Uus algus

Tahtsin juba eile kirjutada, aga silm vajus kinni enne soovi realiseerimist.

Hetkel on elukorraldus selline, et Lauri mõnuleb E-R kusagil Tallinnas: tööpäevad lõppevad umbes kell neli/viis ja edasi on lebo ilma meieta. Üldjuhul käin mina ka tööl, lihtsalt see nädal on olnud natuke erilisem. Ma siin kujutasin ette, et see võiks olla päris tore nädal pisikeste poistega koos, et saame tiksuda omas rütmis, omade reeglite järgi, aga ikka on paar pealtnäha tühist asja selle nädala ära rikkunud.

Hagen väljendab minu meelsust praegu kõige ilmekamalt. Udustasin meelega tausta ära, et dekoreeritud aknaklaas tähelepanu tähtsamalt eemale ei juhiks. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma vajan jubedalt abi ja mulle tuleb rõõmu valmistada vastu minu tahtmist- see ei ole rõõm, see on raev, meeleheide ja suur negatiivsete emotsioonide laviin. Kui ma abi vajan, siis ma ka küsin, aga ma ei vaja abi. Las need sitased aknaklaasid näiteks olla, mind ei häiri, sest homseks on nad täpselt samasugused, aga mind häirib, kui keegi tuleb mõttele, et jou-jou-jou, ma hakkan nüüd neid pesema. Nagu fakk, see on minu kodu, minu reeglid, minu elu. Ja kui sa võtad mul õiguse otsustada, kuidas, kuna ja mismoodi mina asju teen, siis tekib minus palju küsimus.

Ahjaa, kui külla tahate tulla, siis palun teatage ette ka. Kahjuks on mul päevasel ajal uks lukust lahti, et jah, siis saab sisse astuda ka nii, et ma ei tea. See, kui ma olen kodus, ei tähenda, et meile võib igal ajal külla tulla. See on ikkagi minu kodu ja ma tahan tunda ennast siin koduselt. Kui tahan, siis kõnnin poole päevani kammimata juuste ning tudukatega ringi ega mõtle, et äkki keegi tuleb. Ma ei taha elada pidevas valmisolekus. Võibolla on poisid palja peega ringi jooksmas ja ma ei taha, et sa neid nii näed või et pean hakkama vabandama miks on just nii ja mitte teisiti.

Eile oli olukord, kus ma tulin poisse iluunele panemast ning Albertist tingituna võttis see rohkem aega. Alla korrusele jõudes olin ise nagu voodist tõusnud: ma olin koduselt dressides, padjanäo ja sassi magatud juustega ning siis oli meil all korrusel külaline. Kuidas ma ennast tundsin? Täpselt nagu Hagen pildil…

Esmaspäevad on siin meil pühad päevad, sest siis käin Albertit tuulutamas, Mamma tuleb seniks siia, et Hageni järele valvata- kogu graafik on ka Mamma järgi sätitud ja temal jällegi meid arvestades, et mina saaks tööl käia ja et poisid oleks hoitud. Vahemärkusena, et Hagen polegi veel tuulerõugetesse jäänud, aga siis on ju jälle põhjust hoolduslehel istuda.

Albert avastas esmaspäeval nukud ning neid soovis ta isegi koju võtta. Seda oli päris tore vaadata, kuidas väike inimene käis ja neid “päevi näinud” tittesid kiigutas ja kuidas nende eest hoolitses.

Tegelikult läheb meil siin enam-vähem, eile oli Albert miskipärast pahuram, aga muidu ei saa kurta. Hagen liigub meist kõigist kõige kiiremini ja on kõige kõvema häälega. Mulle tundub, et praegusel hetkel on Hagen meist ka kõige loomingulisem- lolluste osas.

Hõikasin eile õhtul poistele: “Poisid, pessu!” Poisid olid roninud mängukööki ning keeldusid sealt kategooriliselt välja tulemast. Kogu nende lõbus üritus lõppes Hageni nutuga, sest kaua ma neil seal sisse-välja mängida lasen- nemad oleksid seal raudselt hommikuni toimetanud. Tahtsime Annabeliga ka mängida, aga Sass rikkus meie mängu ära, mina viskasin seepeale enda kaardid laiali ja hakkasin pisikesi poisse pesema. Sassil on lihtsalt see harukordne anne tulla ja kõik hea hetkega lõpetada.

