-
6 liitrit panna cottat ja Albert
Jõuludest kuni tänase päevani on meil “kulunud” ei rohkem ega vähem kui kuus liitrit panna cottat ja tublisti pohlamoosi- nad siin kodus “hingavad” seda sisse. Ma pole ju arvestanud, et koos väikeste poistega kasvavad koos ka nende isud: Albert ja Hagen söövad samuti portsu korraga, et mis see 12 portsjonit koort ja suhkrut siis meil ära ole!? Retsept siis siin. Väike erisus siiski lingitud retseptiga: rummi ei kasuta ning moosina läheb kõige paremini pohl, mis tasakaalustab magusat. Albert tahab ka kõike ja siis ei taha ta mitte midagi ja seda kõike korraga. Albert tahab hirmsasti õue, aga õues olla ta ei taha. Pakkisin siis täna selle kahese riidesse ja viisin…
-
Ma olen valetanud, teist paljusid petnud…
Lõpuks ometi on jõulud ametlikult läbi. Pesen-kasin-koristan-TEEN SÜÜA! Ma reaalselt vihkan söögitegemist, sinna alla ei liigitu magustoitude tegemine, sest magustoidud ei ole söök. Seekord oli siis plaanis kaks magusrooga: mandariini-vahuveini tarretis mascarpone ja vahukoorega ning panna cotta pohlamoosiga. Seda viimast pidin tegema lõpuks 4x koguse, sest esimene kahekordne laar hingati siin kodus lihtsalt sisse: 12 portsjonit kadus nii, et arugi ei saanud ning ma lootsin seda pakkuda veel külalistelegi- mis seal siis ikka, teine laar veel. Kellele siis ei meeldiks vahukoor ja suhkur?! See teine magustoit jällegi nägi ajakirjas palju ahvatlevam välja, aga maitses nagu oleks käärinud mahlast kokku keeratud. Pettumus missugune! Paljudele kinkisin enda tehtud rummiga leotatud jõulustolleni. Pidavat…
-
Kiri jõuluvanalt ja infarkti äärel vol….?
Kui ma alguses arvasin, et ainult Kvartali parkla mind infarktile lähemale viib, siis ma vist eksisin. Mina keerasin köögis traditsioonilist hommikuputru kokku ning toas valitses harmooniline vaikus ja rahu, sest Alexander vaatas multikaid, Hagen kakkus kuuselt ehteid küljest ja Albert kooris seina krohvist puhtaks. Imeline! Kui kuusele ehteid tagasi panna pole probleem, siis selle seinaga… Noh, pole need seinad siin teab mis vaatamisväärsus omaette, aga see, mis sinna Albert korraldas, see oli juba… Imeline?! Mul on pilt ka tehtud, aga seda ma siia ei pane- nii piinlik on, et mu lapsed on sellised, kes maja algosadeks lahti üritavad võtta… See ei olnud väike auk, väike tükike…. See oli lahmakas: Aafrika…
-
Närvid läbi
Käisin jälle Kvartali parklas ja tundsin, et olen infarkti äärel. Hirmul on suured silmad, aga eks elu on õpetanud ja omad kogemused annavad tunda. Istusin koos väikeste poistega autos ja ootasin Annabeli ortodondi juurest… Mõned kuud tagasi ju rihiti meie Veroonika ära ja ma reaalselt karda, et jälle. Ühel hetkel tuli suure hooga Toyota Hilux ja keeras meie kõrvale parkima. Mul tahtis süda seisma jääda… Teisel korral tagurdas mingi Volkswagen nii, et mulle tundus, et kohe on meil otsapidi sees… Tuleb ja tuleb ja tuleb…. Mul pidi jälle süda sees seisma jääma: hirm, ärevus… Kirsiks tordile olid siis muidugi need väikesed poisid, kes karjusid ootamise ajal autos. Õnneks on Veroonika…
-
Moodne aeg
Moodne aeg, moodsad inimesed, mina lihtsalt ei ole harjunud sellega kaasa minema. Mõneti olen ju minagi kaasaegne inimene, et siin meie lapsi demostreerin ja jagan oma pisikest elu, emotsioone ja mõtteid. Aga ma ei ole harjunud, et teatud hulk inimesi arvab, et see, kui nad siin lugemas käivad ja meie eluga kursis on, siis see ongi ok, et rohkem suhtlust nagu pole vajagi, sest nad ju nagunii teavad, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Nii siis ongi, et osad inimesed on kadunud, vahetut suhtlust on vähe, sest neile piisab meist lugeda. Isekas. Neile piisab, aga meile? Eks elu teebki omad korrektuurid ja see bloginurk oli minu vaba valik. Nagu…
-
Mina olen elus, aga…
Kõik meist eiluga ei pääsenud. Suured külmad on läbi ning tuleb tõdeda, et meie jäime ellu. Midagi katastroofilist ei olnudki, aga ikka jube nõme küll, kui kogu elu keerleb kütmise ümber ja siis veel peaks kõige muu kõrvalt magistritöö kavandit ning selle sisulist osa kirjutama… Ulme. Kõik meist siiski eluga ilmselt sellest välja ei tulnud ning teadmatust on palju. Meie Ott on kadunud nüüdseks juba nädala ning sinna sisse jäävad suured külmad, palju lund ning teadmatust. Ott oli alati olemas nagu viis kopikat, nagu paha hais oli ta pidevalt platsis ning nõudis agressiivselt tuppa laskmist. Ta polnud iial tagasihoidlik… Ta oli kõiges maksimaalne: maksimaalselt armas, maksimaalselt omamoodi, maksimaalselt hea kütt,…
-
Jumal, päkapikud, puder ja teadagi mis…
Täna räägin teile jumalast ja päkapikkudest ja kindlasti ka sellest, kuidas tänane hommik algas jälle käsipidi sita sees. Jah, härra Hagen isiklikult oli ennast jälle kuklani täis istunud. Okei, kuklani tõmbasin mina ta kokku, kui body üritasin seljast sikutada. Igatahes sai ta jälle ennast duśśi all oimetuks karjuda. Karjus ja värises. Praegu on härra kuiv, rõõmus ja rahul. Hakkan vaikselt ennast sättima pudrulainele. Hageni ja Alberti lemmikuks on riisihelbepuder. Võiga. Ma pole kunagi lastele putru moosiga pakkunud, tundub kuidagi võõras- mina näiteks olen söönud lapsepõlves alati putrusid võiga, välja arvatud tatrapuder, mis on imeline ka hapukoorega. Ja teinekord on kaerahelbepuder ka hapukoorega päris mõnus. Piima kulub meil teadupärast ohtrasti, eks…