Pealkirjata
Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole?
Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal tahaks kõik endale hoida ja siis nii ongi, et pole vist kaks nädalat siis midagi tahtnud kirjutada.
Lauri läheb esmaspäeval ja tuleb reedel või siis neljapäeval- nii nagu proua ütleb. See proua olen mina ning vastavalt olukorrale peab kodus olema, et Mamma saaks tööl käia ja mina ka ning et lambad oleks söönud ja hundid terved. Kes on lammas, kes hunt?
Käisime Albertiga UH-s ja röntgenis.
Geneetliste uuringute vastust veel ei ole, mingid asjad on vist osaliselt tulnud, aga mina neid praegu veel ei näe. Näiteks tsüstilise fibroosi vastus on käes, et seda ei ole. Ultrahelis ja röntgenis otsisime primaarseid koldeid, sest kopsuleid võib viidata täiskasvanutel näiteks metastaasidele ehk siis vähisiiretele, aga need uuringud olid puhtad. Kopsukollete dünaamika kohta infot ei ole ning seetõttu on plaanis kuue kuu pärast uus kompuuter, et oleks näha, kas on tekkinud uusi koldeid, kas olemasolevad on kasvanud või on kõik püsinud muutumatuna. Vot. Praegu ma ütleks küll, et uudised on head, sest kõhuõõs, toruluud ja aju on puhtad, et metastaasid need siis ei ole. Endiselt ei soovi, et minuga tullakse Alberti tervist tänaval või minu kodus arutama. Räägin ise, kui tunnen, et selleks on nüüd õige aeg.
Minul oli teisipäeval selline migreen, millega ma pole mitte kunagi pidanud silmitsi seisma. Üleüldse oli mul migreen viimati head aastad tagasi ning seetõttu polnud ka neid õigeid ravimeid sahtlist võtta. Nutsin, kannatasin, oksendasin, valutasin, nutsin, valutasin, oksendasin ning ootasin ravimeid. Õnneks on mul imeline sõbranna, kes ummisjalu kihutas linna ning pärast võttis aega, et istuda ja olla minu juures, et olla kindel, et minuga kõik korda saab…. Meil siin ääremaal peale paracetamoli muud asjalikku vist ei müüdagi… Ma veel järgmisel päeval taastusin tööl sellest möllust- pea oli paks ja vasakust silmast nägemine imelik. Et kui soovite, tulge ja rääkige minuga, mis tunne on nina kaudu ajusid oksendada või kuidas on valutada selga, jalgu- jagame kogemusi!
Olin migreenipäeva hommikul kardinad pessu visanud ning siis õhtul, kui juba parem oli, panin läbi vati neid uuesti ette… Ja siis ongi siin nii, et polegi nagu valikut: elu tahab elamist läbi migreeni, puud tahavad kandmist, lapsed sooja tuba ja kõhutäit. Et olen ma ju tubli, et siin ikka ennast läbi hala kiidan?!
Albertil on uus mänguasi: tolmuimeja. Ta suure varrega seda vedada ei jõua ning seepärast siis ka see pisike ots. Võitlus elu ja surma peale on vendade vahel alanud ning ellujääjale jääb putsulutsija. Täna imes Albert sellega näiteks koera joogivett. Lauri oli rõõmus. Väike iroonia ikka ka… Ütlesin talle, et Albert ei ole süüdi, et meie laisad oleme ja silma peal ei hoidnud, et tema lihtsalt katsetab. Hetkel on veel masin elus, sest filter suutis tolmuimeja sisemust suurema vee eest kaitsta.
Albert on ka kõige suurem Alexanderi fänn, mis sest, et Alexander tihti neid kõige väiksemaid kiusab ja kakub, aga tegelikult on ta hea ja hästi suure südamega poiss. Näiteks veab Alexander meile iga päev koolist tulle pargi alt oksi ja mõnikord ka sammalt, et meil oleks kergem ja oleks puid kütta. Vot. Meil on kuivad puud kuuris, aga tema tahab ka anda panust ja las olla siis nii. Olgu siinkohal öeldud, et need oksad on sellised mõnusalt suured: mõni on näiteks pikem kui Alexander ise, aga üldiselt on sellised mõnusad penile loopimiseks. Meie penile ei loobi- loobime ahju. Ka sammal on abiks toa soojaks saamisel…
Õhtud lähevad ikka mängude saatel. Hagen kustub poistest esimesena ning siis ülejäänud seltskond toimetab kõrvaltoas mängida. Albert on ka nagu väike kullipoeg alati kohal ning tahab ka osa võtta, aga kui muidu ei saa, siis kõlbab Alexanderiga puidust kooki ka meie kõrval süüa.
Mamma siin jagas muljeid viimasest hoidmispäevast: nussaga joonistati aknaklaasile, riideid vahetati suisa 3x, vardad tõmmati kudumise seest välja, moosipurk visati kööki põrandale kildudeks ning röövlinaeru saatel korraldati ja toimetati veel ja veel.
Albert on praegu kõhuli põrandal ja sööb saia nagu koer. Võibolla oleme me kõik koerad, aga lihtsalt me ise ei tea seda.
Head ööd.