Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Läbi raskuste tähtede poole

Annabel lõpetas kooliaasta puhta viielisena ning see pole tegelikult meile mingi uudis, et ta on mega tubli. Ta ise arvab, et ma ei tunnusta teda piisavalt. Tunnustan! Ma väga hindan Annabeli pingutusi õppetöös ning panust koduse tsirkuse ohjamisel.

Eile käisid mul lõpetamise puhul külas SÕBRAD ning Annabel toimetas poistega. Alexander oli eile haige ning seega ei saa teda seekord dresseeritavate tsirkuseahvide hulka lugeda, aga ahve oli kaks ja need kaks metsikut tüüpi ei olnud eile kõige paremas tujus. Albert seltsis alguses meiega, aga kui ta sujuvalt Annabeli ja Hageni seltsi lükkasin, hakkas ka tema oma pahameelt ja rahulolematust Annabeli peal välja elama. Õhtu lõpuks, kui ma tuppa maabusin ning KÕIK mehed juba magasid (välja arvatud Alexander, kes teatas, et ta oksendas väikeste poiste plastikpange, sest Annabel oli pesus), olid Annabelil silmad veekalkvel ning sugugi mitte suurest õnnest- ta oli pahane, etteheitev ning väsinud.

Pesin täis oksendatud pagne puhtaks ja istusin Annabeli kõrvale ja lihtsalt rääkisime. See vaene hing ei teadnud, et ma olen ALATI teda kiitnud ja tunnustanud teiste ees- kõigi ees. Annabel ei ole iseenesest mõistetav lapsehoidja. Jah, ma kasutan teda vahetevahel kurjasti, sest ma tean, et ta saab hakkama ja teda saab usaldada. Annabel on hästi kohusetundlik ja suure südamega. Ta on õnnetu, et väikesed poisid tal seljas elavad, aga ta on ise süüdi, sest ta tormab alati esimesena nagu pistrikupoeg kohale, kui keegi röögib. Kui keegi teine sülle ei võta, siis Annabel ikka võtab, kui keegi teine sind sinu suure ego tõttu lohutama ei jookse, siis Annabel ikka lohutab ning väikesed tsirkuseahvid ei ole sugugi rumalad…

Mina näiteks ei suuda iga nende kraaksatuse peale tormata, neid sülle tõsta ja… Ma lihtsalt olen väsinud ennast jagamast. Meil käib siin pidevalt mingi röökimine. Täna üürgab näiteks Hagen nagu segane. Ok, ta on ka haige-oksendas ning ilmselt on tal samuti paha olla nagu Alexanderilgi, aga ma ei taha vahepeal mõista, ma olen väsinud. Ma saan aru Annabeli frustratsioonist, mõistan tema emotsioone ning lubasin talle, et ausalt, nüüseks on pidustused läbi. Annabel tunnistas, et tal on nii hea meel, et mul oli tore, et mul on sõbrad. Mul on ka hea meel, et mul on nii suure südame ja mõistmisega tütar! Annabel, läbi raskuste tähtede poole!

Minul ei ole õdesid ega vendi ning mingil hetkel jään siin elus üksi ja mul ei olegi reaalselt väga lähedasi inimesi peale minu oma pere, aga Annabelil on vennad ja koos nendega ka ühised mälestused! Praegu võib ju olla kohati üle mõistuse nõme, aga kunagi ehk oskad nendest närvi ajavatest hetkedest rõõmu tunda.

Kui mind ei ole läheduses, siis meil on reegel, et ütlen alati, kes vastutab: “Annabel vastutab!” See on eelkõige siis Alexanderi jaoks, et ohjata tema tahet ise mõelda ja ise korraldada. Kui Annabel vastutab, siis tähendab see üheselt mõistetavalt, et Annabeli sõna peab kuulama ning see reegel toimib.

