Aasta ema ja Albert

Aasta ema viis täna ühe oma poegadest koera sita väljaheidete seest läbi tõmmatud kombekaga lasteaeda.

Mul on poistele õnneks lasteaeda ka varuriided kaasa pandud ning seetõttu sain määrdunud kombeka kiiresti kotti pakkida nii nagu poleks midagi olnudki. Lasteaias õue minek ära ei jäänud ning mina ei pidanud ka silmi peast välja häbenema.

Alberti lainel jätkan.

Albert oli täna lasteaias täitsa tubli poiss: esimest korda sõi ja kohe isukalt, nuttu oli kõvasti vähem ning olukord tundub juba lootustandvam. Hagenist ma ei räägi, sest tema on pisike pudrukuul, kes jõuab kõikjale ja on kõikjal ning võtab elu kuidagi kergemalt.

Täna selgus puhtalt jutu käigus, et Albertile on lasteaias 2 korda nädalas võimaldatud logopeediline teenus, aga kasvataja unustas sellest mulle rääkida. OK.

Albertil oli hoopiski täna esimene kohtumine meie uue logopeediga, kelle juures hakkamegi kord nädalas rehabilitatsiooniteenust saama. Esimene inimene, kelle peale Albert joonelt karjuma ei hakanud ning soostus isegi kuigi palju koostööd tegema. Eks palju olenes muidugi ka keskkonnast, mis ei olnud haiglaruumides ning logopeed polnud pealetükkiv ja intensiivne. Minulegi jättis ta positiivse esmamulje, sest ta jagas kohe välja, milles Alberti probleem seisneb: passiivsed/nõrgad miimilised lihased ja laisk keel ning sellest tingitud “lödi” artikulatsioon, jagas harjutusi, küsis, arutles…

Tabasin ennast just mõttelt, et milline mees võiks Albert olla suurena. Arvan, et Albertist saab mees, kes ei kannata kädistavaid ja säutsuvaid naisi. 😀 Juba praegu on näha, et väike inimene on iseteadlik, nõudlik ümbritseva suhtes ning eelistab rahulikult ise tegutsemist suures seltskonnas trallimisele.

Viimasel ajal on Albertile väga oluliseks inimeseks saanud ka Alexander, keda väike inimene käib kallistamas, istub talle kaissu, norib musi. Eilegi jooksis Albert õues Alexanderit kallistama, kui nägi, et vennas liitus meiega ja tuli ka välja värsket õhku nuusutama- siiras rõõm väikese inimese poolt. Eilsest siis ka see sitarida mustus kombeka säärel, mida aasta ema kohe ei märganud ning pessu visata ei taibanud.

Täna hommikul istusid Alexander ja Albert kahekesi enne kooli/lasteaeda minekut televiisori ees just täpselt nii, et seda vastastikust hoolimist ja armastust kiirgas kaugele.

Muidugi ei saa jätta kirjutamata, et see armastus on meil siin kodus sageli väga häälekas. Hagen ja Albert on hakanud ka omavahel jutustama ja häälitsema ning nüüd on olukord juba selline, et minul võtab silme eest virvendama, sest oma mõtteid pole ka kuulda… Melu käib: naer ja nutt segamini, kriiskamised ja kiljumised…

Mulle tundub, et 24 tunnist ööpäevas jääb väheseks. Seitsmest päevast nädalas jääb väheseks…