Väga pikk lugu

Mida teie tegite 12. mail, pidasite emadepäeva, käisite kalal?

Meie lõpetasime 12. mail aia ehituse. Meil oli tänava kõige koledam aed, lihtsalt prioriteedid olid nende aastate jooksul teised ning alles nüüd jõudsime siis selleni. Lauril oli idee ja läks täpselt tema rada, selle vahega, et minul on pidevalt tempo ning sellel saatuslikul nädalavahetusel kräunusin, et pühapäevaga tuleb ära lõpetada. Lauri saagis lippe koos kuke ja koiduga ning Annabel ja Sasski tulid appi laudade otsi lihvima ja immutusvahendi sisse tupsutama. Mina ja Lauri toimetasime siis 2 akutrelli välkudes. Valmis! Lõpuks ometi natukengi rohkem privaatsust, võibolla kujutan seda endale ette, aga las ma siis elan oma mullis.

Kamba peale tellisime multśi ja kõik peenrad said kaevatud, mõni rohkem, mõni vähem, aga tekstiil ehk hoiab suurema umbrohu eemale ja multś andis peenardele ilusa välimuse. Ja ma põlesin niiiii ära: laupäeval sain joodikupäevituse ja siis päev pärast seda põletasin rante – õnnestus suisa nii hästi, et nahk maha tuli isegi peale kahte nädalt õhetan veel takkajärgi. Seda kõike siis nädal enne aiaehituse lõppu.

Ja te ei kujuta ette, kuidas ma valutasin selga ja liigeseid. Noh, see päikesepõletus polnudki iseenesest valus, sest ma pidevalt söön õhtuti erinevaid kokteile sisse… Nüüd on jäänud veel kivi maha laduda, aga sellega võtame tasapisi ja maru rahulikult, sest enne peab Lauri provva projektid ära lõpetama: laste liivakast ja mänguväljakud.

Olen juba eelmisest aastast saadik jauranud, et poistele on vaja suurt liivakasti: Lauri pidas plaani aiaga ja kiviplatsiga ning mina rääkisin ainult suurest august ning liivast ja poistest. Ei mingit järeleandmist selle vahega, et lisaks 3 x 5 meetrit liivakasti ehitusele ootavad kokkupanemist ka 2 mänguväljakut: ronila ja kiik koos liumäega. Seda oli vaja! Albert ootab nagu õnnistust, et uus liumägi kokku saaks. Lauri on maru põhjalik ning ehitab liivaaugule korraliku karkassi ning mänguväljakud ootavad selle kõige taga. Ma olen tohutult kärsitu: mul on idee ja ma tahan seda kiiresti saada realiseeritud. Lauri on see-eest põhjalik ja rahulik, teeb 1 kord ja korralikult, 100 (mitte 7!) korda mõõdab ja alles siis lõikab. Kui ma endast üle suudan olla ja oodata, siis saab tulemus korralik ja ma olen rahul. Aga kurb ongi see, et meil on palgatöö ja pole aega selle kõrvalt kiiresti unistusi realiseerida. Lauri teeb üksinda ja me teeme koos, noh, tal pole rohkem abilisi lihtsalt võtta, aga sellel ühel ja ainsal on veel lapsed ja lillepeenrad ja kasvuhoone ja muru ja must pesu… Noh, ja siis kõik sinna vahele. Ja me oleme üksi, ei, me pole kunagi üksi, sest meil on Annabel ja 3 poissi, kellest mõni on suisa mitme eest!

Näiteks Sass. Ta on mega nunnu ja siis sihuke sitapea, et anna olla. Koristab? Ei ja kui, siis suuuuuure pahanduse ja karjumise peale. Mängib väikeste vendadega super armsasti ja siis sekundi murdosa pealt ajab nad röökima ning kiljub ja möirgab väiksete kisendamise saatel ka ise. Kuulab sõna ja siis tegelikult ei kuula ka. Õpidud? Jaaa, alati ning siis kui stuudiumisse vaatad, siis jeee tal õpitud oli… Ning siis hakkad otsast tema tegematajätmiseid klattima, jahid kadunud jalanõud, tegeled mütsiskandaaliga ning muude pseudoprobleemidega. Ning siis tuleb ja toob ta mulle lilli: korjas ikka ja jälle tulpe ja nartsisse ning köitis neid muudkui aga mingi mulle tundmatu kollase maltsaga kimpu, ilusasse kimpu ning tõi silmade särades mulle. Süda sulab ja siis tuleb jälle peale ahastus, milliseks põrsaks ta suudab ennast hetkega keerata.

Annabelil on kõik viied ning kooli lõpetamise puhul on talle plaan arvuti kinkida. Sass tõmbas sae käima teema, et miks Annabel saab ning tema ei saa. “Mida mina saan,” küsis Sass nõudlikult. “Sooja käepigistuse,” vastasin tuimalt mina ning tüli alagas. Tüüp ei saa aru, et Annabeli panus ja pingutus on väärt premeerida, tema jaurab, et miks ta peab olema Annabeli sarnane, miks ta ei või olla erinev, kas tal siis ei ole õigus olla teistsugune ning ta ka pingutab… Pingutab ta jeee….

See oli nii naljakas, kui minu kõige suurem pingutaja sai mingis keskkonnas lahentatud ülesannete eest nelja ning ta selle peale närvi läks. Üks näkane neli, mis ei muud midagi, mingi täiesti tühnie asi ja Annabel oli pöördes. Ta ise on nii uhke ja õnnelik, et kõik kokkuvõtvad hinded on aasta lõikes viied, sinna juurde tublid tulemused olümpiaadidel. Ta on lihtsalt ülivõrdes.

Albert ja Hagen toimetavad kahekesi vaikselt ja neil on tekkinud oma ühised mängud, aga kui silmapiirile ilmub Sass, siis tuleb kisa ning tüli. Väikesed on toimekad, keeravad palju jama, aga toodavad ka palju rõõmu.

Hagen on lummatud Alexanderi eeskuju järgides söögitegemisest. Pudru keetmine on käpas, samal ajal vaatab vennas Albert multasid või rallib autodega kõrvaltoas… Albert ei tunne absoluutselt köögi vastu huvi, aga sööb kõige eeskujulikumalt…

Mul oli idee, et tomatite alla ostan räime. Räime ei saanud, aga armas abikaasa organiseeris tööd tehes hoopis muid kalu, mis siis porikärbeste ja haisu saatel tomatite all oma haua leidsid…

Ja emadepäeva puhul käisin siidi maalimas, et Mammale eenda käekeste maalitud sall kinkida. Vot siis, seekord sedasi.