Maraton

Maraton on läbi. Lähen nüüd tööle uuesti kaheksa päeva pärast ja kokku on kuu lõpuni jäänud ei rohkem ega vähem kui neli tööpäeva. Lõhkusin tööl käia nii, et reedel tundsin reaalselt, et kui laupäevast valvet vahetatud ei saa, siis viskan ennast keset parkimisplatsi pikali ja hakkan nutma- iga mu keharakk karjus väsimusest vaba päeva järele. Ja ma sain selle, läbi suure häda ja pika otsimise. Huvitav on see, et kui valvet müüa, siis leiab soovijaid küll, aga vahetada on keeruline. Õnneks hea kolleeg tuli vastu ja sain selle ühe õnnetu valve lükata kuu lõppu. Ega see vahetamine ka lihtne ole, sest ma ei saa ju päris iga päeva vastu vahetada ka ning elu seab omad piirid…

Igatahes sain ma laupäeva hommikul magada ja magasingi kaua. Magasin täpselt nii kaua, et neerud valutasid ning kooserdasin pärast pool päeva öösärgis ringi ning tegin röövlitele süüa. Tegin klimbisuppi vol 2. Mulle tohutult meeldivad klimbid ning tuleb välja, et Annebelile ka… Ikka topeltkogus ja nii, et kõik saaks isu täis. Meile meeldivad klimbid, mõnele hoopis liha ja teistele kartul. Süüa ma teha üldiselt oskan- elu on õpetanud…

Õhtul pakkisin aga asjad kokku ja läksime maale. Seda oli nii vaja, seda oli rohkem vaja, kui ma isegi ette kujutada oleksin suutnud. Tundsin, et mul on hea, süda oli rahul ja sain natukenegi rattast välja. Ma sain sauna! Mis sest, et Annabel sauna maha jahutanud oli, aga juba iseenesest maale ja sauna on olulised märksõnad.

Tänasega sai siis maraton läbi ja kolmapäeval lähen Albertiga haiglasse uuringutele, saan võtta “rahulikult” ning olla ainult Alberti päralt. Minu ülesanne on anda talle seal turva- ja kindlustunnet, aga ma ei kujuta tegelikult ette, mismoodi see kõik seal välja hakkab nägema. Kes mind turvab, kes minu hinge eest hoolt kannab? Kas mul on üldse hinge, või olen hingetu? Hingetuna on vist kergem vastu pidada. See on nii, et takistad teatud emotsioonidel enda sisemusse pääseda, aga varem või hiljem juhtub see nii kui nii ja siis saavad tunded su ikka kätte ning seejärel on kaos kiiresti tekkima. Viimati pääses minu sisemusest kaos välja siis, kui Albertil see kopsuasi neoroloogilisele lisaks tekkis ja ma püüdsin olla alguses suur ja tugev tüdruk ning surusin kõik alla, blokkisin ära ja siis tekkis kaos. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga mul oli reaalselt tunne, et lähen lõhkuma ja eks ma ikka läksin ka…

Albert keerutas laupäeval õndsas teadmatuses vokiratast ning oli lihtsalt rahul. See on nii kummaline, kuidas poiste olek muutus kui istusime autosse ja alustasime sõitu. Nad olid nii rahulikud, muhedad ja nautisid minekut ja olekut, kuid kodus karjusid ja inisesid nagu pöörased- eriti Hagen, kes oli lõunaunest virgunud ning seetõttu üpriski pahur. Hagen on ärgates tegelikult alati kuri ning võtab päris pikalt aega, kui ta jälle omasse elementi tiksub.

Mamma juures oli aga kõigil hea.

Hageni käes on pildil minu pilvebaleriin ning see on siis umbes 25 (!) aastat vana vist ning endiselt töökorras, mis sest, et tiivad vähe lopendavad ja seetõttu lend väheke lappesse kisub, kuid oluline, et töötab! Mäletan, kuidas ma seda lapsena kiivalt oma pisikese onupoja eest kaitsesin, kes külla tulles porgandihäälel lendavat tädi Mamma käest nõudis ning mina siis seda vägisi talle mängida pidin andma. Minu pisikestele poistele meeldis see ka ning isegi Annabel lennutas, mina muidugi ka. Selline helge nostalgia.

