Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Piiri peal.

Esmaspäeval oli idee, et läheks lastega Järvemuuseumi Akva:rium külastama, aga õnneks vaatasin nende kodulehte ja selgus, et see on esmaspäeviti suletud. Pettumus oli suur, sest tahtsin ju minna ainult Alexanderi ja Annabeliga ning kasutada juhust, et Lauri koos väikestega koju jätta. Teisipäeval sättis Lauri ennast tööle ja mina jäin kogu tsirkusega taas nädalaks üksi.

Eile pakkisin lapsed kokku ja viisin ikkagi kalu uudistama. Eks ma natukene kartsin ka, et kuidas need kaks kõige pisemat hakkama saavad, aga kae õudu, täitsa tublid olid ja muuseumis tsirkust ei korraldanudki. Alguses ei saanud Hagen vedama, siis ei saanud pidama- ei tahtnud lõpuks enam ära tulla. Suurematele meeldis väga ning tundus, et ka pisemad nautisid. Minule endale meeldib seal ka, tunnen, kalu võiks vaatamas käia tihedamalt, teraapia mõttes. Kui me sellises kaoses ei elaks, siis võiks meil ka suur akvaarium olla. Juba närvide rahustamise pärast.

Ühest küljest oli tore, et väikesed nägid ja et neil oli ka tore ja põnev, aga siis oli jällegi Sassi pärast nii kahju, et nende kahe võrra sai tema tähelepanu kõvasti vähem. Muuseumi teisel korrusel on õppeklassid ja tegevust on väiksematele ja suurematele kõvasti- avastamist ja õppimist. Juba isegi oleks tahtnud võtta aja maha ja lihtsalt lugeda, uudistada, lihtsalt kulgeda ilma, et peaks kõike juhtima, kontrollima.

Kalad on kõvasti kasvanud minu viimasest külatusest saati, akvaariumielukad olid julged ja uudishimulikud ning tõesti, ma oleks tahtnud seal kauem olla… juba iseenda pärast.

Kasutasime juhust ja läksime ka Mamma juurest läbi. Me polnud lastega koos ammu “maal” käinud. Ma olin muidugi saama peal väljas nagu alati ja teatasin Mammale ka, et plaan on läbi tulla ning siis tegi Mamma meie ootuses kaneelisaiu. Mul on ju pidevalt nälg ning tahan kõike saada, ükskõik, mida, kuid peaasi, et tasuta. Nii ka seekord. Saiakesi saime, foolium tõmmati ka saiakeste peale ning saiakesed sai koju toodud suisa Mamma taldrikuga. Et siis win-win-win.

Hagen sonkis saia lusikaga, Albert õgis nii nagu poleks kunagi süüa saanud ning Alexander ja Annabel nokkisid nagu linnukesed. Ülejäänud saiad pakkis Mamma meile siis kaasa. Kaasa pakkimisest rääkides, siis…

Selle kannu pakkisin ka kaasa. Mamma kunagi jagas pilti, et tegi sellise asja ning see meeldis mulle esimesest silmapilgust. Tegelikkuses on see ilusam. Mamma pakkus seda mulle, kuid samal ajal veeretas mõttelõnga, et äkki kingiks ühele sõbrannale. Ma ei saanud, tegin südame kõvaks ja võtsin endale, ma ei saanud ju lubada, et see, mis mulle nii väga meeldis, rändab kaugele ning mine sa tea, võibolla asetatakse sahvrisse või viiakse kuuri tolmu koguma ja lõpuks visatakse üldse ära.. Mina ei viska, kuid peitsin kappi, ilusate asjade riiulile, keerasin võtmega ukse lukku ja kavatsen välja võtta ainult pidupäevadel.

Kaasa jäi haaramata Mamma juurest Alberti pusa, sest Hagen oli mingiks hetkeks ennast segi kamminud ja minul hakkas ka vaikselt selle tsirkuse ohjamine kokku jooksma. Nüüd ma ei teagi, see oli Alberti ainus kehakate peale mähkmete ning nüüd peab laps käima alasti.

Alexander hakkas juba Mamma juurde saabudes pärima, millal me juba koju läheme. Tal oli valu ju mängida, aga Mamma pool pole, millega mängida. Mänguasju on, aga mitte neid, mis talle sobiks. Väikesed poisid loopisid toas tumba seest kogu klotsimajanduse mööda tuba laiali ning lõpuks koju mineku ajal nuttis Alexander ja kaebles, et temal käsi valutab ja ta ei saa seda koristada. Albert kolas kõik nurgatagused läbi ja tormas ringi nagu igiliikur ning nagu eelpool mainitud, siis Hagen kammis ennast. Segi.

Hagen on nüüd selline mees, kes loobib ennast pikali ja karjub ning tal pole vahet, kas viskab ennast pikali muru sisse või kivi peale, poriloiku või sõnniku sisse. Tal on suva: kui ikka juhe kokku käib, siis tuleb ennast pikali loopida. Otsekohe. Ja karjuda!

Meil siin üldse viimasel ajal on päris sõge olukord, kus karjumine hakkab ületama minu taluvuspiiri. Ma veel vaikselt toimetan- piiri peal. Ja siis on kerge mind hukka mõista, miks ma olen nii tujutu, kuri ja kuidas küll mul see süütenöör nõnna lühikeseks on kulunud… Et siis palun lahkesti kõigi nõuandeid teemal kuidas lapsi kasvatada nii, et lambad terved ja hundid söönud.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.