-
Ükskõik
Eile oli SEE päev. Graafiku järgi töö on tore, rutiinivaba ja liikuva iseloomuga. Olin eile tavalised 8 tundi tööl ning koju jõudes täiesti läbiväsinud, kiire käik koju pissile ja siis poistele lasteaeda järgi. Albert ja Hagen olid eile terve päev teineteist kiusanud ja röögitanud ning see jätkus ka siis, kui mina lasteaeda jõudsin. Kogu trall tipnes sellega, et Albert pani endale kätega paugu vastu pead ja viskas karjudes keset garderoobi kõhuli. Hagenil oli seejuures nalja nabani ja rohkemgi veel. Ja siis viskas mul üle. Miks, miks ometi?! Istusin riideruumi kappide juurde ja sundisin neid ise riidesse panema – olin nii tülpinud ja lisaks sellele veel läbinisti väsinud ning laste karjumisest…
-
Arengust ja minu 36!
Kätte jõudis Alexanderi arenguvestlus. Alexander käib teises klassis ning on 8 aastane, vestlusele kõndides oli lootust, et ehk on poiss arenenud. Olgu. Klassijuhataja sõnas, et tal pole midagi ette heita, kui ainult, siis käekirjaga peaks veidike tegelema. Sass olevat koolis hooliv, sõbralik, südamlik, abivalmis, lahke ning sõnakuulelik poiss, kes tunnis töötab kaasa ning peab kinni reeglitest. Õpetaja ütles, et kui ta peaks nende klassist valima kõige hoolivama lapse, siis poistest oleks see kindlasti Alexander. Temas polevat kübetki kurjust. Mulle vahepeal tundus, et ehk pole ta sotsiaalselt küps, aga klassijuhataja ütles, et ta ei ütleks seda, pigem on ta mõneti küpsem kui teised, sest ta märkab ja tunnetab. Sass on tegelikult…
-
Kõigest ja ei millegist.
Arenguvestlustest. Annabeli arengust vestelda ei ole vaja – inimesel on läbi üheksa aasta olnud kõik viied ning tal on siht silme ees ja plaanid paigas. Me vestleme kodus igapäevaselt. Ahjaa. Käisin Vaimse tervise konverentsil, mis keskendus peaasjalikult depressioonile. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, sest seal räägiti ka noorukite depressioonist ning autoagressioonist ning nende ettekannete järel tabasid mind korraga nii kergendus, kui ka õud ja ahastus: nii hea, et ma ise enam teismeline pole – nii palju väljakutseid elult eneselt! Ja hirm oma laste ees, mille kõigega nad peavad rinda pistma ning siis tabas mind mõte, et ma olen nad suutnud juba raudselt perse pekki keerata. Mida kõike võivad ja…
-
F*k:, ma vihkan sinusuguseid!
Ma olen jätkuvalt aasta lapsevanem – annan endast kõik ja rohkemgi, et tiitel säiliks. Annabel tuli minuga väikeseid lasteaiast tooma: nii me siis seisime kahekesi lasteaia ukse taga. Annabel: “Miks me siisn ukse taga seisame, kas me sisse ei lähegi?” Nagu ikka taolistel hetkedel, siis puges nüüdki minu sisse pisike karvane sarviline ja vastasin talle natuke järsult midagi taolist: “Ei tea jah, ma ikka ootan, et vanemale inimesele (!) uks lahti tehakse!” Annabel tormas viivitamatult ust rabama, muudkui kiskus ja kakkus ning küsis, kas uks on kinni. Vastasin, et midagi pole see kinni, et lükkama peab, mitte nagu sõge tõmbama. Läkski siis massiga ust lahti lükkama. Lükkas nii, et suure…