Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Habras idüll

Tähtpäeva puhul tuli menüüsse eestlaslik kamavaht, aga väikese vimka keerasin ka sisse: astelpaju-piparmündi toormoosi, mille tegin juhtumisi ise. Mulle isiklikult väga maitseb astelpaju igas olekus ning hea meelega kasutan seda ka toitudes. Ahjaa, garneeringuks on värske piparmünt otse õuest. Usukumatu, aga isegi mitte kasvuhoonest, vaid kohe lageda taeva alt. Moosi sisse keerasin küll sügavkülmast võetud lehed. Pean nüüd ütlema, et tegin magustoitu palju, aga see on otsas miskipärast… Lapsed kiitsid ja mõni sõi suisa mitu portsu. Neid pokaale nillisin juba enne jõule IKEA-st, kuum kaup! Ma isegi ei tea, kas neid praegu müügil enam on, aga need on ilusad, mõeldud küll peenema joogi jaoks, aga mulle meeldivad magustoidupokaalidena. Väikestele inimestele keerasin kamavahu vähe prostamasse nõusse, et kahju poleks, kui laua alla kukub või televiisorisse visatakse.

Hagen on meil see, kes on valmis kõik sisse viskama. Temast on viimasel ajal saanud suur mürakaru ja ta liigub nii kiiresti, et minu vanad jalad ei jõua talle alati järgi. Ja ta teeb igal sammul sigadusi. Ta saab kõik kätte, kui ei saa, siis aitab teda Albert- koos on ikka kindlam ja seltsi segasem… Otsisime siin mingi õhtu Hageni lutti ja seda polnud kusagil. Ta siin sokutas kõike kõikjale, aga vot lutti ei leia. Annabel lõpuks leidis: see oli pliidi alla tuha sees koos mõningase lauahõbeda ja legoklotsidega. Hagen karjus nagu ratta peal, UneMati oli silmad liiva täis loopinud, aga ilma lutida ju suu kinni ei seisa. Mõistus ei tööta, aga röögib… Kui Annabel tillu oli, siis peitis ta mu telefoni ära. Sihukesed ju ise ei mäleta, et kuhu ja mis, lihtsalt sokutavad. Küsin mina, et kus on telefon, Annabel vastab, et sahtlis. No ei ole. Siis ütleb, et laua peal. No ei ole ju! Voodi all? EI! Temal oli lõbus, minul mitte ja telefoni ei kusagil. Lõpuks hakkas padi helisema ja telefon oli padjapüüri sisse poetatud…. Noh, ei tule ise selle pealegi, et telefoni võiks padjapüüri sisse panna…

Ma ei tule näiteks selle pealegi, et koera joogiveega on kõige parem mängida, aga Albert on valmis selle nimel ka kuu ja tähed taevast alla tooma: eile näiteks ronis ta õues laua peale, et see kätte saada. Jah, meil käib koer laua peal joomas ja sööb noa ja kahvliga, saite õigesti aru. Et siis… Seal, kus on vesi, on ka Albert. Alexander ikka ka, tema muidugi vaatab pealt ja naerab Alberti lolluste üle. Eile sai Albert Hageni käest kolakat, kulbiga kusjuures ning kõige paremaks lohutajaks oli Alexander, kelle sülle ta otsejoones tormas ja kogu oma õnnetuse välja valas. Alexander on ühest küljest hirmus kiusupunn , aga teisalt ta jälle nii hoiab ja armastab. Eks ikka õhtuks väsivad ju kõik ja Alexander muutub lihtsalt ülemeelikuks, kuid näha on, kui palju ta tegelikult Alberti jaoks tähendab. Mina olen siin lihtsalt see subprodukt kes pilti teeb ja mitte millegi peale ei tule.

Veel ei tuleks ma näiteks selle pealegi, et kamavahtu saab süüa segamini grill-liha ja toorsalatiga, kurki kõrvale haugates. Albert see-eest tuleb meil ka kõige ja ei millegi peale. Et, noh… Lõpuks segas ta astelpajumahla kamavahuga ja sõi seda. Mis seal ikka, peaasi, et laps rahul oleks. Albert oli rohkem kui rahul- ta oli saanud kaua õuest toimetada ja oli väga muhe ja õnnelik. Te näiteks ei tule selle peale, et praegu võiks õunapuudele noorenduslõikust teha, aga ma alustasin eile ja lõpetasin täna. Mõned puud said ikka korraliku lõikuse, aga mõnedele tegin tagasihoidlikult, kuid oksi on terve hoov täis. Nüüd peab hakkama nendega tegelema. Albert lustis üksinda õues, tatsas mööda aeda ringi, tassis endale kuuri alt suure palli õue, kiigutas kiike ja nautis lihtsalt olemist. Talle nii väga meeldib õues toimetad! Ma juba ootan seda sooja aega, et lapsed saaks kogu täiega hommikul õue “visata” ja õhtul tagasi tuppa lasta. Ma ise juba ootan, et saaks kasvuhoonesse, käsipidi roosidesse, varbad samblasse ja metsa seenele. Ma ootan kevadist vihma, äikest, päikest ja vikerkaart. Ma igatsen kõige enam kevade lõhna!

Seda kõike igatsengi ning mul on hea meel, et see aasta on ka Hagen tegus ning saab koos teistega aias ringi mütata ja sigadusi korraldada. See ongi meie kindlus, meie 2500 ruutmeetrit paradiisi. Ma kirjutan ja taustaks käivad uudised sõjast. Sõjast, mis ei ole meist kaugel, sõjast, mis puudutab meid kõiki… Ma loodan, et see suvi saab olema ilus, et see suvi saab olema rahulik, et lastel oleks hästi, kodu terve ning maailm rahulik. Jah, ma kardan…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.