Kõige suurem ärkamine.

Esmaspäeval tuli Alexander tujutult koolist, viskas koti nurka ja läks trenni, sealt tagasi tulles oli ülimalt ärritunud ning suhtles ainult karjudes ja nuttes. Küsimuse peale, kas kooli juhtus midagi vastas ta, et ei juhtunud. Arvasin, et ta on väsinud ning kupatasin ta koos enda ja väikeste poistega magama. Nuttis ja röökis, et tema ei ole väsinud ja tema ei tule magama, aga vastasin talle, et ma pole küsinud, kas ta on väsinud, vaid magama tulemine on fakt: tuled ja kõik. Krabas oma Siutsu ja tuli kaissu, magama jäi ta kõigist kolmest esimesena. Ärgates oli ta endiselt nagu tige väike herilane. Eile selgus põhjus…

Klassijuhataja kirjutas kõigi asjaosaliste vanematele, et on toimunud kiusamisjuhtum ning sellest on teavitatud ka direktorit ning sellega tegeletakse. Alexander oli asjaosaline: ta oli see, keda garderoobis kinni hoiti ning keda lüüa prooviti, üks kord see ka õnnestus, ühe löögi sai ta tõrjutud. Vot. Koolis on teda varemgi löödud… Ja ta rääkis mulle sellest ise alles eile…

Alexander on kodus ülemeelik ning tihti tõlgendame tema ülepiirilist rõõmu kiusamisena: ta on meister oma vennakeste röögitamises, kohati tundub, et ta naundib seda, aga tegelikult tahab ilmselt nendega mängida. Kodus on söögi alla ja peale sisendatud, et teisi lüüa ei tohi, narrida ei tohi ja nii ongi. Ta ei tõmble koolis, kodus seevastu tõmbleb ta kõigi nelja eest ning see on ok, tal peab olema turvaline koht ennast välja elada. Kui varasemalt teda ei häirinud, et klassis on tohutult kõrge müratase, siis nüüd on see teda häirima hakanud ning ta ongi tihtilugu koolist tulles väsinud.

Ühel ilusal päeval valgusid töö juures pingest kolleegi silmad pisaraid täis ning meie vestluse lõpus ütles ta mulle, et ta ei tahaks olla minu asemel – neli last! Ta mõtles nelja all seda hullust kodus.. Ütlesin talle, et sellega harjub ning kõndisin minema ning siis tabas mind ärkamine, kõige suurem ärkamine viimase 35 aasta jooksul – kõndisin tagasi ja ütlesin oma elu kõige kuldsema mõtte: “See, mis on siin, töö juures, on mõttetu p…., see ei ole päris, sest tegelikult loeb see, kes ootavad kodus, nemad on päris- isegi siis, kui nad karjuvad, sigatsevad, nõuavad, röögivad, siis nemad on tegelikult need, kes mind siin maailmas armastavad ja vajavad üle kõige, hoolimata sellest, mis ja kuidas, ning neid armastan mina. Jäägitult.” Ma ei öenud seda sõna-sõnalt, aga mõte on sama.

Kui keegi küsib, mida ma kolleegile tegin, et tal silmad pisaratega täitusid, siis seekord ei olnud põhjuseks mina. Ausalt. Samas ei taha ma olla tema asemel, kuigi mõnes mõttes olen ma temaga päris sarnane, selle vahega, et minul on süda lukus ja võti on katki. Minagi olen üks osa masinapargist – roostetan, kuid mootor veel töötab. Veel. Ma olen nag Veronika oma 3.6-sega – tank. Mina töö juures enam ei nuta, kui, siis ainult suurest vihast, jõuetusest ülekohtust, aga mitte kurbusest…

Ja nii ongi, et olgu need mured kui suured tahes, siis kodu peab olema see koht kus turvaliselt maanduda ja tunda, et oled vajalik ja armastatud. Sassile, Annabelile, Albertile, Hagenile. Ja minule endale- isegi siis, kui tugevate emotsioonide najal tunnen, et olen vajalik ainult pesu pesemiseks, koristamiseks ja söögi tegemiseks…

Sassist on kahju, sest tegelikult on ta vahva. Eile lugesime koos Lottet, täitsime töölehti, arutlesime raamatus kirjutatu üle ja tegime uusi avastusi jutust lähtuvalt- Alexander tegi ja seda silmade särades…

3 aastat tagasi istusin detsembris haiglas ning Annabel kirjutas… lapsi puudutavas lähen ma nullist sajani hetkega. Need on sageli ka asjad, mis ei unune. Annabel tegi läbi koolikiusu ning varjud saadavad teda tänaseni, selle vahega, et teda ei puutunud keegi füüsiliselt. Istun ja mõtlen, et mis neil viga siis on? Riided ja asjad on korralikud ja puhtad, lapsed sõbralikud, viisakad ja armsad… Vanema silmad ongi pimedad, sest me armastame nagu ahvid. Ei, ma ei armasta nagu ahv, aga see-eest kaitsen jäägitult, viimase hingetõmbeni. Mis veel Albertist saab, kui juba praegu pean seisma rind kummis…

Ja nii ongi, et õhtu lõppedes on olulised vaid inimesed, kes on päriselt sinu ümber, mitte ainult siis, kui neil sind vaja on. Pildil killuke harmooniast: kuu, tähed, ning kuum saun keset kolmapäeva!