Põgenemine
Põgene palju tahad, ükskord saab ta su kätte nii või teisiti.
Punusin eile patse nii, et küüned kihilised ning ikka selleks, et täna konverentsile minna. Konverentsi kuulasin ja vaatasin täies mahu ja kogu oma ilus veebist- lokid olid asja ette! Ma olen positiivne, üdinisti positiivne.
Sass tuli teisipäeval koolist koju, maandus diivanil ja jäi multasid nautima. Mingi hetk köhatas mehike korra ja siis natukese aja pärast kostus teinegi köhatus. Mõtlesin siis, et teeks testi, sest laupäeval saime teada, et Sassi klassijuhata on positiivne. Tegin testi ja tegin teise veel, sest ei suutnud uskuda oma silmi- Alexander on positiivne. 4.oktoober on teadupärast Alberti sünnipäev ning seekord juhtus siis nii, et pidasime seda koduses ringis oma perega. Mul olid kartulid kooritud, liha kokku ostetud ja tort valmis tehtud, kastmepõhigi valmis.. Mis seal siis ikka, söök sai tehtud, tort söödud.
Palju õnne mu kõige armsam Albert! Pluusi pole vennikesel selle pärast seljas, et ta ei tahtnud ning protestis häälekalt kõigi vastu, kes üritasid talle läheneda ja särki selga tõmmata. Lõppude lõpuks pole ka vahet, kas kõht on paljas või ei ole, sest õhtu lõpuks on olulised hoopis muud asjad.
Albert oli rõõmus. Olin talle paar päeva juba ette söötnud, et tal tuleb sünnipäev ning kae õudu, ta oskas enda erilisest päevast rõõmu tunda. Pakkisin kingitused talle kõik eraldi ning kõik, kes tulid koolist ja töölt, said talle personaalse kingituse teha, talle õnne soovida ja koos pakki avada. Sass küsis sama päeva õhtul kurvalt, kas tema on süüdi, et Alberti sünnipäev ära jäi. Ei, ei ole süüdi. Keegi ei ole, sest haigused ei küsi, nad lihtsalt tulevad ning pealegi ei jäänud ju Alberti sünnipäev ära, lihtsalt külalisi ei tulnud. Tort oli imehea, soolast sööki ei proovinud, sest mul oli isu ära selle valmistamisest ning Sassi triipudest.
Mul oli tegelikult isu ära ka selle tordi valmistamisest, sest tegin seda esmaspäeva hilisõhtul. Oli ju plaan, et lähen meie kohalikku supermarketisse ja ostan ühe ilusa ja maitsva Gustavi tordi, aga nagu alati, kui on midagi kindlasti vaja, siis võib kindel olla, et siit poest seda ei saa. Nii ma siis seisin nõutuna poes, sest plaani B ei olnud, aga see tuli jooksvalt tekitada. Ma vihkan olukordi, kui ma ei ole valmistunud plaanidega B ja C ja D ootamatusteks. Alati ei jõua…
Ma pole väikestele poistele pulka ninna ajanud, aga tundub, et ka nemad on kuri viirus kätte saanud juba enne mind. Ei tea, kas oli minust naiivne arvata, et jään puutumata? Võibolla, 2,5 aastat on ju edukalt põgenetud, vaktsineeritud…
Nagu näha, siis covid mõjub meile erinevalt. Hagen pole just kõige rõõmsam ja Albert täpselt sama rõõmus kui vennas ees. Ok, valetan, Albert on grammike tigedam ja kurjem kui tema väikene vennaraas Hagen.
Ma siin üldse pole viimasel ajal kirjutanud, sest hakkasin mõtlema, et… Äkki peaksingi edaspidi kirjutama ainult iseendale ja nii, et ei jaga kogu maailmaga, sest see, kes tahab, leiab ainest siit lõhverdamiseks ümarlaua ääres ning isegi ilma siinse kirjutamiseta leitakse teema, et mind hammaste vahel järada. Nokk kinni, saba lahti. Saba kinni, nokk lahti. Jõudu tööle.
Ja lõpetuseks üks imeilus luuletus Lauri Räpp`i sulest:
Sa põgened kõigi
ja kõige eest.
Aga ühel heal päeval
saab keegi su ikkagi kätte.
Kes teab,
ehk põgenete te siis
kõigi ja kõige eest
juba koos.
Või osutub see keegi
su ankruks.
Ja põgeneda
pole enam võimalik,
ega vajalik.