Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Siis, kui sõnadest jääb väheseks.

Eile oli siis see päev, kui ma taaskord üllatusin. Nende aastatega on juhtunud see, et mind väga ei üllata miski. Närvid on terasest, kahe kõrva vahel ulub jäine tuul… Eile tundsin, kuidas see viimanegi kannatusenatuke tahab vägisi kõrvadest välja voolata.

Alexander sai eile koduarestist priiks: käidi kooli juures ronimas, Oskaril külas, söödeti väikevennale kulbiga soola sisse. Jah, Alexander söötis Hagenile terve lusikatäie soola sisse, mille peale siis viimane metsikult karjuma hakkas, kätega vehkis ja terve elamise täis oksendas. Hagen oksendas kokku 6x. Ma ei kujuta ette, mis võis Alexanderi peas toimuda, et sellist kuritegu sooritada. Miks? Ta ei vasta mulle, istub taas koduarestis, konsoolis mängimisest ei või unistadagi ning nii on.

Hagen ja Albert saavad vahepeal lusikaotsaga suhkrut, nad ise küsivad ja eks ikka saavad ka ning seepärast siis Hagen selle suure ampsu soola alla neelaski. Väike mees oli pärast nii audis, et tema turgutamisega läks tublisti aega. Õhtuks ta õnneks kosus ning võttis jaanipidustustest rõõmsasti osa.

Meil olid sellised ühised jaanid sõpradega, kus katsime koos laua, istusime, tegime tuld ja… Nii tore oli! Ma olen tänulik nende inimeste eest, ma olen tänulik selle vahetu olemise eest, ma olen tänulik eilse õhtu ja nende rõõmsate emotsioonide eest! Ja ma olen tänulik, et väikesed tited eile kella kümne ajal vaikselt ära kustusid ja lasin meil elada ja olla. Selliseid hetki, kus saab rahulikult istuda, olla ja seltskonda nautida, on vähe.

Natuke pojengivahtu ka. Lihtõielisest valgest pojengist mul kahjuks see aasta pilti pole tehtud, sest see õitses nii varakult ja nii kiiresti, et unustasin teda pildistada, kuigi imetlemas käisin küll. Ja lihtõielistest tumelilladest pole ka pilti, sest need on veel nupus ja nii on. Palju neid põõsaid kokku on? Ma enam ei mäleta, mingi 16 vist ja erinevaid sorte on..eee… äkki 8? Plaan on, et erinevaid sorte tuleb juurde. Kuumad ilmad tapavad kahjuks õied kiiresti ning seda ilu jagub vaid hetkeks. Samas, nüüd on hetk, kus hakkan tegema postitusi segamini lastest ja lilledest, sest roosid alustavad. Ok, pargiroosid on ammu õitevahus ning mõni hakkab juba lõpusirgele jõudma….

Lõpetuseks siis pilt minu emmega, meie Mammaga ka. Kõigile meeldib see suur kollane mairoosi sarnane pargiroos ja kui on vaja koos pilti teha, siis on ikka millegi ilusa taustal. Sry minu koduse väljanägemise pärast, ei mingit sära ja väljanägemist. Seekord on teie ees siis maskita mutt sinises kleidis. Kui tekib küsimus, kas juuksed on loomulikku värvi, siis jah, on küll…

Must ja kasimata laps nimega Hagen- meie maja hurmur ning kõige kõvemini kriiskav väike inimene.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.