• Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Ma enam ei või…

    Mis siis ikka… Annabel tundis täna muret, kuhu on kadunud kõik noad ja kahvlid. 1+1 annab lahenduse kokku: Albert nägi eile õhtul välja nagu klassikaline Nuki ning kaugelt ei olnud vaja otsida ju põhjust. See kohutav kahene käis köögis käsipidi pliidi tuhaaugus ning oli selle ühtlasi ka nuge, kahvleid ja lusikaid täis toppinud. Täna olin mina siis põlvili põrandal ja otsisin tuha seest kadunud lauahõbedat. Siinkohal tuleb kindlasti lisada, et kõik teravad ja ohtlikud noad on meil turvalises kohas ning väikeste poiste käeulatusest kaugemal, täpselt nii, nagu ka kodukeemia koos äädikaga ning ravimid. Hagen topib meil pliidi alla oma mänguasju ning Albert peidab tuha sisse siis söögiriistu. Imeline! Kuna nõudepesumasinasse…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Väikese inimese rõõm.

    Vana aasta läks ja uus tuli ning kõik läheb vanaviisi edasi. Kas just jõuluvanalt, aga kingituseks sain keraamilise grilli. Väikesel inimesel on suured soovid: kunagi unistasin aastaid (!) KitchenAid miksrist ning oma 30. sünnipäevaks selle ka endale kinkisin, juba aastaid olen soovinud endale keraamilist grilli ja lõpuks selle ka sain. Olin hästi põhjaliku eeltöö ära teinud ja tahtsin vaid ühe kindla tootja grilli ja selle ma ka lõpuks sain. Kõigile ütlen, et Lauri kinkis, aga tegelikult kinkisid selle mulle Lauri ja mina ise: fifty-fifty ning aus mäng. Gardestis oli peale jõule kogu kaup -20% ja sellise suure asja pealt oli see kõva sõna ning lihtsalt tuli võimalust ära kasutada. Jah,…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Ma olen valetanud, teist paljusid petnud…

    Lõpuks ometi on jõulud ametlikult läbi. Pesen-kasin-koristan-TEEN SÜÜA! Ma reaalselt vihkan söögitegemist, sinna alla ei liigitu magustoitude tegemine, sest magustoidud ei ole söök. Seekord oli siis plaanis kaks magusrooga: mandariini-vahuveini tarretis mascarpone ja vahukoorega ning panna cotta pohlamoosiga. Seda viimast pidin tegema lõpuks 4x koguse, sest esimene kahekordne laar hingati siin kodus lihtsalt sisse: 12 portsjonit kadus nii, et arugi ei saanud ning ma lootsin seda pakkuda veel külalistelegi- mis seal siis ikka, teine laar veel. Kellele siis ei meeldiks vahukoor ja suhkur?! See teine magustoit jällegi nägi ajakirjas palju ahvatlevam välja, aga maitses nagu oleks käärinud mahlast kokku keeratud. Pettumus missugune! Paljudele kinkisin enda tehtud rummiga leotatud jõulustolleni. Pidavat…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Moodne aeg

    Moodne aeg, moodsad inimesed, mina lihtsalt ei ole harjunud sellega kaasa minema. Mõneti olen ju minagi kaasaegne inimene, et siin meie lapsi demostreerin ja jagan oma pisikest elu, emotsioone ja mõtteid. Aga ma ei ole harjunud, et teatud hulk inimesi arvab, et see, kui nad siin lugemas käivad ja meie eluga kursis on, siis see ongi ok, et rohkem suhtlust nagu pole vajagi, sest nad ju nagunii teavad, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Nii siis ongi, et osad inimesed on kadunud, vahetut suhtlust on vähe, sest neile piisab meist lugeda. Isekas. Neile piisab, aga meile? Eks elu teebki omad korrektuurid ja see bloginurk oli minu vaba valik. Nagu…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Mina olen elus, aga…

    Kõik meist eiluga ei pääsenud. Suured külmad on läbi ning tuleb tõdeda, et meie jäime ellu. Midagi katastroofilist ei olnudki, aga ikka jube nõme küll, kui kogu elu keerleb kütmise ümber ja siis veel peaks kõige muu kõrvalt magistritöö kavandit ning selle sisulist osa kirjutama… Ulme. Kõik meist siiski eluga ilmselt sellest välja ei tulnud ning teadmatust on palju. Meie Ott on kadunud nüüdseks juba nädala ning sinna sisse jäävad suured külmad, palju lund ning teadmatust. Ott oli alati olemas nagu viis kopikat, nagu paha hais oli ta pidevalt platsis ning nõudis agressiivselt tuppa laskmist. Ta polnud iial tagasihoidlik… Ta oli kõiges maksimaalne: maksimaalselt armas, maksimaalselt omamoodi, maksimaalselt hea kütt,…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Jumal, päkapikud, puder ja teadagi mis…

