Elu

Latte

Inimene õpib. Loll iseenese, tark teiste vigadest. Mina olen see esimene.

Latte, käis täna lõikusel: mädaemakas. Kevadel ravisime, nüüd tundus, et hakkab jälle hapuks kiskuma ja esmaspäeval helistasin kliinikusse, et lugu on ilmselt selline ja meil on nüüd vaja lõigata. Täna oli siis see päev…. Alles täna nägin ja tundsin, mida tähendab Lattele minu hääl ja võlusõna “koju”.

Kellele Latte, kellele Lotte…. mulle tundub, et ta naeratab- täna peale lõikust.

Mingil hetkel hakkasin arvama, et ehk ma reageerin üle, aga Lattele järele minnes öeldi, et oli jah mäda täis ja suur, et lõikus oli möödapääsmatu ning vastasel juhul oleks see lõppenud teisiti. Sisetunne ei valetanud.

Teisiti lõppes see aasta 2018 sügisel, kui meil täpselt sama diagnoosi nahka läks Marta. Ja mul on nii kahju…. Marta on see valus õppetund, tänu kellele läks Lattega nii nagu läks. Marta oli kusjuures toona sama vana nagu Latte praegu. Veelkord, mul on nii, nii, nii kahju! Marta- meie vana headus ise…

Olen chow usku inimene. Ma ei usu, aga chow on minu tõug- rahulik, põikpäine, tark. Seda tõugu iseloomustab pidev standby, mis vajadusel hetkega ümber lülitatakse ja tegudele sööstetakse. Nad ei haugu niisama, nad ei tee mitte ühtegi ülearust liigutust- nad ei kuluta ennast. Minu süda kuulub jäägitult sellele tõule.

Ma ei ole suur nunnutaja, kaisutaja ja hellitaja, aga see ei tähenda, et ma ei hooli. Viisin täna Latte kliinikusse ja koju tulles oli miskit puudu. Tühi oli. Tavaliselt loivab Latte ikka tulijale vastu, sügab tagurdava auto taga rahulikult kõrvatagust ja tegutseb talle omaselt nagu amööb tarretises- see on miskit nii tavapärast ja nii iseenesest mõistetavat, et ei oska nendele hetkedele kohe väärtust anda enne, kui see tavapärane on kadunud…

Igatahes on mul suur rõõm, et “viga” sai kõrvaldatud, Latte sai abi ja võimaluse elule. Loodan, et meil on ühiseid aastaid veel palju!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.