Elu,  Lapsed

Aasta täis hala.

Mott on maas. Ma pole ammu kirjutanud, sest see siin kipub hala olema, aga ma ei oska teisiti. Ma olen vist inimene, kellel on klaas alati pooleldi tühi. Tegelikult on nii, et kui päris kriitiliseks kisub, siis jällegi on see klaasike pigem ikka pooleldi täis.

Mis siis vahepeal uut? Ei midagi, lastekliiniku seinad on endiselt roosad, krohvi koorub ja Albert kardab paaniliselt kõiki arste. Käisime ühe ja teise juures ning nüüd ootame viimast epikriisi, et saaks hakata pabereid vormistama, sest Albert vajab rehabilitatsiooni: logopeedi, füsioteraapiat ja tegevusteraapiat. Kui Albert oli väike, päris pisike, siis tekkis tal ühe kehapoole mahajäämus… Füsioteraapia aitas toona mehikest kõvasti, aga siis tuli covid-19 peale ja kõik jäi kuidagi soiku. Põgenesin koroona taha, et mitte lasta lapsele MRT-d teha. Mis ta siis oli, 5 kuune? Nüüd on nii nagu on. Pealtnäha täiesti tavaline pea-aegu kolmene, selle vahega, et kõnet just nagu on, ja on ka (!), aga miimilised lihased on nõrgad ja see, mida ta öelda üritab, pole kõigile arusaadav. Me isegi ei mõista kõike, kuigi mina mõistan teda ilmselt kõigist kõige paremini. MRT annaks vastust, aga ma pole veel valmis, et temaga see teekond ette võtta. Vastus on aimatav ja mis see meile enam annab?

Lasteaeda saab harjutama hakata alates 1. septembrist. Hurraaa, ma lähen tööle viiendast. Et siis, üks päev põhimõtteliselt on aega. 1. septembril on Alexanderil aktus ja see päev läheb natuke teistmoodi ning ma ei saa lubada, et Alexanderi tähtsalt päevalt röövivad tähelepanu kaks röögatsit.

Käisime eile Annabeli ja Sassiga linnas ning väikesed poisid olid Mamma ja minu tädi hoida. Õhtu lõpuks oli Mamma sellises seisus, et oli valmis meile hoidja palkama, sest Albert röökis hüsteeriliselt terve tunni ja siis põlgas neid Hagen- müra oli palju ja eks inimeste süütenöör ole erinev. Ma ei teagi, kas minu süütenöör on lühike, või pole seda enam üldse, või siis on püssirohi niiske. Eks see kõik oleneb ka jällegi olukorrast. Ma jällegi hirmuga ootan, et kuna meile see lastekaitse kutsutakse. Kui Albert ikka ennast üles keerab, siis võib jääda küll mulje, et siin väärkoheldakse lapsi. Tegelikult väärkoheldakse neid, kes seda karjumist peavad päevast päeva taluma. Hagen õpib ka parimatelt, kuigi teda on tunduvalt kergem maha rahustada ning temaga saab kergemini.

Eilset hoidmist elas Hagen aga tublisti üle- ta röökis ja istus praktiliselt terve öö üleval. Lõpuks ruigas meie voodis. Imeline öö!

Kõik lapsed on kurja näoga minu moodi. Ma siin vaatan pilte ja pean tunnistama, et meil ei ole vett ega seepi- lapsed on alati nii kasimata.

Hagen siin meeleheitlikult üritab ennast purki pista, aga pea on suur- jällegi, minusse, mul on ka suur pea ja kõigil poistel on mütsinumber mehine. Mehine nagu nende emagi… purki on lilled toomata, pean minema jälle maltsa korjama, aga mahti pole olnud. Pidevalt on mingi tõmblemine küll vasemale ja paremale ja siis kiirustad koju, sest süda valutab laste pärast, et kuidas ikka ja kas. Kas on ikka söönud, kas on ikka kõik hästi…

Lauri: “Kus kurk kõige suurem, seal titt kõige lähem.”

Söögist… Meil on mingi sihuke sort kurki, mis tulebki lasta hästi suureks kasvada, et siis olevat hirmus hea. Ma ei tea, ei oska seisukohta võtta. See kurk on suur nagu hobuse peenis… Igatahes, ma pole suutnud seda veel lahti lõigata, Hagen haukas tüki ja see on ka kõik. Muljetada ei saa. Selle kurgiga on vist nagu rosinategagi, et kõik on mõtlemises kinni. Rosinad meenutavad mulle puuke- neid täissöönud puuke. Lapsepõlves on mõni palja jala alla jäänud ja see plõks, mis käib, on sama nagu rosina puhulgi. Pean ikka sellele kurgile võimaluse andma ja lahti lõikama. Kui ei proovi, siis võib millegist heast ilma jääda. Ma olen ikka võimaluste poolt ja võimalustele avatud. Et siis…

Jätkan Hageni lainel. Ma nii väga tahtsin spagette. Neid pole lihtsalt ammu teinud just laste pärast, et kuidas nad nende söömisega hakkama saavad. Hagen sai suurepäraselt! Annabeli ja Sassiga pole probleemi ja Albert sai ka lõpuks hakkama. Võibolla peaks rohkem spagette tegema, et siis ta saaks rohkem näolihastega vaeva näha ja harjutada. Pisikeste poiste kiituseks pean ütlema, et nad saavad ideaalselt hakkama söömisega: Albert sööb üldjuhul väga korralikult ja puhtalt, Hagen on nagu ideaalne põrsas, aga mõlemad saavad söönuks. Sellel võrra on lasteaias neil kindlasti lihtsam.

Alberti kiituseks veel nii palju, et talle meeldib koristada. Hagen seevastu loobiks kõik uuesti laiali…. Usun, et sõimerühm saab meie pisikeste poiste näol endale võrratu duo, aga pole hullu, neile makstakse selle eest palka.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.