Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Emotsioonid lainetavad

Lauamänguklubi. Kõikidel pühapäevadel on kalendris paks ja rasvane punane ring ümber: see on päev, kui heiskame lipud ning koguneme õhtuti pühalikult laua äärde, süütame küünlad ja Tiina loeb eespalve ning lauamängude klubi järjekordne kohtumine võib alata. Haigused on mõned ringid suutnud kalendrist kustutada, aga üldiselt on pühapäevane käimine minu jaoks nagu mõnele teisele aamen kirikus. Tõeliselt hea seltskond, titekisast eemal, vahvad mängud ja see aeg, kvaliteetaeg! Suupisted ja vein muidugi ka, muidu ei mängi välja. Tegelikult, kohutavalt halb, sest ma söön nagu loom. Stressist. Ma lihtsalt söön ja söön ja söön…. Eks see magistritöö, titekisa jne ajab lihtsalt sööma. Mõne ajab jooma, mina hakkan sööma….

Ma olin eile õhtul üldse nii rahul ja õnnelik, aga sõin ikka nagu loom… Kasvuhoonesse sai kaks pikkust sibulat maha pandud, redis külvatud, rodod ja mustikad väetatud…. Tehtud sai eile nii mõnusalt ja ma olin nii rahul. Lauamänguklubi pidi eile pausi tegema, aga suureks rõõmuks sai see siiski toimuma ja nii hea on olla väikeste, kuid ometi nii suurte ja oluliste asjade, hetkede, üle õnnelik. Kuna mul liigesed valutavad, siis olin eile õhtuks tegelikult valuvaigistitest parajalt pilves ka, aga kõik oli nii mahe ja ma olin nii rahul. Alles paar päeva tagasi jooksin metsa, kraavi äärde ja jalutasin, see on minu viis ventileerida. Ma ventileesisin enda mõtteid selgeks, halbu hetki endast välja, oma õnnetust ja kurbust…. Tõeline psühh…

Minu kurbuse põhjus oli coffee latte värvi ning karvane vahupüks: “Saage tuttavaks, tema nimi on Latte, ta on nelja aastane ja tal on mädaemakas.” Mitte nii vahune, aga samuti nelja aastane punapea Marta jäigi meil igavesti nelja aastaseks, aeg läheb edasi, aga Marta on jätkuvalt neljane. Neid ühendab see faking mädaemakas. Martal oli see toona juba jalgpalli suurune, Lattel on vähe rohkem vedanud. Viisin Latte loomakliinikusse, sest ta oli hakanud jooma nagu loom ning tagant tilkus/jooksis mingit ollust. Martal ei jooksnud…. Igatahes. Marta läks, sest seis oli juba sitt ning paranemislootus oli sihuke 50-50 ja suur uhke loomakliinik tegi näidisarve ning…. Mul ei olnud raha! Ma nüüd korjan põskedelt pisaraid kokku…. Marta ravi oleks läinud u 1000 eurot ja keegi ei garanteerinud mindagi, Marta oli läbi teinud millalgi näo osalise plastikalõikuse ja see piin ja vaev, mis koeral peale lõikus oli…. Ah, ma otsin õigustust, miks Martaga läks nii nagu läks, aga ma süüdistan ennast tegelikult lõpuni, et tema pärast ei võidelnud. Olingi loomakliinikust tagasi sõitnud ja pidin minema eemale, pidin saama eemale… Lattel on ravi peal, plaanid paigas ja kõik saab korda. Pole ime, et ma söön siis nagu loom…. ja näen välja nagu lehm. Võibolla seda viimast poleks pidanud kirja panema, aga mul ükskõik, elu on selline, ma ei viitsi pingutada.

Meil on kass ka. Otti ei ole enam, aga meil on kass, justkui kohatäide, mida ta iial täita ei suuda. 31.detsember 2021 liitus meiega Milo kassipojana, täna sõidan tema ja Lattega loomakliinikusse, sest seda karvapalli ootab milllalgi ees kastreerimine ning hammaste eemaldamine ja vaktsineerimine ning Lattel on visiit ja läbivaatus ning edasiste plaanide arutelu. Ma pole Milost rääkinud, teda jaganud, sest Oti pärast on paha tunne. Ott läks ilmselt rebase nahka, aga jälle on sitt tunne, et ma justkui Miloga asendasin tema ja ma ei hoolinud Otist, et nii kiiresti meile uue kassi tõin…. Et miks ma ei leina Otti? Käige kukele oma leinamise ja arvamusega, et kõik peaks käima justkui mingi tegevusjuhise järgi. Ei pea, see, kui ma elan oma elu nii nagu elan ja teen nii nagu teen, ei tähenda, et ma ei hooli, et ma ei ole kurb, et ma ei oota koju… No vot, saage tuttavaks: milaja Milotśka ehk Milo. Meie kutsume teda lastega mõlemat moodi, mina rohkem milaja Milotśka. Annabel valis nime.

Hagenile valisime meie nime, nagu ka kõigile teistele lastele. Kodus vaatan, et Hagen on juba suur mees, aga tegelikult on ikka kohutav titt. Käisin titega Kvartali parklas jälle südarit saamas ning Annabel lustis ortodondi juures. Tegelikult üritasin kaubandust ka väisata, hädavajalik sai tehtud ning ega rohkemat saanudki, sest titt keeras röökima ning põgenesin temaga autosse. Hagen on endiselt titt ja minul on endiselt juuksed nagu sorakal, nägu nagu rekka tagarataste alt läbi käinud ning ega muud nagu väga olegi.

Ahjaa, meil siin on juba suvi: päike paistab, rasvased kõhud on päikese poole keeratud ning tarvitseb vaid terrassil ennast ühe külje pealt teisele keerata. Annabel ja Sass on rattad kuurist välja ajanud ja käivad kilomeetreid kogumas… Alexander läheb homsest lasteaeda, et kooliks sõpru koguda ja enda energiat maandada. Lõunast toon ta muidugi koju meid kõiki rõõmustama ja meid ikka tegevuses hoidma, aga edasiminek seegi, et pingutan tema lasteaeda viimise nimel.

Lähen täna ise ka kilomeetreid koguma, autoga, aga enne on vaja peni perse puhtaks pesta ja korraks ripsmetuśśi otsa kukkuda, et vähemalt natukenegi välja näeks.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.