Hull aeg

Ei, ma ei ole tööl, olen kodus, või siis noh, see siin on kohati hullem kui töö. Nagu ma ühele härrasmehele ptlesin, siis olen haigete lastega kodus – teen ka seda tööd. Hakkas pihta eelmisel nädalal ja ma ei näe lõppu. Olgu öeldud, et Lauri on terve selle nädala olnud õppereisil ning nii ma siis maadlen kogu selle hullusega.

Praegu näiteks üks rallib pissihaisu saatel oma punase autoga mööda tuba ning pistab aeg-ajalt röökima, et “kiki, emme kiki läks” ja siis ma pean saama tema fantaasiamängust aru ja seda autot parandama tormama, aga kui õigest kohast autot ei paranda, siis röögib ta veel rohkem. Ma nimesid ei nimeta. Üks magab diivanil, üks vaatab mingit filmi jänestest ja keerab vinti pissihaisusele mister iksile juurde, üks esitab küsimusi ja tuhnib oma segamini riidekapis. Ma nimesid ei nimeta.

Hagen keeras eelmine nädal oksendama, siis Annabel, siis Sass, Albert järgmisena ning nüüd uuesti Hagen. Sinna otsa siis Hagen palavikutab ja nad Albertiga köhivad nagu segased, Hagen kõige hullemalt ikka kõõksumise ja öökimiseni. Ma siin pean plaani, et kuidas ma Laurit karistaks või siis ennast premeeriks üleelamiste eest. Ideid?

Käisin Albertiga Kliinikumis psühholoogi vastuvõtul. Üllatus-üllatus, aga Albert ei saa kõnest hästi aru. Ülla-ülla, aga ta ei saa aru keerukamatest ülesannetest. Kui küsida, mis värv sulle meeldib, siis vastab laps, et talle meeldib vorsti süüa. See oli siin lihtsalt Albertisse mittepuutuv näide. Kui Albertilt küsida, et mis värv talle meeldib, siis ta vaikib või ajab oma asja edasi. Nii oli ka testide tegemisega, et ta ei saa aru mida ta tegema peab ja suure punnimise ja kõrvalise abiga suudab mõned ülesanded lahendada. Albert on 4.4a, aga oma arengus on ta sihuke 2,5-3aastane – mulle isiklikult tundub, et selle vanusega võrdlemisega on küll Albertile liiga tehtud, sest minule ei tundu ta nii titt ja rumal. Ma näen, et tema sees on rohkemat kui välja paistab, aga samas Hagen näitab välja temast juba rohkem.

Praegu istun Alberti kõrval ja ootame häda number kaks ja sedagi Microlaxi abiga, sest seda number kahte pole meil külas käinud üle nädala. Albert karjub mulle läbi pisarate, et ma pean minema tuttu.

Jah, nüüd mõni loeb, et ma rikun seda teist ja kolmandat lapse seisukohalt. Kui ei meeldi, pane kinni, siiralt.

Ei, tegelikult olen ma ise ka mõelnud, et miks ma kirjutan Albertist selliseid asju avalikult, sest need on asjad, mida tegelikult peaks jätma sügavalt enda lähima pere ringi.

Pidasin ühe pisikese trükipausi ja tegelesin pisatate ja hädaga number 2. See on nüüd nimekirjast maas. Albert ärritus ühel ilusal hommikul, kui tema hommikusöögi koha peal oli Hagen, sest see on tema koht ja Hagen ei käi sinna. Siis vihastas ta täna hommikul selle peale, et ma panin pudrul lebavale hapukoorele soola tema nähes. Olgu öeldud, et viimastel päevadel teen hommikusööki valdavalt koertele ning ka lõunasöök lendab suuresti penidele. Alexander näiteks kaks päeva järjest sama toitu ei söö. Olgu, praegu vaevab neid isutus ja eks olen ka ise süüdi, et tervele külale vaaritan, aga vähemalt on Latte ja Freya (Iia) rõõmsad.

Midagi ilusat ka. Kui häda ajab härja kaevu, siis meid ajas see õue ja apteeki. Vähemalt oli vaheldust.

See oli küll jupp aega tagasi, aga Alexander oli meile jälle pargist küttepuid koju vedanud ning Albert ja Hagen kiskusid ühe roika pärast. Võitis teadagi, kes.

Ma siin täitsin haiglas käimise järel Achenbachi küsimustikku ning Albertis pole kübetki halba: ta on üdinisti pehmeke ja hea kes laseb endalt võtta ja kiskuda, ennast kiusata ja juhtida ning on ise täiesti kaitsetu ja abitu. Tema ainsaks ja kõige võimsamaks relvaks on tema hääl- ülekohtust tingituna karjuda ja kõrvalist abi oodata. Kõik meie lapsed on abitud ennast kaitsma, Hagen nende hulka muidugi ei kuulu, sest tema tahab ja saab ja kui ei saa, siis võtab ise ja jõuga ning kui muidu ei saa, siis annab matsu ka ning muidugi röögib. Kas matsu anda on ok? Jah, on, sest nende kolme pealt näen selgelt, et häälest üksi jääb siin elus väheseks.

Albert on praeguseks minu peale hingepõhjani solvunud, sest teda sunniti number kahele. Iga kord tunnen, et see on tema jaoks midagi nii ebaloomulikku ja alandavat.