Hommik
Tavaline hommik: Albert karjub põrandal, Hagen tatsab rõõmsalt ringi, taamalt üürgab Põrsas Peppa. Üürgab Peppa ja karjub Albert.
Albert vihastas. “Tahan veel seda,” tõi kaasa saamise ajal pahameele. Talle ei sobinud saamise protsess ilmlselt. Albert kujutas ilmselt ette, et temea hoiab oma joogitopsi ja mina kallan talle sinna “veel seda”, aga mina tahtsin miskipärast topsi kindlasti enda kätte võtta ja see päädis siis kahese suure ja valjuhäälse pahameelega. Praeguseks on kõik jälle korras- poisid on hirsipudrust täis topidud ja “veel sellest” enda janu kustutanud.
Sätime siin vaikselt õue minema. Eile õhtulk olid poisid õues oma kolm tundi järjest ja kukkusid magama. Enne magamist oli vaja muidugi kõik voldivahed liivast korralikult puhtaks loputada. Albert on meil ju Albert ja tema on selline poiss, kes tahab ja ei taha ning seda kõike ühekorraga. Ehk siis: Albert tahab õue ja siis karjub õues ja on kuri oma tunnikese, sest ta ju tahtis ja enam ei taha, aga siis harjub olukorraga ja toimetab juba vaikselt omasoodu. Et siis, valmistun nii füüsiliselt kui ka vaimselt õue minema. Alex on viimast nädalat hommikupoolikuti lasteaias ja meie toimetame vastavalt sellele.
Mõned pildid minu põrsastest. Need kaks kõige väiksemat on purutatised, et siis…
Eile hakkas ka taevas peale kukkuma ja tegin sellest ka pilti. Pole just teab mis, aga ikkagi… See, mis esiplaanil õitseb on vana pirnipuu. Pirnid on imemaitsavad, kui juhtud need enne hakke ja herilasi kätte saama, mida juhtub kahjuks harva, sest pirnid on käeulatusest hirmus kõrgel ja maha kukkudes on juba lõhki ja herimumme täis. Herimummid-ristand herilastest ja mesimummidest. Ja see kohtutav pink pildil on üks minu lemmikuid. See on vana ning pehkinud, aga mina olen ka, kas just pehkinud, aga noh… ja seda on kerge mööda aeda ringi vedada ja seal jalga puhata. Sinna mahub vabalt peale pool meie perest ja vb isegi natuke rohkem. Keegi hiljuti küsis selle peale, et meil on 60+ roosi, et kui suur meil see krunt siis on: 2500 ja ikka on vähe.
Ahjaa, ja meil on 2 koera. Latte ja Lola. Lola on Latte sõpsik ja käib meil mängimas. Lola on õpetanud meie vahupüksi mängima ja see on tore. Igatahe, meile sobiks vabalt kaks koera nagu Latte ja Lola… Lola on megasõbralik ja heasüdamlik isend. Tulles tervitab ta kõiki kahejalgseid. Isegi Albert hakkab harjuma Lola märgade tervitustega. Lolale endale meeldib meie terrassi peal pikutada- see meeldib tegelikult kõigile väikestele ja suurtele, karvastele ja vähem karvastele. Terrassi peal pikutada või istuda on mõnus ning ülevaade kõigest maja taga toimuvast on olemas. Vot sinna need kaks ebaterve uudishimuga provvat kahjuks ei näe.
Tegin ühte imelist magustoitu ka. Nektariine iirisekastmes väikeste lisanditega. Kusjuures, kreekapähklid sobivad iirisekastmesse nagu valatud! Nektariine küpsetasin 200 kraadises ahjus u 20 min, siis valasin peale iirisekastme ja lasin jahtuda. Iirisekastme retsept siis siin: Mari-Liis Iloveri blogi. Aga olgu öeldud, et ainult iirisekastme võtsin sealt, nektariinidele kaneeli ega muid lisandeid ei pannud. Nektariinid võiksid olla pigem kõvad ja hapukamad. Igatahes sobib seda süüa niisama, sellele sobiks peale vanillijäätise pall. Aga kirsiks “tordil” olid ikkagi kreekapähklid. Annabel ütles, et see magustoit lõhnab paremini, kui välja näeb, aga maitses omakorda kordi paremini, kui lõhnas…
2 kommentaari
Merle
Magustoit oli SUPER ja sinna minu eilne fl läks…
K
FitLapist sai LapLap😅