Olukord on sõge.
Meil hakkas siin millalgi vaikselt kätte jõudma trussikupõud ning selle leevendamiseks tuli pesumasin tööle panna. Raske südamega panin masina tööle, kuid kuivatit käima panna käsi ei tõusnud. Õnneks on praegu päikselised ja kuumad ilmad ning pesu kuivatasin hoopiski rõdul. Need, kes vaimusilmas rõdul nööre ja nendel suspesid rippumas näevad, siis kujutage edasi endale ette. Meil pesunööre ei ole, resti ka mitte, aga meil on suhteliselt privaatne rõdu (sealt näeb ainult Lembitu varbaid ja neid ka vaid teatud olukorras) ning seega tekitasin sinna pinnalaotuse puhtaks pestud pesust….
Siit saab järeldada, et me seilame endiselt börsil. Ole loll, aga visa. Jah, loll ja visa veel ka pealekauba. Meil seda pesukest ikka siin tekib omajagu. Kõige suuremad põrsad on Alexander ja Hagen, aga musti riideid tuleb kõigil vähemalt 1 komplekt päevas. Jah, mis tegid neid lapsi siis nii palju ja nüüd vingud- oma viga! Täna lülitasin peakaitsmest suisa tunnikeseks voolu välja, et see ränk ajaaken üle elada, aga leevendust börsile ei paista kusagilt ning aina hullemaks läheb. Homme ei saa jälle pesu pesta… Olukord on sõge.
Käisin eile lastega Peipsi ääres. Üritus ise oli …., aga lastele meeldis! Seda tuleb siis tõlgendada nii, et mina sellest väljasõidust niiväga rõõmu ei tundnud ning Albertil oli sellest kõigest oma arvamus, teised seevastu olid rahul ja õnnelikud. Algus oli muidugi paljulubav, aga siis lõi pinnavirvenduse laadne “laine” Alberti pikali ja kogu sõprus oli läbi: lained tegid haiget, liiv räpaseks ja vesi oli liiga märg. Albert istus siis rahulolematult süles või seisis ja karjus. Õnneks oli rannas suhteliselt vähe rahvast. Vesi iseenesest oli väga soe! Muidugi tegin ma õhtul taaskord pattu ja panin rannariided pessu. Et siis seegi oli parajalt sõge ettevõtmine.
Sõgeduse lainel edasi. SKA tegutseb ülimalt kiiresti, tõesti, ilma igasuguse irooniata. Esitasin paberid pühapäeval, teisipäevaks oli otsus tehtud. Esitasin eile avalduse ja täna hommikuks oli avaldus rahuldatud ja vastus postkastis, aga… Järjekorrad rehabilitatsiooniteenusele on sõgedaks ajavalt pikad. Tore, kui üldse järjekorda eksisteerib ja sind jutule võetakse, sest paljudes kohtades on olukord selline, et uusi inimesi ei võeta jutule ja omadelegi pole ruumi.
Lastekliinikusse saan rehabilitatsiooniplaani tegema oktoobris, ja see on väga ok ooteaeg, kuid seda, kas sinna Albertiga teenust saama mahume, ei tea. Nõudlus teenuse järele ületab tublisti pakkumist, spetsialistide järele on tööturul karjuv vajadus. Mine või ise järgmisest aastast logopeediks õppima…
Tõmban siin avalikult plaastri maha, et ei tekiks mitmesugust arusaamist: Alberti näol on tegemist keele-ja kõnefunktsiooni kõrvalekaldega. Kuna ta on nii väike ja “aega on” selle kiire asjaga, siis ma väga ei tõmble- me jõuame oodata, et järjekord meieni jõuaks, me saame abi ka mingil määral lasteaiast, aga mis saab neist, kellel on päriselt karjuvalt kiire teenustele juurdepääsuga? Täiesti sõge!