Ma olen unistuste naine!
Vaatasin eilset Laserit ja lugesin täna Eesti Ekspressi.
Laseri teine pool keskendus hinnatõusule ning inimeste toimetulekule, Eesti Ekspressi artikkel toimetulekule peale kaotust ja sellele, kui paidumatud on seadused.
Hinnatõusust. Ma närin enne tapeeti, kui et lähen ja küsin abi. Õnneks nii kaugel veel asi ei ole, et peaks päriselt abi küsima, aga… Olen vist õppinud viimase paari aasta jooksul säästlikumalt elama. Kokkuhoidlikult toimetamine ei tähenda, et elukvaliteet langeks- see võibolla isegi mitmekesistub!
Viimasel ajal käin tihti poes, pea-aegu, et igapäevaselt. Hea küll, karantiinis istudes tellisin Barborast, aga ka siis üritasin skoorida. Käin iga päev toidupoes, sest ainult nii on võimalik leida maksimaalselt häid diile ja kui aus olla, siis soodushinnaga kaupa ju mitmeks päevaks ette osta ka ei ole võimalik ning minu eesmärk ongi leida koheseks tarbimiseks liha, puuvilju, piima- ja kondiitritooteid.
Tegelikult on olukord nüüd selline, et kõigepealt käin meie kohaliku supermarketi allahinnatud kauba riiulid läbi ja seejärel vaata, mida veel vaja on. Üldjuhul on mul plaan olemas, et mida süüa tahan teha, aga olen paindlik ja plaanist A võib vabalt saada ka plaan A muditud variant. Siinkohal tuleb mainida, et meie kohalik supermarket võimaldab enamikul juhtudel skoorida täiega.
Paar päeva tagasi sain mustikamarinaadis ahjukana -75% allahindlusega. See rändas kohe ahju ja paar päeva hiljem jagus selle lihast ka pitsa tegemiseks. Lisaks tõin veel -75% allahindlusega piima, puuvilju. Pole ka harvad juhused, kui koju rändab sama suure allahindlusega Gustavi kondiitrite tort. Paar päeva tagasi tuli koju näiteks soolakaramelli-mango tort, mida ma täishinnaga poleks never-ever ostnud. Vahepeal ongi nii, et tegelikult ju ei oleks otsest vajadust, aga kui on nii odavalt saada, siis ju kohe peab…
Plaanisin eile lastele panna cottat teha ja mul lihtsalt vedas nii kohutavalt allahinnatud vahukoorega, et tavalise koguse asemel tegin 3x rohkem, sest kui jagatakse “poolmuidu” head kraami, siis tuleb ju võtta ja teha ja süüa. Täna läks näiteks väheke lappama puuviljadega, kui plaaniväliselt tuli koju suur melon, kaks valmis pakitud kotti apelsine, ananass… Ja kõik läksid käiku!
Suvel oli tavaline, et tassisin koju “parim enne” täna liha ja puuvilju ning mitte midagi ei ole tegelikult laias plaanis tänaseks muutunud. Ma tassin endiselt koju allahinnatud toidukaupa, otsin parimaid diile ning toimetan nii, et hetkel me ei tunne millestki puudust. Ok. Lastele riideid on antud meile niisama ja ka see kergendab oluliselt meie toimetamist. Aitäh!
Inimesi on igasuguseid ja ka hiljuti on tulnud kokku puutuda inimestega, kes tõsimeeli mõtlevad ja ütlevad (!) välja inetuid asju… Näiteks: suurpered saavad ju toetus, mis teil üldse häda peaks olema; mis tehakse siis lapsi, kui ei suudeta toime tulla.. Ma ei räägi siin kindlasti meie pere toimimisest ja toimetulekust, ma räägin siin inimeste väljaütlemistest… Konkreetselt see laste tegemise asi oli viimati teemaks ühel koosolekul, kus üks kitsarinnaline tädi avaldas sellist arvamust valjuhäälselt. Sai talle siis selgeks tehtud, et täna on nii ja homme teisiti, et täna ollakse majanduslikult kindlustatud ja homme kukub kõik kokku jne. Ja see sama tädi oli vist ka see, kes tõi välja selle toetuste asja. Õnneks ta ei teadnud, kui palju lapsi mul on…
Lihtsalt kokkuvõtvalt nii palju, et elu ei ole must ja valge…
Lastekliiniku sotsiaaltöötaja küsis siiralt, kuidas meil läheb ja see oli tegelikult hetk, kui avastasin, et meil läheb tegelikult väga hästi: lastel on kõht täis, kõik käigud saavad käidud, katus on pea kohal, riided seljas ja natuke rohkemgi veel. Et kuidas meil siis läheb? Hästi. Väikestel inimestel läheb alati hästi, neil on väiksem aju ja väiksemad soovid, nad ei oska lihtsalt tahta ja soovida. Või ei julge.
Lihtsalt kõige kõrvale, et ma olen enese jaoks olnud alati ebaoluline, et kõik tulevad enne mind. Ok, see kehtib ikka minu laste kohta, kes tulevad oma vajaduste ja soovide poolest alati enne mind. Alati. Ja nii ma siis kõndisin ühel päeval kodus (!) trussikute ja t-särgi väel ja mõtlesin, mis ma jalga panen, sest mul on kaks paari korralikke teksaseid ja ühed dressipüksid. Dressid olid pesus ja teksaseid ei raatsinud jalga panna, sest need olid puhtad ja liiga korralikud kodu jaoks. Loo point on see, et ma lihtsalt ei ole raatsinud endale osta kodu jaoks mingeid suvakaid pükse juurde. Mitte, et mul võimalust ei ole, vaid ma ei raatsi iseenda jaoks kulutada.
Siit edasi. Ma olen unistuste naine, keda on odav pidada: juuksurisse satun heal juhul kord aastas, maniküüri ja pediküüri teen ise, meiki kasutan minimaalselt, trenniklubisid ei nuuma ja riides käin nagu kaltsakas ja enda ülalpidamisega saan ise hakkama. Silmale valus vaadata, aga vähemalt olen odav pidamiseks.
Eesti Ekspressi lugu on juba varem oma sisu poolest meediast läbi käinud ja ikka pole midagi muutunud. Ametnikud tõdevad, et olukord on ebaõiglane ja kurb, aga mitte midagi teha selleks, et oleks teisiti, et oleks parem.
Nagu juba eelpool öldud sai, siis ma söön enne tapeeti, kui tulen ja palun abi.