Päriselu Barbie ja tema koer
Päriselu Barbie tuli kinost koju ja pesi hilisõhtul elutoa põrandat, pani pesu pesema ja korjas mööda elamist musti nõusid.
Kes aru sai, siis käisin kinos praegust hitti vaatamas. Kas ma soovitan? Teist korda ma seda ei vaataks, Annabelile näiteks meeldis VÄGA. Jäigi arusaamatuks, miks sellest nii suur hitt on kujunenud.
Aga… Telefon on omal algatusel loonud sellise vahva foto Freyast.
Freya teeb tasa nüüd aega, mida tal kutsikana ilmselt ei olnud: ta varastab jalanõusid, mürab ja mängib oma mänguasjadega. Pildil olevad plätud võttis ta mult sõna otseses mõttes jalast: jah, jube rõlged ja kulunud käimad, aga need on nii mugavad ja väga olulise sõnumiga – “sorry or whatever”. Õhtul magas minu käimad pea all…
Freya on tark koer: ta teab, et külmkapist saab paremat kui krõbinad ning ta oskab küsida. Freya istub külmkapi ette maha ning vaatab kordamööda külmikut ja siis näiteks mind. Ta loodab sealt saada juustu või hapukoort. Juust on tal algusest peale suur lemmik, aga nüüd olen talle julgemalt ka muud tutvustanud. Grillisime paar päeva tagasi ning poisid jagasid siis enda liha ja vorstikesed näppude vahelt Freyale – nägid, kuidas mina ees ja tahtsid ka näpukeste vahelt penikesele süüa anda. Kui Freya tähelepanu soovib, siis tonksab ta ninaga.
Freyal on toredad hüüdnimed: Frinku, Truia, Fruia… Ja ta reageerib! Ta reageerib kutsumise peale ning näiteks eile tuli ta esimest korda ise vabatahtlikult tuppa. Nojah, eks teda ajendas lõhn ja lootus süüa saada – kukkus tallegi ports spagette koorese kanakastme ja spinatiga, natuke konservi, viil juustu ja hapukoort. Ta sööb rohkem kui mina! Veterinaar arvas, et ta ei kasvagi eriti suuremaks, aga mulle tundub, et toruluud on ikka veninud ja kõrgemaks on ta küll kasvanud.
Ja see, kuidas ta mind hoiab on lihtsalt uskumatu: seal, kus olen mina, seal on ka Freya ja nii ongi. Kui ma näiteks istun terrassile, siis ta tuleb ja istub koos minuga, karvane kints tihedalt vastu mind surutud… Lastega ta mürama ei hakka, aga minu on valmis jalust maha jooksma.
Kaevasin täna uut lillepeenart ja mõtlesin, et ma ei saagi midagi tehtud, sest kõigepealt oli Freya kohal abiks kaevetöödel ning siis sukeldusid mulla sisse ja murukamara peale suurteks abilisteks Albert ja Hagen: kaklesid reha pärast, Hagen loopis mulda ning aitasid mättaid käru peale tõsta. Annabel oli päriselt kõige suuremaks abiliseks: tuli ja küsis, kas saab mind aidata ja vedas käruga murukamaraid minema, korjas prahti jne. Alexander vaatas toas multikaid. Lillepeenar sai tehtud, aga tegelikult võiks seda veel suuremaks kaevata – küll jõuab.
Novot, siit uus lillepeenar ei paista, aga nii on ka hea. Väetasin täna roose, kuidagi hiljaks on kõik see aasta jäänud, sest juba on august, aga roosid teevad oma esimest õitsemist ning mõned isendid pole veel vedamagi saanud, see-eest lavendel on võimas! Ja lupiinid muudkui õitsevad ja õitsevad… augustis!
Roosad, kollased ja ka punane hakkab uuesti õitsema…
Et lõpp oleks ilus ja minule iseloomulik, siis teen seda oma vanas headuses.
Vot, see luust ja lihast stereotüüpide vastu võitlev Barbie (ok, ma ei ole ju mingi Barbie, lihtsalt üks suvaline paks mutt eikusagilt, eikeegi) läheb nüüd mänguasju kokku korjama ja kööki koristama, ka pesu on vaja jälle pesema panna. Elu.