Elust
Ma maksan selle lehekülje elus hoidmise eest, kuid ei postita. Varasemalt oli see siin minu maanduskoht: kirjutamine aitab ja jagatud mure on jagatud mure. Enam ei taha jagada, see ei tähenda, et meil midagi ei toimuks, aga on teatud asjad, mida ma ei jaga.
Kui minult küsida, kuidas meeldib, siis ma ütlen täpselt nii nagu arvan ja kui midagi head öelda ei ole, siis tuleks vait olla, aga arvan, et kui küsid, siis oled arvestanud ka mitte kõige meeldivama tagasisidega. Mina üldiselt ei küsi, kui küsin, siis vähestelt, sest inimesi, kelle arvamusest huvitatud olen või see mulle korda läheb, on vähe. Kokkupõrgete vältimiseks tuleb lihtsalt olla tasa.
Igakuiselt kulub palju aega lastega Kliinikumi vahet käimisele ja selle kõrvalt tuleb tööl ka tunnid täis saada – päris hirmus! Noh, kui päris aus olla, siis ega hästi ei jõua. Albert ja Hagen saavad nüüd mõlemad ortodontilist ravi, Albert käib lisaks iganädalaselt logopeedi juures ning sellest kuust ka füsioteraapias.
Albertil on mega tore ortodont, resident veel ja ravib poissi juhendaja käe alla, aga meil on ainult head kogemused. Albert on mega kannatlik, ta nutab küll, aga on kenasti paigal püsinud ja on koostöövalmis. Resident tegi mega korraliku raviplaani, esitles seda meile ning läks lahti. Hageniga on kõik hoopis teistmoodi: ortodont on kuri proua, raviplaan tuli lihtsalt jooksvalt, ise pidi 100 küsimust küsima ning iga kord istusin Hageniga kabinetis saba jalge vahel ning Hagengi muljetas päevi, et “kuii (kuri) tädi, kuii tädi”. Kui suulae laiendaja paigaldamiseks läks, olin tööl ning saatsin südamerahus Lauri. Lauriga arst kuii ei olnud: seletas, näitas, rääkis, oli sõbralik ja lahke.
Mul on meeles kogemus, kui Lauriga mingis ehituspoes käisime ning konkreetseid vidinaid ei leidnud ja siis läksin müüjate juurde abi küsima: naisterahvad põhimõtteliselt ignosid mind ja kui Lauri teisele katsele ise läks, siis tädid jooksid ennast naeratades kõhuli maha. Lauri lihtsalt saab naistega paremini hakkama kui mina – ta lihtsalt meeldib neile rohem kui mina. Ortodont kinnitas reeglit: edaspidi tegelen Alberti hambumusega mina ning Hageniga asju ajamas käigu Lauri.
Siia nüüd lugematul arvul meie kohustuslikke haiglaselfisid Albertiga.
Kuidas Albertil logopeedi juures läheb? Edasiminek on suur, aga üldplaanis on sitasti. Ma tõsimeeli imetlen logopeede ja füsioterapeute, see töö, mida nad teevad… Nagu, ma olen nii tänulik, et Albertil on haiglas tädi “Miira”, kes tema kõnega tegeleb, kelle juurde minekut Albert ootab, kuidas kabineti ukse tagant kostab Alberti naeru… Iga nädal 1 päev hommikul kell 9. Piltide peal on soeng mul teinekord nii nagu on, sest noh, see peaks olema puhkepäev, aga äratus on varajane ja tegelikult mina ja mu juuksed tahaks veel magada. Ma loodan, tean, et see vaev on seda väärt! Albert saab sügisel 7 ja kooli läheb aastal 2027, seega on meil veel aega terve aasta!
Oma hoiakult on muidu Albert juba ikka suur poiss ning hakkab tõesti vaikselt koolilapseks sirguma. Tegelikult on ta jube mõistlik, parajalt kange ja armas poiss. Jätame selle keele- ja kõnepuude lihtsalt välja. Unustame ära.
Märtsis oli mul sünnipäev: seekord minu enda tingimustel ning pean ütlema, et see oli üks kõige paremaid õhtuid üle hulga, kõige tipuks sain looduselt kingituseks virmalised!!
Lauri tõi muidu keldrist taimed välja: mul on nüüd terve hunnik üle talve hoitud kannasid pottidesse jagatud ning tubli kogus inglitrompeteid paljundatud. Lubasin see aasta, et kasvuhoonesse üle 10 tomatitaime ei pane: olen tubli olnud ning ette kasvatanud endale 8 taime, nii jääb ruumi kasvuhoones liikumiseks ning kasvada saavad ruumi ka paprikad. Vot, selline kõrvalepõige ka.
Teate, mida ma elus kõige enam hindan? Seda, et ma saan olla mina ise, pingutamata, maskita. See ongi tegelikult minu häda, et ma ei oska ennast müüa, presenteerida.
Ja ma olen nii tänulik neile, kes on minu kõrval minu tõusudes ja mõõnades, minu heas ja halvas – inimestel, kes kannatavad ära. Aitäh! ❤️
Kannatamisest veel. Mul oli idee, et trepikoja punane tapeet tuleb maha võtta ja minu sünnipäevaks peab olema uus seinas. Olgu öeldud, et kõige pikemad paanid tapeeti olid üle 3,5m! Trepikoja tapeetimiseks oli aega nädal! Pressiga Laurile peale, igal õhtul natuke ja tehtud see sai. Noh, olgu öeldud, et ma usaldan Eesti meditsiini- alljärgnevalt siis stiilinäide, kuidas press peal tapeetimine kõrgustes välja nägi. Meditsiinilist abi siiski vaja ei läinud.
Oh, üks vahva jagamine veel.
Alexander ja korvpall: keset võistlust pani toss jooksu. Osa publikust, sealhulgas mina, oli naerust kõveras. Kohtunik peatas mängu, Sass sai võimaluse jalanõu jalga panna ning mänguga edasi minna. Ta ise ennast muidu jalanõu kaotusest häirida ei lasknud. Olgu öeldud, et nad võitsid ülekaalukalt….
Toreda pildi autoriks on K.Voore. Pilti on kättesaadav ka kossuklubi kodukal.