Emotsioon,  Lapsed

Alexander 6

Alexander sai täna kuueseks!

Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks.

Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on uudishimulik ja hästi seltskondlik, nutikas ja kaval. Ta ei löö ega alusta tüli, aga samas oskab ta enda eest seista. Ma tunnen ja näen temas nii palju iseennast: ta on võimatu, aga samas nii võrratu! Ei, enda kohta ma seda viimast ei arva, tema puhul kehtib see aga küll.

Alexanderile meeldivad autod ja legod. Lisaks armastab ta mängida erinevate mängukonsoolidega. Need on ka väga headeks vahenditeks tema ohjamiseks. Ja üle kõige armastab Alexander vist oma õde. Nad küll kraaklevad, aga samas ei saa üks ilma teiseta. Alexander mõtleb alati poes Annabeli peale või tellib meie käest maiuseid alati kaks: endale üks ja õele teine. Enda maiuseid jagab ta alati väiksemate vendadega ning pakub meilegi, see on tema jaoks vist elu üks loomulik osa, et tuleb jagada. Täna jagas ta meile õhtul oma sünnipäevaks saadud komme. Öeldakse ju, et kui laps pakub, siis tuleb vastu võtta. Novot, sellepärast ma nii paks olengi…

Sassile meeldib lilli kinkida: nii kui kevavdel esimene rohulible nina välja pistab, hakkab Alexander mulle igasugust õitsvat maltsa tuppa vedama. Armastusest ilmselt. Ma panen kõik vaasi ka, mis sest, et teinekord on vaasi asemel viinapits, sest maltsa vars on nõnna lühike. Eile tõi ta mulle näiteks petuuniaõie. Ma ei taha isegi teada, kas oli see ise ära kukkunud, või käis ta isiklikult taime retsimas. Ei taha teada. Eile kinkis ta näiteks oma sõbrannale raudürti. Rebis neli mehist pihutäit koos juurtega ja ulatas selle tüdrukule… Ja see pole esimene kord. Ma juba hirmuga mõtlen, millised kulutused meil tulevad, kui ta kasvab ja kasvab ja kingitused kasvavad koos temaga. Maltsast saavad sületäied roose… Oh!

Aga täna oli Sassi sünnipäev. Issand, ta sai 6! Ta ootas oma sünnipäeva suure elevusega. Vahepeal ajas tema ootus üle ja tema joovastus saabuvast sünnipäevast pani meie kannatuse korralikult proovile: pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ega ta paha pärast, ta on lihtsalt rõõmus. Alexanderi sünnipäevaks sai valmis (enam-vähem) tema tuba. Tegelikult oli tal tuba ka varem, aga nüüd sai see põhjaliku uuenduskuuri. Ta teab küll, et see tuba tehti talle, aga tegelikult on see kõigi väikeste poiste mängutuba. Ja ta ei protestinud. Ta ootas külalisi ja rõõmustas iga õnnesoovi üle. Näha oli, et sünnipäeva saabumisega laps rahunes ja ootusärevus sai lõpuks läbi. Tordi peale sai kogemata ostetud ka need uuesti süttivad küünlad. Sassi reaktsioon oli nii lahe, meie endi üllatus muidugi ka!

Ma ei saa sõnadesse panna, kui väga ma teda armastan: ta on lihtsalt nii imeline kõigi oma põrsatempudega! Igatahes, me tembutame veel palju: üksinda ja koos.

Ääremärkusena veel nii palju, et kooki tegin muidugi ka: taktitundetult ja palju! Teate, see Pariisi õunakook viib lihtsalt keele alla ja see kohutavalt, vastikult, maitsev Mille-feuille….

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.