Esmaspäeval tuleb Mamma tsirkust ohjama, aga ma kardan, et Annabel on ikka vastutav, sest ta peab veel lisaks poistele ka Mammat ohjama…. Mina lähen esmaspäeva potensiaalse töökohaga tutvuma: et kuidas töö käib, mida tehakse, kuidas tehakse jne. Vb see polegi minu jaoks, ma ei tea, aga vestluse järel kutsuti vaatama ja eks oma silm ongi kuningas… Eks ma vaatan ja otsin ja kompan. Hagen saab juulis 1,6 aastaseks ning koos sellega ongi mul aeg minna tööle. Eks puhvrit ole ka natuke tekitatud, et tegelikult saan siin mõnuleda veel sügiseni, aga vaikselt tuleb hakata ennast liigutama. Alexander läheb sügisel kooli ja väikesed poisid lasteaeda ning eks seda harjumist ja harjutamist ole omajagu kõigil meil. Siinkohal olen väga tänulik meie lasteaiale, et nad tulid vastu minu soovile väikesed poisid ühte rühma panna! Aitäh!

Maakas sattus mingil hetkel linna kaltsukaid väisama. Tegelikult oli mul muud asja ka, aga koos nendega tuli need vajaduspõhised käimised ka ära teha ja… Vajadus? See on pigem selline ürgne kutse, et minna kaltsukasse. See on selline tung nagu siis, kui närvid on läbi ja silme eest must ning mets kutsub, et PEAB saama metsa, muidu saabub maailma lõpp või midagi sellist- käid ära ja süda on rahul.

See body Hageni seljas on 50 senti, välja näeb nagu tuttuu ning selliseid riideid sain talle omajagu, mõned asjad veel Albertile, siis Alexanderile, ühed nahast uueväärsed Vagabondi kingad endale. Need kingad olid mulle preemiaks tubli töö eest- poiste garderoob sai uue ilme ning mina olin välja teeninud midagi ka endale. Võtke ja lugege, et rott… Asi on põhimõttes, mitte rotinduses. Meil kulub siin riideid palju, just, kulub, sest neid plekitatakse, augustatakse. Teine pool on kasutatud riiete puhul ka see, et neid on ikka enne meid juba pestud ja seega näeb ära, milliseks on riie muutunud kasutades. Ma tõesti ei ole nõus ostma kiirmoodi ning peale esimest pesu avastada, milliseks kaltsuks on muutunud asi ise… Mõttetu!

Lõpetuseks veel natuke minu põhikooli lõpetamisest. Alexander on uhke poiss ja teab, et tema emme lõpetas kooli ja oskab lõpuks lugeda- väike huumorinurk, aga kui keegi küsib, et mille ma lõpetasin, siis ütlen süüdimatult, et põhikooli. Siis, kui mina ringi sahmerdasin, toimetasid kodus Mamma ja Vaike ning sättisid õhtuseks istumiseks laua valmis, Lauri toimetas lastega ning mina sain otsi kokku tõmmata. Meil oli peale väga ametlikku osa veel pidulik vastuvõtt teaduskonna poolt ja see oli miskit, millest ma ei tahtnud loobuda. See oli just kui hüvastijätt. Teaduskonna juhataja surus kätt ning ütles, et läbi raskuste tähtede poole. Just nii, läbi raskuste, aga ikka edasi. Loll, aga visa. See viimane on minu enda täiendus, väikese tõeteraga.

Pilt ise pole teab mis kunstiteos, aga see on mälestus ühest väga olulisest kaasteelisest, kursavennast. Tema on Ken ja ma olen talle tänulik, et ta oli alati olemas, kui mul oli vaja marutada, mõtteid selgeks vahutada, niisama muljetada ja jagada, küsida ja arutleda. Paljuski ka tema eeskujul tuli lõpuni rühkida. Ken on spordipoiss, olemuselt ründaja, kes hüppab asjadele kallale ja nui neljaks viib alustatu tubli pealehakkamsiega lõpuni. Tema sihikindlus, tarmukus, tarkus ja… ma ei oskagi lõpetada, see viimane on miski, mida ei saa kirjeldada. Ei, see ei ole armastus, aga see on pigem austus, imetlus ja eeskuju. Katsuge see kõik mulle palun üheks sõnaks kokku panna. Keni eeskuju oli ees ja tuli rühkida lõpuni. Eeskuju on üks, aga perekonna toetus ja mõistmine on sama olulised. Inimene on karjaloom ning vajab liigikaaslaste olemasolu ja toetust.

Et i-l oleks täpp, siis minu tänusõnad kõigile asjaosalistele: perekond, õppejõud, sõbrad, tuttavad, Ken ja teised kursakaaslased, kaasteelised… AITÄH, oli uskumatult võimas lend!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.