Mamma juures tabasin ennast mõttelt, et kas mina olen ka millalgi üksi ja vaikuses suures majas, kas kurb ei ole nii. Mamma ütles, et ta on harjunud…. Ma ei tea, mina vist küll ei harjuks, ehkki vahel tahaks ära, tahaks vaikust ja rahu, aga ära olles tunnen puudust ikka sellest lärmakast kaosest.

Hagen käib näiteks tihti kallistamas: tuleb suure hooga ja rabab jalgadest kinni ja kallistab, tahab sülle, tahab musi ja teeb palju nalja. Hagen on elav ja häälekas, nõulik ja kohati natuke sõge. Tema on see, kes ennast pikali loobib ja karjub. Hagen on hakanud tohutult palju rääkima ja sõnu ning juttu tuleb iga päevaga üha rohkem ja rohkem.

Albert tahab sülle, paneb pea õlale ja tahab lihtsalt olla. Albert musitas mind näiteks pühapäeva hommikul kui ma magasin- läbi une tundsin, kui ta mulle 3 korda musi tegi. Mina magasin edasi ja poisid läksid toimetama. Albert on vaikne ja tahaks rahulikult omaette toimetada ning kui miski tema rütmi rikub, siis ta karjub. Albert võib vihahoos loopida valimatult kättejuhtuvaid asju, peksta oma peab vastu põrandat. Seda kõike tegi ta näiteks eile ning Alexander oli see, kes läks ja ta endale sülle tõmbas, et ta rohkem endale haiget ei teeks.

Alexander on meil vist kõige elavam ja lärmakam. Ta pidevalt räägib, hea küll, Hagen vatrab ka pidevalt, aga Alexander on suurem ja tema tähelepanuvajadus on märkimisväärne. Alexander on emotsionaalne ning kõik käib äärmusest äärmusesse hetkega: nutt ja naer vahelduvad sekunditega. Alexander oskab olla kõige armastavam, kõige hoolivam, kõige-kõige ja siis suudab ta olla järgmisel hetkel täielik tropp. Täpselt nagu mina.

Annabel püüab siin ellu jääda, kuid ka tema tahab rääkida ja jagada. Annabel ja Sass räägivad iga päev oma seikadest koolis, Annabel jagab muresid ja rõõmusid täpselt nagu Sass ainult selle vahega, et Annabel arutleb, Sass lihtsalt jutustab. Annabel on vahva, ütlesin talle täna, et mulle meeldib temaga mängida- mängime ikka praktiliselt igal õhtul. Jah, on ka neid õhtuid, kus ma lihtsalt ei jõua, aga täna oli jälle näiteks see helge ja emotsiooniderohke kvaliteetaeg. Temaga on tore ja mulle päriselt meeldib temaga mängida ning lihtsalt olla, teda kuulata ning nautida tema klaverimängu, vaadata tema joonistusi ning elada kaasa kõigele, mis teda ees ootab ja puudutab. Ta arvab, et ma ei kuula teda ja ei pane tähele, aga isegi kõige sitemal päeval ma märkan ja jätan meelde.

Näiteks tormasin täna pärast öötööd ja päevatööd koju ning viisin ta Unimedi visiidile ja pärast poodlema. Sai endale uusi riideid. Mina sain ka. Ostsin endale ilusa kleidi. Lisaks lokkidele on mul ka uus kleit ja mõned hilbud veel. Kõndisin poes kleit käes ringi, käisin seda suisa kaks korda proovimas, aga teadsin, et see jääks mul hinge kriipima, kui ma ära ei osata. Ma olen tohutu koi ja endale ei raatsi midagi lubada, täna läks teisiti…

Multifunktsionaalne maratoonlane. Elu ongi üks suur võidujooks. Võidujooks ajaga. Hakkab vist käest kiskuma…

Igatahes, lapsed on toredad kõigi oma murede ja rõõmudega, kogu oma lärmakuse ja intensiivsusega- kogu kaos on oma ja kodune, väsitav, aga miski, ilma milleta ma elada ei oskaks.

Kuu ja tähed neile taevast alla tõin ja nende valguses nad magama sättisin. Head ööd!