    Täna räägin teile jumalast ja päkapikkudest ja kindlasti ka sellest, kuidas tänane hommik algas jälle käsipidi sita sees. Jah, härra Hagen isiklikult oli ennast jälle kuklani täis istunud. Okei, kuklani tõmbasin mina ta kokku, kui body üritasin seljast sikutada. Igatahes sai ta jälle ennast duśśi all oimetuks karjuda. Karjus ja värises. Praegu on härra kuiv, rõõmus ja rahul. Hakkan vaikselt ennast sättima pudrulainele. Hageni ja Alberti lemmikuks on riisihelbepuder. Võiga. Ma pole kunagi lastele putru moosiga pakkunud, tundub kuidagi võõras- mina näiteks olen söönud lapsepõlves alati putrusid võiga, välja arvatud tatrapuder, mis on imeline ka hapukoorega. Ja teinekord on kaerahelbepuder ka hapukoorega päris mõnus. Piima kulub meil teadupärast ohtrasti, eks…

  • Emotsioon,  Retseptid

    Piparkoogitaigen- mälestus kooliajast

    Mälestus eesti keele õpetajast: piparkoogitaigna retsept. Olime siis ehk 10. või 11. klassis, kui õpetaja Lõhmus jagas meiega oma piparkoogitaigna retsepti. Mul oli siis selline tore raamat nagu “Muumimamma kokaraamat” ning selle tagumised leheküljed olid jäetud enda avastuste talletamiseks. Sinna ma selle siis kirja panin ning igal aastal sealt seda ka teen. Kuna ma seda retsepti ümber kirjutanud ei ole, siis Muumimamma kokaraamat käib minuga kaasas nagu teise mehega piibel. See on maailma kõige parem piparkoogitaigna retsept ning minuga koos elab see edasi aastast aastasse. 1,5 klaasi vett tähendab 300ml ning suhkrut lisan ka hiljem 300g, mitte 300-400g. Ja selles kogu võlu seisnebki. Kui retsepti järgida, siis ei saa midagi…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Albert laulab ja röögib

    Tavaline hommik ongi selline. Alexander on veel pildilt puudu, aga reaalsus ongi selline, et nad kõik on minu juures voodis. Albert on hakanud laulma: omas keeles, aga viis on täiesti olemas. Nüüd ongi nii, et üks kahest, kas ta parasjagu joriseb mingit viisijuppi või siis röögib- tal ongi laias laastus kaks äärmust, ta ongi must või valge. Hagen on jällegi vanarahu ise- üks kõige muhedamaid noormehi meie majas. Käisin eile ühe projekt raames kodust väljas ning õhtul koju tulles ootasid mind ees rõõmsad lapsed ja röökiv Albert. Ta lihtsalt karjus kõigi ja kõige peale. Lihtsalt, nii suur rõõm oli koju tulla ja olla. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud…

  • Emotsioon,  Lapsed

    Hambutus, jõulud ja islam

    Tõmbasin eile lapsel hamba välja. Lihtsalt võtsin oma jämedate trummipulkadega kinni ja tõstsin selle välja- ei mingit loksutamist ega murdmist. Ta oli ise juba igemesse verevalumi endale hõõrunud ning pidasin paremaks selle olukorra kiirelt lõpetada. Ütlesin talle, et ma ainult korra vaatan… Järgmisel hetkel oli hammas minu sõrmede vahel ja Sass jooksis mööda maja ringi udupasun üürgamas. Isegi verd ei jooksnud, aga Sass karjus nagu pöörane, ja küsis nagu rikkiläinud grammofon: “Miks sa seda tegid? Miks? Miks sa seda tegid? Miks?…” Pärast oli õele tunnistanud, et tegelikult ei olnud üldse valus, aga eks ta sai haiget, et kuidas võis ilma läbirääkimata sedasi temaga toimetada. Mina olen lihtsalt kurb, et minu…

  • Elu,  Emotsioon,  Lapsed

    Mida ma siis üldse oskan?

    Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud. Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena. Hagen…