Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Lihtsalt häbematu!

Alustuseks midagi head ikka ka: käisin Annabeli ja Sassiga Otepääl tuubimas. Rennid olid jube libedaks sulanud ja minul õnnestus endale paar traumat tekitada ning kaotasin üldse igasuguse ise nii tuubi kui ka kelguga alla lasta, aga see-eest Annabel ja Sass tuhisesid mäest suurima rõõmuga. Parim osa tänase juures oli muidugi see, et Sass otsustas tuubist keset hoogu välja hüpata täpselt enne järsku laskumist nin seejärel jooksis tühjalt alla sõitnud tuubile järgi mööda rada nii nagu see oleks kõige normaalsem tegevus üldse. Talle tuub endiselt ei meeldi ning ta lustis kelguga liugu lasta…

Koju tagasi jõudes olid väikesed poisid siin toimetanud täpselt nii nagu nende mõistus võtab. Hagenil on kombeks ülemise korruse trepipiirde vahelt kõiksugu väikeseid mänguasju alla loopida ning Albert oma suures headuses oli oma sokid vetsupotti uputanud. Axli tuba oli ka muidugi segi tõmmatud. Annabel kõndis rahumeeli mööda lelusid täis loobitud treppi üles enda tuppa, viskas selipidi sängi ja vaatas andunult helendavat ekraani. Ma nii jubedalt vihastasin! Minu asi on pesta-kasida ja koristada, hoolitseda, et nende kõhud oleksid täis ning nende vaimsed vajadused rahuldatud… Mina olengi see sibi, sest kae õudu, kui keegi peaks kummardama ja midagi maast üles korjama- selle jaoks olen ju mina! Milline häbematus, ma nagu olen ja teen. Täpselt, ma nagu olen ja nagu ei ole ka. Mitte mingisugust austust, lugupidamist minu panusele. Mitte mingisugust…. Lisaks tõmbasid väikesed poisid täna kardina otsapidi siini pealt maha ja ma olin sigatige, sest olen seda juba korduvalt tagasi toppinud… Toppinud. Täna kulmineerus nende püha üritus kardinasiinide kokkupigistamisega otstest. Nad jõuavad kõikjale ja suudavad kõike! Mina lihtsalt ei jõua järele.

Ma ei saa aru, mis teema sellel Albertil wc-potti asjade loopimisega on? Hakkab juba tüütuks muutuma…. Ta võiks potti otstarbekalt kasutama hakata. Hea küll, kust see laps seda üldse oskama peaks, kui keegi teda ei õpeta?! Näete, istun siis kodus ja ei jõua isegi last potile õpetada, hirmus lugu ikka küll!

Hagen avastas eile oma hambad! Tal on neid nüüdseks juba päris palju ning eile avastas siis mehike śaślõki: küll alles vitsutas! Täna toodi mulle maasikaid ning ega ta neilegi armu andnud. Ta on hakanud talle pakutavast toidust loobuma, talle ei meeldi, kui teda topitakse nagu vorsti- kui vähegi võimalust, siis tahab ta ise ennast toita ja ise hakkama saada. Tänagi ajas kahvliga omletti taga nii, et tooli ümbrus lainetas, aga mehike ise oli väga rahul! Hagen vaatab Albertit ja imeb tarkust nagu käsn. Ma juba huviga ootan aega, kui ta karjuma hakkab ning ennast pikali loobib nagu Albert. Sõgedalt. Samas on näha seda vanema venna hoolitust ka Albertist. Täna hommikul võttis Albert kommi endale ja ühe tõi Hagenile ja ütles: “Tema tahab ka!” Hagen hakkas õhtul nutma ja Albert oli kohal esimesena, et talle pai teha ja lohutada. Eks nad õpivad, nad neljakesi ongi ju üksteise maailm ja argipäev.

Albert ja Hagen käisid täna rahulikult ka köögis toimetamas. Albert oli küll vist rohkem moraalseks toeks… Hagen igatahes käis käsipidi köögi pliidi alla tuha sees kaevumas ja sõi sütt ka. Kuidas ta muidu õpib? Albert proovis näiteks kassi krõbinaid süüa, rohkem ei taha, nüüd söödab neid koerale…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.