Ükskõik
Eile oli SEE päev.
Graafiku järgi töö on tore, rutiinivaba ja liikuva iseloomuga. Olin eile tavalised 8 tundi tööl ning koju jõudes täiesti läbiväsinud, kiire käik koju pissile ja siis poistele lasteaeda järgi.
Albert ja Hagen olid eile terve päev teineteist kiusanud ja röögitanud ning see jätkus ka siis, kui mina lasteaeda jõudsin. Kogu trall tipnes sellega, et Albert pani endale kätega paugu vastu pead ja viskas karjudes keset garderoobi kõhuli. Hagenil oli seejuures nalja nabani ja rohkemgi veel. Ja siis viskas mul üle. Miks, miks ometi?!
Istusin riideruumi kappide juurde ja sundisin neid ise riidesse panema – olin nii tülpinud ja lisaks sellele veel läbinisti väsinud ning laste karjumisest tingituna veel natukene ärritunud ka. Natukene. Riidesse nad said, Hagen naerusui ning Albert röökides. Lihtsam oleks nad ise olnud riidesse toppida, aga mul oli halb ja puhtalt jonni pärast kannatasime Albertiga koos, Hagen oli lihtsalt nunnu. Alberti röökimise saatel tatsasime autoni ning selle sama üürgamise jätkudes sõitsime koju. Koju jõudes kaebles Albert Annabelile: “Emme õäöü, emme blad da da, emme uäää.” Noh, midagi taolist, sõna emme oli ainus millest aru sai. Ju ma siis olin selle kõik ära teeninud. Tuju oli nullis.
Kirjutasin, et käin kodus pissil enne kui lasteaeda lähen. Jah, viimasel aja on meie garderoobi suur wc päeva lõpuks kole koht ja ma pigem väldin seda, aga teinekord lihtsalt ei saa ilma jubedate kohtadeta. Kolmest kabiinist oli täna 1 enam- vähem kasutatav: 1 haises mega rõvedalt, teises oli prill-laud ja konkreetselt ka pott ise mingi asjaga koos ning selles enam-vähem kasutatava kabiini potis hulpisid häda number kaks riismed, iseenesest midagi ei haisend ja prill-laud oli puhas. Nagu, miks naised, miks?!? Ja see tänane ei olnud esmane rõve kokkupuude.
Esmaspäevad on taaskord Alberti päralt. Jõudsime tegevusteraapiasse ning läksime ootealale aega parajaks tegema, loomulikult ei olnud me seal ei esimesed ega viimased ning istekohad olid hõivatud: emad-isad istusid, keegi mängis beebiga vaibal ning ka kellegi proua telefon ja kott istusid. Nojah, mul ju suud peas pole, et küsida, kas koht on vaba. Ilmselgelt ei olnud see vaba kui seal asjad peal olid! Nii ma siis istusin põrandale, Albert sukeldus pallimerre ja jäi sinna lebama ning ootama. Ei mingit viisakust, et võta oma asjad ära, inimene istub põrandal. Miks? Ja tuju sai rikutud…
Ja see toksiline töökeskkond. Miks ma käin siin pigem öösel? Sest päevad on vaimselt nii väsitavad, kuna inimesed on õelad ja lisaks sellele räägivad palju, müra on tohutu. Miks peab kedagi huvitama, kes kellega ja miks. Kelle see asi on, et mõni on suurem kui teine. Välimuse kommenteerimine ja üldse, nii palju on kahepalgelisust ja pinnapealset kurjust, mõttetut iba. Ma püüan ennast taandada ja olla eemal negatiivsest ning võõrast, aga tahes tahtmata olen ikkagi seal sees, isegi, kui püüan jääda kaugeks. Ja siis ma mõtlengi, et mida veel minust räägitakse.
Vastik, vastik, vastik. Ja siis võõraste inimeste küsimused, et miks ma suhtlen ühe või teisega, mida meil rääkida on jne. Nagu wtf, ma olen täiskasvanud inimene ja ei pea aru andma võõrastele, inimestele, kellel on tegelikult minust täiesti ükskõik ja minul omakorda neist. Miks üldse tulla mulle nii lähedale? Selle suure emotsioneerimise tulemus on üks – ainult ööd on viisakad, isegi siis, kui need on töised, sest siis on seda tühja vaimset keberniiti vähem.
Mamma minestas.
Sass lõikas endal juukseid. Alguses ajas tagasi, et tema ei tea midagi, aga kui lubasin õpetajale kirjutada, siis rääkis ära. Tegin pilti tema soengust ja näitasin talle: “Päris äge!” Nojah, ja siis tuli ikkagi käärid ja masin välja ajada.
Ma varasemalt tegin puhtalt käsitööd, aga siis ilmus kusagit Aliexpressi sügavustest meie majja juukselõikusmasin ning nüüd on siis käsitöö osakaal jäänud väiksemaks. Muide, lisaks pahteldamisele, krohvimisele, ja laste tegemisele, oskan ma ka juukseid lõigata. Mamma minestas veelkord.
Aasta ema unustas ära väikeste poiste rühma nime ning arvas seepärast, et esmaspäeval on pildistamine, kuid kae õudu, nende rühmal on see hoopis homme. Nii piinlik, aga ma ei suuda mingil hetkel teha enam vahet nendel krõllidel: naeru-, sära-, päikese-, rõõmukrõllid jne. Nagu, oeh…
Mul on viimasel hetkel saanud ükskõik kogu sellest ümbritsevast pudist. Ma ei jõua vaielda ja võidelda. “Olgu,” ühman vastuseks ning sageli tiksun ikka omasoodu, vahepeal on nii kergem, aga tegelikult ei ole mul sisimas ükskõik.
Mul ei ole ükskõik, et tööl on wc-d mustad. Ma ei kirjuta “peldikud”, kuigi tahaks – lihtsalt vahepeal on kõva häälega hea mõelda, vabastav. Mul ei ole ükskõik, sest rooman põis põlvini koju. Mul ei ole ükskõik, et inimesed klatśivad ja on kahepalgelised – see teeb haiget, sest ma hoolin neist kellest räägitakse ning mul on hirm iseenda pärast, sest kardan haiget saada. Viskan ikka nalja, et ma olen paks ja inetu, olengi, aga kui kuulen kedagi seda ütlemast, siis lähen ja nutan end puruks; kirjutan siin suhteliselt avameelselt Albertist, Sassist, Hagenist ja Annabelist, teatava ettevaatusega, aga siiski, ning seetõttu olen ka sellel suunal väga haavatav.
Mul ei ole ükskõik, kuigi manan tuima kivinäo ette, kehitan õlgu ja ütlen vastupidist.
Öös on mõtteid: “Me ei ole siin missioonitundest, me oleme siin, et palka saada!”