Annabeliga ei pea üldse muretsema, et kuidas ta koolis hakkama saab, kas on õpidud jne. Annabel käib riburada olümpiaadidel, nüüd just loobuski bioloogia omast, sest matemaatika ja füüsika on tulekul, täna on keemia ning kõigeks lihtsalt ei jõua õppida. Eile ütleski, et ta ei taha õppida, et vägisi sunnib ennast. Sassi see-eest sunnin mina: karjun, karjun, karjun, karjun ning ikka ei saa midagi tehtud. Suure surmaga siis õhtu lõpuks saavad koolitükid tehtud ning iga päeva lõpuks suudab ühe peatüki Sipsikust ka lugeda. Aga see kõik võtab minult nii palju energiat, sest lihtsalt küsimusega “Kas sul on loetud?” ei saa piirduda, sest ta sunnikunahk vassib ja valetab. Näiteks see peatükk Sipsikus, kus teemaks kevadine sula ja se, kuidas Anu haigeks jäi… Tema rääkis mulle, et Anu ja Mart läksid õue lumememme juurde. Küsisin juurde, et kas lund juurde ka sadas? Jaaa! Kas nad veeretasid lumememme suuremaks? Jaaaa! Kas porgandi ikka ninaks ka panid? Jaaaa! Mis nööpideks said? Kivid! Et siis… tegelikult ta ei lugenud vaid silmas korraks raamatut, mõni üksik sõna jäi meelde ja nendele tuginedes keerutas ta omale loo… Kõike peab kontrollima…

Üldse selle õhtuse pessu minekuga on nii, et poisid võtavad seda mänguliselt ja jooksevad laiali ning hakkavad ennast ära peitma.

Näiteks ühel õhtul siin ronis Albert Annabeli selja taha toolile ja arvas ennast olevat kavalas kohas. Annabelil on üldse raske, sest pisikesed poisid arvavad tema toa kõige huvitavamaks kohaks olevat ning teda ennast peetakse kõige meeldivamaks ja kõige nõutumaks kaaslaseks! Väikesed armastavad teda üle kõige, Alexander ei saa samuti ilma temata, ehkki kõige suuremat terrorit korraldab just Sass oma õele. Eile õhtul pidin näiteks ennast voodist püsti ajama, et lõetada kõrvaltoas toimunud sõnelus. Ühel õhtul korraldas Alexander midagi sellist, et ajas väikesed poisid ööunest üles ning hüsteeriliselt ja hirmunult karjuma. Imeline!

Annabel on nii suureks abiks: just see õhtune poiste pesemine, kui mina pesen ühe puhtaks ja tema hakkab juba seda puhast põrsast riidesse panema. Tema riietab poisse ning lõpuks saan ka mina pessu. Annabelile meelib poistele uueks päevaks riietust valida, eks ta vist seepärast ka nii meelsasti aitab. Ühtlasi oli Annabel minu peale kuri, et ma poistel juukseid lõikasin ja Hagenist poisi tegin, kuid õhtul ütles lõpuks, et Hagen on nüüd veel armsam….

Meie õhtuste rituaalide aeg algab kusagil kella üheksast: siis ajan kogu kamba üles korrusele ja hakkan all KORISTAMA, sest mulle meeldib igat hommikut alustada puhtalt lehelt: korras köök, laud ja põrandad. Et nii lihtsalt on, nii mulle lihtsalt meeldib. Näiteks eile panin lauale uue laudlina, mille Mamma oli kusagilt a´la Sõbralt-Sõbrale ostnud. Pesin küll KAKS korda läbi, aga ikka haiseb “Krasnaja Moskva” järgi (kes veel ei tea, siis see on teatud vanusest üks hinnatumaid parfüüme). Hais haisuks, aga teine ilme oli hommikul alla tulles.