Albert 4 ja Hageni õnnetus…
Eile oli siis see kaua oodatud päev: Alberti sünnipäev!
Valmistasin teda varakult ette, et varsti tuleb sünnipäev, tema jälle kuni lõpuni vastu, et “ei taha sünnipääv” ja “ei taha sünnipääv!” Eile oli ta igatahes terve päev maru muhe poiss, usutles järjepidevalt, et kas Mamma ka ikka tuleb. Siinkohal tuleb öelda, et Albertil on 2 Mammat – Mamma ja tädi Aune ning ega ma päris täpselt kuni lõpuni aru saanudki, et keda ta iga küsimise peale parasjagu silmas peab. Mamma tuli ja Albert oli rahul!
Taastuses käies mängib Albert pea alati ooteruumis nukkudega ning sellest inspireerituna kinkisime Albertile nuku ja vankri ning pea külaliste tulekuni mängisid käks väikest poissi nukuga tööl käimise mängu: üks viis teisele tite, tegi tadaa ja ütles, et läheb tööle ning pani siis vankriga minema ning siis vahetati rolle ja mäng algas otsast peale. Albert oli väga vaimustuses, et nukule saab mähkmeid jalga panna ning mälemad vaimustusid lutist ja nende endi avastusest, et lutti tite suus keerates saab sellel silmi sulgeda ja avada. Nunnutamist ja nötsutamist oli palju. Ma lihtsalt teadsin, et see Albertile meeldib ja tuli välja, et ka Hagenile, kakluseks ei läinud kordagi.
Täna läks Albert muhedalt naeratades tordiga lasteaeda, et ka rühmas oma tähtsat päeva tähistada. Õhtul ja hommikul veel tema sünnipäevast rääkides oli vennikene maru rahulolev – mulle tundub, et talle meeldis! Tegin lasteaeda kaasa ühe suure küpsisetordi: valasin śokolaadiglasuuriga üle ja kaunistasin kõige sellega, mis lastele meeldida võiks – vahukommid, kinderi väikesed śokolaadimunad, kinderi śokolaad jne.Tort sai kirju ja nägi päris kohutav välja, aga tegelikult loeb ju see, et lastele meeldiks. Ma loodan, et tal tuleb täna lasteaias ka tore päev, kahju, et ta mulle sellest ise rääkida ei oska…
Järgneva pildiga on kaks lugu.
Esimene lugu on see, et selle aiakäruga meeldib poistel asju vedada, selles ise sõita ning seda seepärast, et multifilmis “Bluey” on samasugune…
Teine ja veidike pikem lugu on Alberti seljas oleva kombega. See kombekas ootas kapis Albertit ja jääb ehk veel järgmiseks aastaks Hagenilegi, ehk siis see kuulus tegelikult kunagi Alexanderile ning on üks üksikutest suure venna kantud asjadest. Viisime lasteaeda seal kandmiseks ja trööpamiseks kombekad ja siis koju jäid korralikumad, aga Albert keeldus seda selga panemast ja karjus iga kord ning võitles kogu hingest käte ja jalgade vehkides. Ühel lasteaiahommikul oli aga päris jahe ning ainult fliisiga lasteaeda teda viia oleks olnud jabur. Lauri muidugi annab alati alla, et kui laps ei taha, siis ei taha, mina seevastu toppisin talle selle ikkagi selga ning Lauri viis suurest vihast röökiva lapse lasteaeda. Rohkem probleeme pole olnud.
Korralikust kombekast ja Hageni väga õnnelikust õnnetusest nüüd ka. Mõned päevad enne Alberti sünnipäeva toimetasime kõik koos õues: kes jooksis, kes mängis, kes trimmerdas ning keegi siis trimmis hekilõikuriga lavendleid. Hagen on nagu väike pudrukuul – pisike ja väle ning lendab kaugele. Lendaski siis õlavarrega töötava hekilõikuri vastu – tõmbasin stripid peale ning läksime EMO-sse haava liimima. Kõige hullemast päästsid kolm kihti riideid: korralik kombekas, fliis ja särk ja muidugi ka see, et piirkonnaks oli õlavars, mitte nägu ega kael ega kegesti küljest hammustatavad sõrmed.
Aasta kõige hooletuma vanema tiitel palun mulle!