Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen

Kurat, Albert, Hagen ja Sass ning Freya

Hommikuks oli maha sadanud paks ja märg lumevaip. Läksin poisse lasteaeda viima ja Veronika jäi hätta väravast väljumisega. Poisid autos ning viimane lumes kinni. Nikerdasin, tegin uuesti väravad lahti ja lasin auto tagasi aeda ning hooga sõitsin välja. Eks see “kurat” lendas mõned korrad vasemale ja paremale….

Õhtul istus Albert oma rattakese seljas, tegi nikerdamisliigutusi ning kordas: “Auto kinni, auto kinni… Kurat küll!” Laps on oma kodu peegel.

Teate ju, et vaikus ei tähenda kunagi head, eriti siis, kui Sul on kodus oma Hagen. Õhtul jäi kodus kahtlaselt vaikseks ning kõige suurem kisakõri oli orbiidilt kadunud. Kui Hagen vetsu läheb, siis ta lihtsalt läheb ja paneb kenasti ukse ka enda järelt kinni. Ütlesin, Sassile, et ta vaatama läheks. Viskasin veel nalja, et see, kes avastab, koristab ära. Sass läks ja koputas uksele, Hagen avas porgandpaljana ukse ning siis kostus Alexanderi karjatus: “Ma hakkan oksele!”

Haarasin telefoni ning tormasin pilti tegema, kuna aimasin, et see saab midagi võimsat olema. Oli ka – tuumaplahvatus keset duśśiruumi. Põrand, sein, uks, pisike pott, suur pott, poti ümbrus, pisike prill-laud… Ja selle kõige keskel porgandpaljas Hagen. Lauri tuli Hagenit pesema, mina hakkasin menetlema ülejäänud hullust ja Sass ei oksendanudki. Sellist vaatepilti ma muidugi poleks uneski osanud ette näha.

Kuidas see kõik tema sisse ära mahtus – ei tea.

….ja ma tulin tööle.

Kõige selle keskel natukene ka Freyast: loomaarstid arvasid suvel tema hammaste põhjal, et ta on vähemalt aastane, aga mina ütlen, et see on tema esimene lumi.

Freya on täiesti lummatud mahasadanud valgest ollusest! Lisaks lasi ta täna jalga kui poistega lasteaiast koju tulin ja Veronikat aeda ajasin. Esimest korda elus astus see isend aiast välja ja pani minema. See oli lihtsalt kohutav! Ainus mõistlik selle keskel oli Albert, Hagen seevastu kisas ja trampis jalaga vastu maad ning karjatas Freyat koju. Freyal oli muidugi sügavalt ükskõik ning ta tormas kõikjale, aga kui võõraid nägi, siis jooksi kodupoole ja siis pistis uuesti punuma teises suunas. Ajuvaba olukord, kus autod sõidavad, korraga nagu üritad koera karjatada, siis nagu ei ürita ka, sest pead valvama, et üks pisike pudrukuul minema ei stardiks, siis valvad, et Latte juhust ei kasutaks. Kohutav. Sõge. Hirm, et ma jään Freyast ilma, et ta jääb auto alla, saab surma, vigastatud ja ma olen temast ilma.

See on peni, kes hoiab mind lõpuni ja tagasi. Koer, kes käib mul kodus järel nagu haige jänes, magab jalgadel ning pusib peaga sülle ja nurub pai. Ta ei ole lihtsalt mingi suvaline peni, vaid ta on eriline koer – selline, keda mul veel olnud ei ole. Ja siis ta vana kurinahk kasutab juhust ja astub aiast välja… Õnneks kõik laabus ja ta jooksis lõpuks hea õnne läbi koju tagasi.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga