Albert
Sass tõi koolist tuulerõuged ning nendega nakatus ka Albert ning ikka täpselt nii, et hoidsin hinge kinni, kas koorikud tulevad õigeks ajaks ja hoidsin pöialt ja varbaid, et haiglasse mineku ajaks enam punne juurde ei tekiks. Napilt mahtusime ajaaknasse.
Esimesel päeval täitsime pabereid ning teisel läksime haiglasse tagasi söömata-joomata. Mina muidugi sõin kohusetundliku kodanikuna hommikul vara kõhu täis, kallasin kohvi sisse ning alles siis tõstsin magava Alberti voodist, pakkisin ta otsemaid riidesse ning viisin autosse. Eelmisel õhtul olime igaks juhuks kõik söödava silma alt ära tõstnud, sest ei tea ju, milliseks see hommik kujuneb.
Jõudsime vaevu meie palatisse tagasi, kui juba tuli keegi meid lasteintensiivi viima. Albertile Dextor ninna, väike protest, mõningane nutt ja vajuski silm kinni. Väikese vastupanuga sai ta endale kanüüli ning sõidu ühest majast teise uuringutele. Albert oli nii palju sitke vennike, et siples röökimise saatel vaatamata rahustile ennast raami peal teki seest välja, aga varsti läks unerohi ning kaks uuringut said narkoosis viperusteta tehtud. Kõik sujus täpselt nii nagu peab! Aitäh väga toredale narkoosiarstile ja kogu meiega tegutsenud personalile!
Tulemustest. Alberti aju on patoloogiast puhas, aga kopsudes on vähemalt 25 soliidset kollet suuruses 2-5mm ning millest need tekkinud on, mis aja jooksul ning kuidas arenevad- seda ei tea. Konsulteeritud on erinevate spetsialistidega, aga praktikat pole ning seetõttu lubas Alberti raviarst hakata uurima teadusartikleid ning edasi lihtsalt jälgitakse Albertit ja tema sisundit, sest meil on palju puuduvat informatsiooni. Võibolla toovad geneetilised uuringud mõningast selgust, aga seda alles mõne kuu möödudes, sest just täpselt nii kaua võtab aega tulemuste jõudmine.
MRT-s selgus, et Albertil on hästi suur adenoid ning mõlemapoolselt mastoidrakustikus efusiooni. Järgmisel päeval peale uuringuid pakkisin oma kolmese autosse ja sõitsin Kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, mis sest, et meil oli märtsi lõpus aeg kirjas ja puha. Registratuurist me poleks äärepealt edasi jõudnudki, sest sealne tädi kujutas endale ette arstiharidust ning kaagutas korrutsas nagu jumalast vaevatud, et see ei ole erakorraline visiit ning mingu me perearsti juurde, perearst, perearst, perearst…. Ma ei jätnud jonni ja jaurasin edasi Albert süles käigu vajalikkusest. Lõpuks prillidega vanem kõhetu olemisega tädike helistas kabinetiõele, andis toru meile ning siis seejärel lubas meid edasi. Muidugi andis ta mulle kaasa paberile kirjutatud kabinetinumbri koos juurde kirjutatud 5e/50e, sest kui ikka asi erakorraline ei ole, siis me peame tema juures pärast maksma tunduvalt suuremat visiiditasu, seda säutsus seletas see tige ja jumalast vaevatud registraator meile ka inimkeeli, aga paberile kirjutades tundus talle vist kindlam, et saan ehk paremini aru, muidu läheb mul äkki midagi kaotsi, või äkki hakkan kartma seda 50e ja saan ikka ise aru, et see EI ole erakorraline, et perearst on selle jaoks. Mis ajast registraatorid erakorralisuse üle otsustavad?
Mul oli pohhui suva, kõndisin Albertiga minema, saime kohe ka kabinetti sisse ning siis tutvus arst analüüside, uuringutega, vaatas Albertile kõrva ja kurku, puhastas kuulmekäigud vaigust, kabinetiõde mõõtis kuulmist. Üliarmas ja empaatiline õde oli kabinetis, kes seletas ja näitas Albertile, oli rahulik ja hea, kannatlik ja sõbralik arst sai hakkama vaatamata Alberti vastumeelsusele, röökimisele, siplemisele ja muidugi talus ta rahulikult ka lolli rumalat ema. Kogu kabinetist saadud kogemus oli täiesti vastupidine registratuuris kogetule….
Igatahes, Albertil on äge keskkõrvapõletik, äge kurgumandlipõletik, kuulmislangus. Palavikku ei ole, veri on korras ja siis sedasi… Lõikuseks saime aja 21.märts ning siis vaadatakse üle uuesti narkoosis ka kõrvad, et otsustada, kas trummikiled on ka vaja katki torgata ning vajadusel śunteerida või mitte…. Enne lõikust aga ka plaaniline visiit narkoosiarsti juurde. Nüüd nädalajagu antibiootikume ja elame edasi. Ma olen nii kuri, sest mõtlen, et mingisuguse “vahva” registraatori pärast poleks Albert saanud abi ega lõikusaega… Küll me selle aja oleks saanud ka kahe kuu pärast, aga see oleks tähendanud nelja kuud ootamist lõpuks.
Läksime registratuuri, maksin oma viieka, tädi küsis veel hoopis teisel toonil, kas tśekki ka soovime. Tagantjärele möeldes: “pistku see tśekk omale…” “Tänan, ei soovi,” ning lahkusin vägisi väärikust säilitades koos oma Albertiga.
Ühtlasin võtsin ka eilsest hoolduslehe, et ravida Albertit ja olla lihtsalt olemas. Enam ei oska nutta, nüüd on lihsalt selline tühi olla- selline tunne, et viskaks ennast kõhuli maha ja lihtsalt lebaks elutult.
Lasteaiast helistati ka, et küsida, kas meil on midagi rühma vastu. Mhmmm, väär on öelda kuue lasteaias käidud päeva kohta, et meile jubedalt rühm meeldib või siis ei meeldi, kuidas ma saan üldse teha mingisuguseid järeldusi üksikute päevade põhjal?! Kui Albert on haige ja tal võimaldatakse olla kodus, siis järelikult laienevad hüved ka Hagenile ja vastupidi ning nii lihtsalt on. Mul ei ole mõtet viia neid lasteaeda kaheks päevaks, kui sellele järgneb 2 nädalat risti ja viletsust. Kevadel, siis, kui ilmad ilusaks lähevad, päike pilve tagant välja tuleb, siis külastame lasteaeda ka rohkem.
Eesti Ekspressis on üks tore artikkel, kus öeldi, et ropendamine on nagu puuksutamine- me kõik teeme seda…