Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Mask

Kirjutasin eile õhtul ühe postituse ja salvestasin selle mustandina. Seda ma ei avalda, sest seal on puhas emotsioon, puhas mina ise, valus tõde ja alasti kistud reaalsus. See on postitus, kui mask langes eest.

Eilne päev oli raske. Albert karjus ja kiskus minus esile kõik. Käisime taastusravil ja edulugu eile ole – kõik on kirjas tegelikult eilses avaldamata postituses.

Olime täna taaskord Kliinikumis, arst oli rahul Alberti reieluupeade luustumisega. Tal on luustumishäire, aga hakkab juba ree peale saama. Röntgenis olid nii toredad töötajad, eriti üks noormees, kes oli Albertiga nii nunnu, et mul süda sulas. Albertil ei sulanud midagi, tema nuttis.

Tagasiteel autosse mõtlesin, et võtaks talle R-kioskist ühe kõrremahal, Albert oli vastu ja pistis röökima. Ostsin ikkagi ära ja pahane Albert keris aga tuure üles ja karjus nii kuis jaksas ning viiples vahele, et ma selle mahla tagasi viiksin ja otsekohe. Kae õudu, milline jube inimene ma olen, et talle mahla JULGESIN osta. Pireti juurest tulles otsustas ta selle ikkagi autos ära juua, et noh, siis kõlbas.

Ma peaksin olema lastele juba eraldi dignoos…

Albert ongi mees, kellele ei sobi ja siis järsku sobib. Ma olen nüüd mega nõme ja panen siia ühe pildi meie hommikust…

See oli ulmeline hommik, sest komme oli kaussi jäänud alles täpselt viis ja Albert krabas kõik hoobilt endale ja ei soostunud jagama – tüli algas. Mul oli Hagenist nii kahju… Püüdsin rahulikult rääkida ja seletada, aga Albert on Albert. Lõpuks viskas Albert suurest vihast kommid põrandale, Hagen sööstis saaki püüdma ja muidugi ka kohe komme sööma ja oma suures headuses vennaga jagama, aga Albert oli nii vihane, et kakkus Hagenilt kõik kommid käest, nüüd oli neid alles juba neli, sest väikevend jõudis ühe põske pista. Röökimine oli ulmeline, sõda kommide pärast oli kohutav. Mingil hetkel tuli reaalselt Hagenit kaitsta, sest Albert suisa põles ja tahtis vennale kallale söösta. Näiteks viskas ta täna ühe tooli pikali, sest ta oli kuri… Kui Albert marutama kukub, siis see on kole, sest ma ei tea, kuhu poole ma jooksma pean.

Alberti viisin minagi endast välja, sest ma keeldusin tal ilast särki seljast võtmast…

Pärast vihast hommikusööki läksime üles mängima. Hagen pani puslesid kokku, Albert sellega hakkama näiteks ei saa…

Natuke muud pudi ka.

Mul on lastele tehtud karbid kõige olulisemate asjadega: nende nabaköndid, Hambahaldjale saadetud hambad, hõbelusikad, nende sünniandmed, joonistused, tunnistused, riided, mänguasjad jne. Need on pigem minu mälestused neist, mis saavad kunagi neile… Neid on ju neli ja kui poleks karpe, oleks kõik segamini ning lõpuks poleks midagi alles. Et kui ma kunagi ära suren, siis on neil vähemalt minu kokku pandud asjad nende elu tähtsamatest hetkedest…. Vot. Et kui ma vahepeal ära kaon, siis kastid on Annabeli kapi otsas virnas.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga