Parem klots pihus kui trahheas
Viimased päevad ja ööd on olnud päris rasked. Albert.
Iga kord, kui lasteaiast koju tuleme jagab õpetaja meile päevast ääretult positiivset tagasisidet: poisid on olnud nii tublid, kõik on potti tulnud, suuremaid konflikte pole olnud, teevad kaasa ning magavad ja söövad hästi ja siis me tuleme koju…
Eile näiteks oli kodus situatsioon, kus kogu pere oli köögis ning kõik tahtsid midagi. Albert viskas mingil hetkel karjudes põrandale. Kujutage nüüd ette ühte kolmepoolest, kes täiest kõrist üürgab nii, et põrand märg ja tatti voolab. Mingil hetkel tõusis ta püsti ning suure röökimise saatel hakkas ennast juustest kiskuma ja lööma. Võtsin lapse sülle, silitasin ja sügasin selga, püüdsin vaikselt rahustada, et kõik on korras, kõik on hästi. Kas toimis? Ei.
Lõpuks viisin ta üles korrusele. Hagen tatsas mõne minuti pärast meile järgi ning väikese venna ilmudes lõpetas ka Albert nutu ning nad hakkasid kahekesi autodega mängima. Ununesid suured soovid ja äsjane frustratsioon.
Öösel kell pool kaks hakkas hullus uuesti pihta. Tavaliselt Albert köhib öösiti palju ning nutab sinna vahele ja sellega olen ma juba vaat et harjunud, aga eile alustas ta jälle hullunult röökimisega ning sedapuhku ka pükste jalast kiskumisega. Arvasin, et väike inimene tahab pissile, tassisin ta süles potile, aga tema jätkas karjumise ja suure protestiga. Kogu selle melu saatel kukkus Alberti suust välja punane puidust klots. Tema aga jätkas arutu karjumisega ning keeldus poti peal istumast. Talutasin ta tagasi voodisse ning seal ta siis marutas kuni lõpuks magama jäi.
Mis seal ikka, parem klots pihus kui trahheas. Kuna see talle suhu sai, ei tea… Miks, samuti ei tea. Miks ta karjus, ei tea…
Ma olen vist harjunud. Vist.
Tegelikult on ta ju armas kratike, kes käib vahepeal minu kohvi joomas, musi norimas, kallistamas, sülle ronimas. Ma elan nii väga kaasa tema edusammudele, et tema kõrvalt ei pruugi ma alati märgata ja rõõmu tunda Hageni edasiminekust ja Sassi särast, Annebeli imelisusest ning samas on ka iga Albertiga seonduv tagasilöök valusam kui eelmine. Ja siis ma halangi siin.
Kas Albertit peab häbenema? Tagasi toppida ma teda enam ei saa ja kas tahakski? Kas ma pean vaid enesele hoidma, et meil on kodus nii? Elus ei ole ainult rõõmsad värvid, kõik ei ole alati hästi ja nii kuradi vale on, kui peab maha vaikima ja varjama.
Mul oli täna vaba hommik ning lasin sellele vaatamata pooleks päevaks poisid lasteaeda viia. Proua ei vaevunud voodistki tõusma enne poolt ühtteist. Süümepiinade saatel lihtsalt magasin.