Sõnu polegi vaja…

Võtsin Albertil natist kinni ning vedasi ta õue auto juurde.

“KES tegi,” küsisin väga konkreetselt.

Albert vaatas kunstiteost ja piiksus haledalt: “Aage ka!”

Läksin tuppa tagasi ja küsisin selle kolmese Aage käest, kas tema joonistas kiviga auto peale.

“Jah,” vastas kõige süütumal ilmel mulle väike Hagen.

“Loll oled või,” ei suutnud ma ennast tagasi hoida.

“Jah,” piiksus see kõige tillem suurte siniste silmadega mulle otsa vaadates.

Kõik. Poisid imbusid vaikselt teisele korrusele Sassi tuppa, minu silma alt minema.

Insulti ei tulnudki. Ühesõnaga. Tahtsin täna istutada oma lemmikud kollased rippbegoonia taimed amplitesse, külvata pottidesse kurki, patissoni, melonit. Mina toimetasin kasvuhoones ja poisid müttasid ringi. Nägin mingil hetkel, et Albert on auto juures, õnneks on Veronika ok, aga see teine, papa auto… Aga ma ei mõelnud kordagi, et midagi halba. Jah, mingil hetkel oli õues täielik vaikus, õnnis hetk – ilmselt siis joonistasidki killustikuga autole mustrit peale. Noh, ikka nii, et kapott, mõlemad küljeuksed… Tegin kindlustusele kahjuteate ning helistasin töökotta, homme viin auto näitama. Papa ja mamma kunagi ütlesid, et pole sellele autole kaskot vaja, aga ma nagu vana põikpäine säinas ikka kindlustasin, sest ma kardan iseennastki.

Nii et noh, need melonid maksavad nüüd küll hingehinda.