Elu,  Emotsioon

Elu

Alustan millegi naljaka, siira ja armsaga.

Laupäeva hommikul tõusin voodist ja astusin kogu oma ilus terrassile. Ilu: öösärgis, värskelt voodist tõusnuna, juukse pealae peal krunnis ja loomulikult segamini magatud ja turris. Lauri sahmerdas midagi õues ja ma läksin teda tervitama ja niisama vestlema ning nõjatusin kogu selle tegevuse tegemiseks üle terrassi ääre. Veelkord: kogu oma ilus. Meie naabrimees astus järsku õue, viskas muheda naeratuse saatel käppa ja nii me siis tervitasimegi. Mul oli nii piinlik, et katsin näo kätega ja häbenesin. Ütlesin, et mul on nii piinlik, et ta mind nägi öösärgis ja sassis juustega nõiana. Selle kõige peale hakkas Lauri kõrvalt naerma ja teatas: “Ma olen juba harjunud!” Nagu wattawakk. Ei, ma ei ole pahane, ma ei ole kuri, ei ole solvunud, sest see kõik oli nii siiras ja nii kontekstis ja tegelikult armas. See on elu! Ja see väärib siia kirjutamist, sest ma nagunii unustan selle millalgi ära, sest…

…sest mul on parim enne möödas. Jah, see kõlblik kuni käib küll veel, aga see parim on läinud. Ma olen kasutatud, kulunud, tuhmunud ja väsinud. Ma ei sära, ma unustan. Ma ei ole enam see, kes olin mõniteist aastat tagasi: ma olen mõniteist kilo raskem, mõniteist aastat vanem ning nelja lapse võrra rikkam. Minu süütenöör on lühike, ma ei viitsi niisama tuult tallata, mul on oma ettekujutus ja omad nõudmised. Mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega- tõsi! Naine on vein, mis läheb aastatega ainult paremaks- müüt! Aga juukseid võiks vähemalt enne majast väljumist ikka kammida… 😀

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.