Kadunud südamerahu
Natuke nalja alustuseks ka. Alexanderil on sõber nimega Oskar. Oskar on sama vana nagu Alexander ning koos minnakse kooligi, ühte klassi suisa.
Alexander ja Oskar mängisid täna meie juures ning mingil hetkel lasi Alexander toas puuksu. Tegelikult oli see peer, selline, mida oli kuulda ja tõenäoliselt ka tunda. Annabel ütles seepeale Alexanderile, et nii ei ole viisakas, et kui peeretada tahad, siis mine õue. Alexander vastas, et õues ei saa, seal on Tiina. Selle kõige peale vastas sõber Oskar, et kui õues ei saa, siis mine nurka ja peereta seal.
Tiina on meie naabrinaine, inimene, kellest Alexander hoolib ja kes talle meeldib. Ma väikestviisi tunnen servapidi kadedust, sest Tiina on hea, sõbralik, soe, rõõmsameelne, positiivne ning meeldiv inimene- vastupidine minule. Tiina on see, kelle juuresolekul puuksu ei lasta. Vot.
Mina olen see, kes seab piire- see, kes keelab, kurjustab ja karistab. Jah, Alexander on koduarestis ning väravast välja liikuda ei või. Alexander rikub kokkuleppeid, astub üle, valetab ja varjab ning see ei sobi mulle. Mul on hirm, et temaga juhtub midagi ning ma ei suuda teda kaitsta, ma kardan. Ma kardan teda kaotada mingi rumaluse, ülemeelikuse ning hulljulguse läbi. Nüüd ongi nii, et Alexander on koduarestis. Homseni vist, aga ta ise seda veel ei tea. Ehk homme luban teda taas kooli juurde ronima, ehk homme saab ta kiivri pähe tõmmat ja minna.
Ostsin talle millalgi nutikella ja sellega siis koos põnniradari teenuse, et teada, kus ta on, mis ta teeb. See põnniradari teenus on hea: laps saab piiramatult helistada, mina saan temaga ühendust, kontrollida, nuhkida ja see on tema küljes, mis ongi peamine, sest telefoni ta ju unustaks maha ja telefoni ei viitsiks ta kõikjale ka kaasa vedada. Ma tegelikult ei ole kontrollifriik, ma tegelikult ei nuhi, aga Alexander on erand, kes kinnitab reeglit.
Minu järgmine südamerahu röövija on Hagen. Ta on pisike nagu pudelikork, aga ometigi jõuab ta kõikjale: liumäe otsa trepist või siis mööda liumäge ennast. Jah, ta on nagu pudelikork, aga väle nagu pistrik. Tema jaoks on see kõik mäng ja puhas lust, mina aga olen pidevalt südarit saamas nagu Kvartali parklas. See ei ole selline kiiresti mööduv infarkti eelne seisund, vaid pidev vaimne ärevus ja pinge, kui ta mööda liumäge sõelub, seal otsas tantsib ja keerutab… Pidev valmisolek hüppama, haarama, päästma. Kui alles hiljuti õhkasin ja olin õnnelik, et meie aed on turvaline ning lapsed võivad ilma järelvalveta õues rahulikult toimetada, siis nüüd on südamerahu kadunud. Hagen on täiesti sõge kuju, kes naudib elu sajaga. Albert on see-eest rahulikum ja ettevaatlikum, kartlikum ja tagasihoidlikum. Lapsed on nii erinevad.
See on nii kummaline, et neil on vanusevahet 1,4 aastat, aga teatud asju teeb Albert alles nüüd koos Hageniga ja väikevennast inspireerituna. Näiteks kartis Albert alles hiljuti liumäge ja keeldus sealt alla laskmast. Nüüd toimetab ta väikevenna tuules. Hagen armastab kiikuda, aga Albert pole veel kiiguga sõbraks saanud, kuigi pisikesed edusammud on olemas. Tundub, et Albert saab Hagenist julgust.
Nagu eelpool mainitud, siis Hagen on täiesti sõge vennike, kes naudib elu maksimaalselt. Pildil topib mehike ennast söödava kuslapuu marjadega. Kõige esimesena valmivad meil kasvuhoones kuumaasikad, siis aedmaasikad ning nende järel juba saab söödava kuslapuu marju põske noppida. Kevad on olnud helde ning laste põsed marjased. Kui arvate, et kõik hea on ainult väikestele, siis eksite- kõik lapsed peavad saama ja saavad ka. Ma korjan alati marju ja jagan kõigi vahel võimalikult võrdselt. Seda ilmsestab ka see, et Hagenil on fraas: “Sulle ka.” Selle saatel jagab ta sulle-mulle-meile miskit, mida iganes.
Osa mu südamerahust on kadunud. Kui juhtute teda tänaval kohtama, põllul uitamas nägema, siis võite mulle kirjutada, teada anda…