Elu,  Emotsioon,  Lapsed,  Retseptid

Annabel 14

Hurraa ja palju õnne mu väike armas Annabel! Ma ei tea mitte ühtegi nii armast, heasüdamlikku ja kannatlikku türdukut nagu Annabel. Tal on suur süda ja kõvasti mõistmist, selged silmad ja helge hing. Ma nii armastan seda, kuidas ta ütleb mulle igal õhtul oma õrna häälekesega : “Head ööd Emme, ma armastan sind!” Just see “emme” osa on nii armas ja ilus, midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna ja edasi anda.

Oma laste sünnipäeva pärast oleksin ma valmis kas või nahast välja pugema- nii ka seekord. Jah, tort ei pruugi kõige apetiitsem välja näha, kuid see-eest on tehtud südamega ning maitseb imeliselt! Mille feuille suviste marjadega. Kuna meid on palju, siis tuli teha torti topeltkogus ja eks sinna nahka läks ka see välimus. Lisaks tordile said mõned õnnelikud ka panna cottat. Mõni õnnelik suisa kolm portsu (Albert…). Täna siis väike istumine lähima ringiga ja varsti juba midagi toredat koos sõbrannadega.

Tahtsin Annabeli auks midagi erilist proovida ja seekord siis tegin esimest korda elus värske kartuli kõrvale trühvlikastet. Annabel armastab trühvlite maitset, mina jumaldan seda ning seekord siis sai suureks sooviks jagada meie lemmikmaitset. Liha läks grillile hommikul kell 12, kuus tundi madalal kuumusel küpsemist, värske kartul ja siis see trühvlikaste… See kaste sai lihtsalt mega! Ma tavaliselt ennast ei kiida, ei kiida ka seekord, aga see-eest kiidan toitu, mis oli ülimaitsev, kohe näha, et hoole ja armastusega tehtud.

Annabel viskas õhtul ikka toreda killu maha ka. Annabel on tuntud seenepõlgur, kes sööb vaid maitsvaid seeneroogasid, seente korjamist hea meelega ei harrastaks ning seente puhastamisest hoiduks samuti. Üleüldse, kui Annabelil on valida, kas süüa seeni või mitte, siis valib ta suure tõenäosusega selle viimase variandi. Rääkisime siis trühvlitest ja ma küsisin ta käest, et kas ta ikka teab, et trühvlid on seened. Selle peale vastas Annabel, et teab küll, neid korjatakse kusagilt juuri küljest. Ma siiani muigan. Ta vahepeal rebib meil ikka täiega.

Kui juba seente peale teemaks läks, siis mäletan hästi, kui Annabel teatas, et tema seeni ei söö, siis ise vitsutas endal Mamma pool kõhu värskest kukeseenekastmest täis. Ma muidugi ei saanud ning ütlesin talle, et see maitsev toit, mida ta isukalt endale sisse ajas, oli seenekaste, mille peale väike armas Mõnna läks ja kogu sisikonna Mammale tualetipotti oksendas. Annabel oli siis ehk mingi nelja-viiene ning mina hiilgasin oma vanemlike oskustega juba siis. Aasta ema juba viimased 14 aastat!

Aga see, mis päeva lõpuks luges oli see, et Annabel oli nii rõõmus ja õnnelik, nii rahul ja rahulik. Ta oli oma sünnipäeva oodanud kaua. Juba ammu olid soovid teele saadetud ning üllataval kombel täitusid paljud tema soovid ning natuke rohkemgi veel. Näiteks soovis laps uusi vesivärve.

Puudust kannatav laps see Annabel, kelle elus pole isegi mitte vesivärve ega pliiatseid, millega joonistada. Jah, see lause tuli okkast, mis on pärit aastast 2020 detsember ja see kuradi okas teeb endiselt haiget. Mõtlen siin ikka, et kuidas nii võib, kuidas nii saab? Kust tuleb selline õelus ja kurjus?

Aga jah, Annabelile meeldib väga joonistada ja tal tuleb see väga hästi välja. Annabel sai endale kunagi Marise ja Roberti vana graafikalaua. Vana, kuid täiesti toimiv. Marisel ja Robertil see seisis ja nad ei tundnud sellest nii suurt rõõmu ning Maris arvas selle olla targemaks Annabelile anda ja ma ütlen, et see oli üks väga õige otsus. Annabel joonistab nii paberile kui ka arvutisse ja ta tunneb sellest kõigest nii suurt rõõmu. Eks see joonistamine olegi üks terapeutiline tegevus. Kui Annabelil oli hirmus raske, siis ütlesin talle, et üheks võimaluseks on ka rasked tunded endast välja kritseldada… Õnneks on ta laps, kes räägib, kui tal on mure ning siiani ta ühtegi nukrates toonides pilti pole mulle padja alla sokutanud.

Siin millalgi soovis Annabel endale osta uut märkmikku joonistamiseks. Ei saanud mina seda last keelata ju ka, mis sest, et mul oli talle lisaks uutele vesivärvidele ostetud ka muud träna ning uued märkmikud nende seas. Annabel peab väga lugu kvaliteetsest paberist, et mingi jama peale ta niisama midagi ilusat vabatahtlikult küll tegema ei hakka. Täna õhtul ütles mulle õnnest särav Annabel vaikselt, et nüüd on tal meie kingitud asjadega palju proovimist ja katsetamist.

Mõtlesin, et võiks Annabeli saata kusagile kursustele, aga ta ei taha minna, sest ta tahab ise, tal on oma stiil ja eelistused, aga ma tahaks, et keegi õpetaks teda kombineerima erinevaid vahendeid, YouTube`st üksinda jääb väheseks.

Annabelile jubedalt meeldivad minu tehtud maltsakimbud. Mõtlesin siis, et teen ka talle sünnipäevaks ühe. Seadsin eile tõuksile hääled sisse ja põrutasin maltsa kitkuma ning hiljem rüüstasin naabrite aiast päevaliiliaid ka, et oleks pidulikkust.

Kuna pihutäis maltsa sai Annabel juba eile kätte, siis tõin talle südaöösel vaasi päris lilli ka. Viisin talle magama minnes tuppa ja lasin hommikul ärgates vaasis olevat ilu imetleda. Väike üllatus peab ikka ka olema.

Kuna täna oli ikkagi Annabeli sünnipäev, siis hakkas ka Albert ennast varakult sättima.

Väike meik ja ongi valmis!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.