Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Pealkirjata

Alustuseks midagi ilusat: pildid on ilusad. Meil on kooli juures madalseikluspark ja Alexanderile meeldib seal kohutavalt ronimas käia. Noh, kodust kiviga visata ja tegelikult suisa lust, et meil selline võimalus seal käia just täpselt siis, kui hing ihkab ja tahtmine peale tuleb. Väikesed poisid on veel liiga väikesed, aga usun, et Hagenile meeldiks seal suuremana ka turnida. Alexander ja Hagen on hästi sarnased ja oskavad elu nautida. Hagen tunneb näiteks huvi juba jooksuratta vastu ja tegi eile oma esimesed katsetused. Albert on Hagenist 1,4 aastat vanem, aga karjub jooksuratta peale. Albert karjub kiigu peale ka, aga Hagenile näiteks kiikuda meeldib. Alexanderile meeldib ka. Albert üldse karjub kõige ja kõigi peale. Nagu…. Mul viimasel ajal puuduvad sõnad. Mul üldse puudub viimasel ajal ka mõtlemisvõime, sest see karjumine on viinud mult viimase.. Mina ei karju, Albert karjub ja ma ei saa aru. Vahepeal ei tahagi aru saada, puhtast jonnist, puhtast trotsist. Lihtsalt ei taha mõista ja olla mõistlik.

Albert on veel selline, kes saab kurjaks ja hakkab laamendama. Täna näiteks vihastas ja tahtis talle ettetõstetud salatikausi põrandale visata. Ta loobib mänguasju, lusikaid ja kahvleid- kõike, mis kätte satub ja parajasti ette jääb. Ja ta ei halasta. Mina jällegi ei saa aru, mis teda ärritab ja miks ta röögib. Miks kõik lapsed ei võiks olla nagu Hagen või nagu Annabel või nagu Sass, miks mõni laps on nagu Albert??

Väikesed poisid on tegelikult haiged ka, aga see ei vabanda Alberti pöörasust. Tegelikult ma isegi saan mõnikord Albertist aru, sest ta tahab rahu ja vaikust ja ise tegutseda, aga siin ei ole kunagi rahu ja vaikust ja siin ei saa kunagi ise tegutseda. Alexanderit näiteks Albert ei usalda absoluutselt, aga siin on ka Alexander sajaga süüdi, sest ta koguaeg kakub ja kisub ja kiusab. Kui Albert lõunaund magab, siis Alexander käib ja küsib nagu haige jänes, et mis tituśka teeb. Ta ei jõua ära oodata, et vennas üles ärkaks, aga samas ei oska ta ka Albertiga normaalselt mängida ja suhelda… Ja kui parasjagu Albertit kakkuda ei saa, siis kakub Hagenit. Hagen ei karju muidugi iga asja peale nagu Albert.

Tegelikult, Hagen karjub küll, aga ta karjub siis, kui midagi saada tahab. Ei, ta ikka ei karju, ta kriiskab. Tegelikult on Hagen muidu maru muhe ja rõõmsameelne poiss, lihtsalt pesamuna ja seega hästi ära hellitatud. Siin hakatakse multikaid käima panema ja Põrsas Peppa on teemas. Mul tuleb öök peale. Mul tuleb öök juba ainuüksi lastekanalite hääle peale. Sihuke ajuvaba jura käib tunnist tundi ja minutist minutisse ja see käib närvidele.

Kõik käib närvidele. Näiteks koristasin ma Alexanderi toa ära ja viskasin hästi palju mänguasju minema. Kaks suurt kotitäit mänguasju rändas prügikasti, riiulid said korda, mänguklotsid ja lelud sorteeritud ja… Tuba oli peagi endine ning on seda ka praegu, sest ma lihtsalt ei suuda seda uuest korda teha. Ma ei taha! Alexanderil vedelesid banaanikoored laua peal ja nii mitu päeva, sest ta lihtsalt ei koristanud neid ära. Korduvalt ütlesin, korduvalt palusin ja ei midagi. Lõpuks läksin endast välja ja alles siis visati need koored minema. Eile pesin Alexi voodi riided ära ja ta ei käinud eile õhtul pesemas ning maandus mustade riietega magama. Läksin enne südaööd käterätte pessu viima ja avastasin räpase lapse puhaste linade vahelt. Te ei kujuta ette… Ajasin Alexanderi üles, see muidugi ulgus nutta ja kupatasin pessu. Mul on nii kõrini. Ta absoluutselt ei kuula sõna, ta absoluutselt ei austa minu tehtud tööd ega pingutusi. Tänamatu!

Mul siin vahepeal tuleb häid pealkirju, mida uuele kirjutisele panna ja siis ma unustan ära, mis see hea nüüd oligi…. Kui ma kirjutaks pealkirjaks, et kõrini, siis oleks see eksitav, sest mul ei ole kõigest kõrini, mul on kõrini lihtsalt sellest karjumisest ja röökimisest, lastest mul kõrini ei ole. Mul on kõrini, et Alexander ei kuula sõna, aga mul ei ole kõrini lapsest endast. Mul on kõrini sellest, et ma nagu olen ja ma nagu ei ole ka. Mul on kõrini oma magistritöö kirjutamisest, sest tegelikult mul ei ole rahu ja vaikust. Ja kui mul oleks rahu ja vaikus, siis ma ilmselt magaksin, aga ma ei maga, sest mul ei ole rahu ja vaikust ja ma ei saa kirjutada mõtestatud teksti. Hea küll, töö on pm valmis, aga nüüd on vaja viimistleda ja lihvida, aga siin ei ole võimalik teha peenhäälestust. Ma ei saa mõttega oma tööd lugedagi, rääkimata kirjutamisest, parandamisest, lihvimisest…

Selle lühikese aja jooksul, kui ma siin kirjutasin, sittus Hagen põrandale. Jah, tal ei ole mähet jalas, sest tal tekivad tagumikule ülikiiresti villid ja need villid hakkavad veritsema ja teevad lapsele valu ja kõige selle pärast ta peab saama tagumikule õhuvanne. Niisiis, selle kirjutamise jooksul olen ma koristanud põrandalt sitta, kasinud Hagenit, kuivatanud kust ja kohvi. Jah, ajasin kohvitassi ka ümber. Selle aja jooksul on Albert korduvalt karjuma pistnud, selle aja jooksul lõi ta Hagenit ja viskas ruumi teise otsa suurest vihast oma joogitassi. Mis veel? Ei mäleta….

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.