks midagi süüa ja sööma ju ometigi peab.

Mul on lapsi palju ning head asjad on kallid, eriti, kui pead neid kõigile ostma. Tavaliselt on nii, et kui ma midagi head ainult endale koju ostan, siis keegi nõuab ja sööb selle ise ära – niisiis hellitan ennast näiteks siin, tööl. Külitse Konsumis on õhtuti letid lookas -50% alega kookidest, salatitest, snäkivaagnatest ning tavaliselt olen sealt saanud ööseks ka paar karpi halvaks minema hakkavat sushit, aga täna oli teisiti – ei saanudki skoorida. Võtsin siis talvepolstri kasvatamiseks seda õite magusat ja rammust… Vot, lapsed, lugege…. Minu kõige suuremaks patuks siin elus on süsivesikud.

Sassike kurtis Annabelile, et tal pole koolis midagi vaheajast rääkida, et me ju ei reisi kuskile. Sass peab reisimise all silmas ka näiteks poes käimist, kino. Jah, ma olen nagu loom, kes rühib tööl käia ning peseb-kasib-koristab-teeb süüa ning päeva lõpuks vajub rampväsinuna voodisse. Tühi, hall inimene olen. Ja nii hale hakkas lastest. Kammisin juuksed ära ja läksime hommikul Ahhaasse.

4 tundi aktiivset tegevust: loe, seleta, vaata, seleta, vaata, kõnni ja ring algab otsast. Meeletult rahvast, aga kõike sai teha, uurida, katsuda ja katsetada. Annabel ütles, et talle väga meeldis ning Sass säras. Mõlemad olid koos minuga koju naastes nii väsinud. Pesin juuksed puhtaks ning tuli tagasi linna.

Sassile meeldis Tartu Ülikooli meditsiinikogu uurida ning ma olen siiralt üllatunud, kui teravalt ta kõike vaatas ning kui huvitunud ta oli ning kui pingsalt ta kuulas minu juttu! Annabel näiteks kartis temavanusena. Olen ise natukene pettunud – kuhu on kadunud kõik purki pistetud surnud beebid??

Annabelile meeldis taskulampidega kollane tuba ning Sass oli vaimustunud muidugi ka veemängudest ja teadusteatrist. Ma ei oskagi tuua välja midagi, mida lapsed poleks nautinud. Tõmbasin enda koos Sassiga ka köit mööda üles lae alla: Sass oli näost punane, nuttis, karjus (ta vist kardab kõrgust) ning lubas KOHE minema minna, kuida all jõudes pühkis pisraid, oli 3s solvunud ning jätkas uue ja põneva avastamist. Lõpuks oli ka see hirmus kogemus tema jaoks meeldejääv ning pakkus emotsiooni, tagantjärele oli tal tegelikult vahva. Minule emotsioonid meeldivad, sest see loob sideme ja TUNDE – selle, mis pokudelgi.

Tahan lastega veel enne vaheaja lõppu ujuma minna, seekord siis TERVE perega, et ka väikesed saaksid elevust ja rõõmu ning et Sassil oleks mida jagada.

Suvest saadik on Annabel ja Sass oodanud uue Mario mängu turule saabumist. 20.oktoober oligi siis SEE päev kui see müüki paisati. Mõtlesin küll, et see rändab Jõuluvana kingikotti, aga siis jälle süda sulas ja andsin selle neile kätte. Mul on tõelisel hea meel, et nad on nii lahutamatud ning ühtlasi nii erinevad, kuid teisalt jälle nii sarnased. Armastavad ja kaklevad ning mängud toovad selle hea ning halva kõik korraga esile – see ühtaegu nii frustreeriv kui ka hüsteeriliselt naljakas.

Mario pisikuga on meie peres vist nakatunud küll julgelt 5/6. Üldjuhul on nii, et pea-aegu igal õhtul mängime rallit ning eile oli see päev kus ka väikesed oma osa nõudsid.

Albert on see nunnuke, kes istub ja ootab kannatlikult ning piiksub vaikselt: “Taha ka, Albert taha ka!” Hagen seevastu ei piiksu ega küsi – ta lihtsalt tuleb ja võtab. Ja jalasoojendusmopp on ka platsis – Freya! Freya on endiselt minu takjas…

Vot. Head ööd!