S**t, vesi ja wc-paber.

Hagenil on kombeks üksinda vannitoas mängimas käia: keerab ukse lukku ning asjatab autokestega vaikuses ja rahus. Olgu, eks aeg-ajalt tuleb ette ka, et tal tulevad pähe toredad ideed, aga pigem käib ta seal nautimas oma mänguasju ja aega iseendale.

Hagenile meeldib muidugi ka häda number 2 teha pisikesse potti, mitte suurde, vaid väikesesse, just nimelt oma sinisesse titapotti. Tuligi mehike lasteaiast, sulges ennast vannituppa ning tuli minu juurde veidikese aja pärast kaebeldes, et sukapüksid on märjad. Olin töölt tulnud paariks tunniks koju ja valmistusin uuesti öövalvesse minema ning ma lihtsalt ei jõudnud juurelda selle üle, kuidas need sukapüksid märjaks said. Kiskusin märjad sukakad Hagenilt jalast ning palusin tal need pesumasinasse viia. Kõik. Natukese aja pärast saabus pissihädas Sass ja teatas, et vannituba uputab. Jah. Keset vannituba hulpis lainetes pisike helesinine täis situtud pissipott. Hagen tegi häda number 2 ning viisaka mehena pühkis peed. Perset. Pühkis nii, et suur pott sai tihkelt paberit täis topitud – ikka nii, et terve rull sisse ja siis veel pealegi. Aga iga kuritegu vajab varjamist ning jäljed peitmist. Nii hakkaski Hagen vett peale vajutama, ikka veel ja veel ning ikka veel ja veel…

Kaevusin küünarnukini potti ning tõmbasin kuriteo ühes kõigega välja ja asusin põrandat kuivatama. Väike elamus enne öövalvet.

Mõtlesin siin, kuidas inimestele meeldib luua illusioone: olen nii edukas, nii õnnelik, kõik on hästi, kõik on nii tore, mul on maailma kõige ägedam töö, kõige andekamad lapsed, kõige parem mees, kuidas ma ise olen see kõige-kõigem.

Ma ei oska. Ma ei viitsi. Ma ei taha.

Ma püüan, aga mitte piisavalt. Ma olen kohati ikka täielik tõbras, nagu maksimaalselt, kes oma paha tuju foonil teeb liiga neile, kes seda pole ära teeninud. Ma olen ikka paras idioot. Idioot, kes ütleb ja ei mõtle ja siis pärast mõtleb ja kahetseb ja ei jõua ära kahetseda. Ma usun, et peale surma on tühjus, vastasel juhul põleksin ma põrgus ereda leegina.

Käisime Albertiga psühholoogi juures ja nüüd logopeedi vastuvõtul- ootan kokkuvõtteid. Alberti jaoks on iga käimine “elamusreis” ning tädidega “mängimine” on vahva. Albert on superluks poiss! Iga haiglaskäik saab jäädvustatud selfidega, premeeritud poeskäikudega. Lisaks käime ikka minu kotikapist kommi või küpsist otsimas ja põske pistmas. Koju jõudes olen alati surmväsinud, sest see “kõik on nii tore, tädidega mängima, nii äge, nii vahva, nii lahe,” väsitab. Meeletu pingelangus peale igat käiku.

Albert on vahva poiss, kes tegutseb ja toimetab nii palju, nõuab kalli ja musi tahab alati suule. Albert on tegelikult mega rahulik ja mõistlik poiss. Mõne erisusega, aga ta on mega! Ahviarmastus või nii. Ahjaa, haigus tõi kaasa pehmema kõhu ning Albert pidi looduse sunnil ennast kergendama – oh, te ei kujuta ette, kui solvunud ta oli, isegi ilma Microlaxita.

Sassist ka. Sassile lükati vastlapäeval vastlakukkel sööklas näkku. Oma klassi tüdruk. Teatud nimed käivad “laual” nädalas korduvalt- on teatud tüdrukud (!) ja poisid, kes on…eee.. omamoodi? Nojah, selle “vastlakukli-tüdruku” ema rääkis Covid-19 ajal, et ta pole kunagi käsi pesunud ning pole ka haigeks jäänud ja see kõik on väljamõeldis – vaadaku me YouTube! Klassijuhataja lahendas olukorra ning andis kõigile asjaosalistele teada. Muidu on Sass tubli, hinded on korras, korvpall ja robootika on rõõmuks, lugemise on lõpuks selgeks saanud ning käekiri on kohutav. Vähemalt on tal käekiri… Vähemalt ta kirjutab. Muidu on ta meil jätkuvalt sama emotsionaalne nagu tema esivanem – geenid.

Annabelil on jätkuvalt kõik viied. Teatas mulle, et ta vihkab (!) ajalugu ja geograafiat. Ja see on ok, kõik ei peagi meeldima, aga see-eest meeldib talle matemaatika ja kehaline ning imelikul kombel tundub, et ka füüsika on tema jaoks tore.

Lauri küsib järjepidevalt, mis ma sünnipäevaks tahan. Uusi tisse, Elleri tisse.